See oli haigus, mida kõik enda arvates mõistsid, nimetades nartsissistiks iga tüdrukut, kes kaks korda peeglisse vaatas, ja iga poissi, kes kunagi tagasi ei helistanud. Raamatud ja filmid tembeldasid kõik isekad tegelaskujud nartsissistideks, aga alati saabus lõpuks lunastus ja lepitus ning tunneli lõpus kumas valgus. Vähesed teadsid, mida see haigus endast tegelikult kujutab. Milline see tegelikult välja näeb. Pole mingit lunastust. Ega leppimist. Mitte ühtegi valguskiirt tunneli lõpus. Just see - valed ettekujutused ja kergekäelisus - teeb selle haiguse nii ohtlikuks. (lk 30)
Wendy Walker, "Kui Emma kadus", tlk Aet Karolin, 2020
