Kalamari

Proosa

Lõunaks oli jälle heeringamari, seekord hautatud koores koos küpsetatud sealiha ja mitmesuguste ürtidega. Igal kevadel saab mul kalamarjast isu nii täis, et ma mõtlen, miks küll kalad mõne teistsuguse paljunemismeetodi peale pole tulnud. Vaalad ju ometi poegivad.
- Rex Stout, "Lõplik järeldus", tlk Taivo Varjo, 2008, lk 126

Nad jõid viina, Mandelštam vandus rõvedalt toda Bratovat, kes oli olnud tema õpilane, ja katkus endal juukseid, ahastades, miks tema andekaid õpilasi, juudi poisse, teadusest välja kihutatakse.

"Kas nad peavad siis hakkama putkades pudipadi müüma või?" küsis ta.

"Oh, mis te muretsete, küllap jätkub tööd kõigile, niihästi teile kui ka Havkinile ja isegi laborant Anetška Silbermanile," lausus Nikolai Andrejevitš naljatoonil, "kõik läheb korda, kõik saavad leiba ja kalamarja veel pealekauba."

"Taevas hoidku," ütles Mandelštam, "ega jutt pole kalamarjast, jutt on inimväärikusest." (lk 15)

Jaa, jaa, tema elu oli möödunud küürutades, suures sõnakuulmises, täis hirmu nälja, piinamise ja Siberi sunnitöö ees. Kuid seal oli olnud ka üks eriliselt madal hirm: saada teralise kalamarja asemel ketamarja. Ja seda madalat, seda kalamarjahirmu olid teeninud sõjakommunismi aegade noorpõlveunistused: saaks aga kahtlusteta läbi, saaks aga rutem hääletatud ja alla kirjutatud. Jaa, jaa, hirm oma naha pärast, et seda elusast peast maha ei tõmmataks, ja hirm teralise kalamarja kaotamise ees olid toitnud tema ideelist jõudu. (lk 23)
- Vassili Grossman, "Kõik voolab", tlk Virve Krimm, LR 16–18 1990

Kremlis oli oma kokk. Kõik poliitbüroo liikmed tehisid temalt heeringat, pekki, musta kalamarja, aga Gorbatšov rõhus rohkem putrudele. Salatitele. Palus musta kalamarja talle mitte pakkuda: "Kalamari läheb hästi viina alla, aga mina ei joo."
- Svetlana Aleksijevitš, "Pruugitud aeg", tlk Veronika Einberg, 2014, lk 112

Kunstikaupmees oli oma maisihelbed ära söönud, ta asus tegema võileiba kõvaks keedetud munaviilude ja millegi roosakaga, mida ta munale tuubist peale pigistas. See oli Ole Mbatiani esimene kohtumine Rootsi rahvusliku võileivakattega, tuubi pakitud Kalle kaaviariga. Ühelegi enesest lugupidavale iraanlasele ei tuleks pähegi seda Kallet kaaviariks nimetada, kuid see oli Rootsi traditsioon aastast 1954. Pastast poole moodustas tursamari, teise poole aga suhkur, sool, tomatipasta, kartulihelbed ja konserveerimisaine. Mass löödi tuubi ja jõudis igal hommikul kümnete tuhandete rootslaste võileibadele. Soovitatavalt koos kõvaks keedetud munaga, täpselt nagu kunstikaupmees masai silma all ette näitas.
- Jonas Jonasson, "AS Kättemaks on magus", tlk Kadri Papp, 2021, lk 152

Luule

Vahel on sõnadega tore ka mängida,
süües loogikakuivikute hulka kalambuuride kalamarja.

Paul-Eerik Rummo, "Sõna". Rmt: P.-E. Rummo. "Kogutud luule". SE&JS 2005, lk 357