Inimhääl

Allikas: Vikitsitaadid
Adam de Coster (u 1586 –1643), "Kolm lauljat", s.d.
Gerard van Honthorst, "Laulev flötist" (u 1623)
Francis Barraud, "His master's voice" (u 1898-1899)

Piibel[muuda]

2 "Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!"
3 Tema ongi see, kellest on räägitud prohvet Jesaja kaudu:
"Hüüdja hääl on kõrbes:
Valmistage Issandale tee,
tehke tasaseks tema teerajad!"

Proosa[muuda]

  • [Andres Pearule:] Õige perenaise hääl on magusam kui teise mehe rukis.
  • "Aga kuidas teisepere perenaine nüüd sead rukkist kätte saab, laps süles?" küsis Pearu, nagu ootaks ta, et Krõõt teda appi kutsub. Aga see ei vastanud naabri küsimusele midagi, hakkas ainult heleda häälega sigu kutsuma, ikka "kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa". Tükk aega jäi kõik vaikseks, kippu ega kõppu polnud kuulda. Aga siis hakkas kostma ruugamine.
"Tulevad!" hüüdis Krõõt niisuguse rõõmuga, nagu võiks tema rõõm ka Pearu südant rõõmustada. Nüüd muutus perenaise hääl veel valjemaks ja heledamaks, ning kui sead üksteise sabas üle piiri oma põllule tulid, ei osanud Pearu muud teha, kui aga imestades ja siunates öelda:
"Vuata sindreid! Ma'p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et…"


  • Seepeale võtab ta [Kiir] taskust kullatud äärtega lauluraamatu, otsib lauldava salmi, köhatab ja hakkab heleda häälega laulma. Tootsile kuuldub säärane hääl nii ootamatuna, et ta koolivennast pisut eemale nihkub; ühes sellega püüab ta välja rehkendada, kaua jõuaks ta seesugust pirinat kannatada, kui ta seda tõesti oleks sunnitud kannatama.



  • Siis just oli ta kuulnud laulu. See ei olnud niisama laul, mida võinuks laulda ükskõik kes piki randa kõndija. Hääl oli võimas, koolitatud, hästi valitsetud, harjunud suurte saalide ja arvukate kuulajatega. Ei liiv, ei tuul, ei meri, ei avarus saanud seda nõrgendada. Hääl, eluhümn, viskus enesekindlalt, neid kõike trotsides vastu algelementidele, jäämata ometi alla.
Ilmunud mehe keha oli täielikus kooskõlas häälega, täiuslik kast niisuguse pilli jaoks. Mehel oli tugev kael, suur, kõrge otsaesisega pea, laiad õlad ja pikad jalad. Korralik tugev karp, kus hoida häälepaelu, hea kõlakast, mõtles Sabina, kes ei olnud end liigutanud ega laulu "Tristanist ja Isoldest" katkestanud, lootes, et mees teda märkamata möödub.
Laul, mis kestis, kandis ta lapsepõlves nii ahnelt loetud saksa muinasjuttude Pimedasse Metsa. Hiiglaslikud puud, lossid, ratsanikud, lapse silmis kõik liiga suured.
Laul tõusis, paisus, kogus endasse mere rahutuse, päikese punakuldse pillerkaare, võistles tuulega ja paiskas taevalaotusesse kõrgeid noote nagu leekivat vikerkaaresilda. Ja siis loits katkes.
  • Anaïs Nin, "Spioon armastuse majas", tõlkinud Anne Allpere, Loomingu Raamatukogu 46/47, 1993, lk 17


  • Merel oli tõusnud torm. Vihma kallas nagu toobrist ja Kunksmoor sai kiiresti läbimärjaks. Tuul oli nii tugev, et puhus Kunksmoori sirgeks, kui ta oma taimeseljatäiega kaldale jõudis. Moorile see meeldis. Ta hakkas mõnusasti naeru kihistama. Tuuled passisid talle hästi. Kui ta tormiga väljas oli, tõusis ta tuju ikka nii, et võttis laulu lahti. Kunksmooril oli kile ja kähisev hääl, selle-eest oli see hääl aga hästi vali, ja moor armastas väga lorilaule.
Nii see Kunksmoor hakkas siis tuulega koos ümisema. Ümin muudkui paisus ja paisus ja varsti huilgas moor kõigest kõrist rumalaid laule laulda. Kalpsas veel kivide vahel tantsugi juurde.


  • Joanna hääl langes terve oktaavi võrra. "Sa ei kuulagi mind, Walter."
Kõikidest ruumis viibivatest inimestest teadis ainuüksi Jenny, mida see tähendab. Kogemused olid talle õpetanud: kui ema hääl nii madalaks muutub, siis juhtub kindlasti midagi. ** J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 64


  • Isa kõneleb alati lühidalt, selgelt ja rahulikult. Ta on briljantne oraator igas olukorras. Nagu seisaks omaenda hääle kõrval ja juhiks seda kaugtoimel. Tema häälel on justkui väike distants tema sisima olemusega ning veidi üleolev, pisut irooniline alatoon. Ei mingit õrnust, isegi mitte "headel päevadel" koduses elus.
    • Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993, lk 8


  • Tegelikult mind huvitaks, kas ma teiega rääkida saaks. Vaadake, kui vestluskaaslases on natukenegi ebasiirust, kaob mul kõnevõime. Kui aga kaaslane on uuesti siiras, tuleb hääl tagasi. Enamasti arvatakse, et mul on küll hea tunnetus, aga hääle äraminekut ma näitlen. Nagu ma jõuaks kogu aeg näidelda!



  • Seitsme nädala jooksul olen võinud täheldada, et ma ühendasin loomulikul viisil värve ja tekstuure inimeste kõnega. Mu õe hääl, kui ta jutustab oma armulugusid, omandab okseleajava sametpunase värvingu, sedavõrd nõretab see hormoonidest. Ema on nagu mingi lilla nahk, mis tahab paista tugevana, ent on paljudest kohtadest mõranenud, nagu vana käekott. Peaarst on tuhm ja kalk nagu teraslatt ehitusplatsil.


  • Kume hääl noore piiga kohta, mõtles Magnus. Kume ja mahe. Hääl nagu must siirup. Magnus unustas korraks, kus ta on, kujutledes, kuidas ema mõõtis lusikaga siirupit piparkoogitainasse, keerutas lusikat poti põhjas, et viimseidki venivaid niite kätte saada, ja andis siis lusika talle limpsida. Magnus tõmbas keelega üle huulte, Catherine'i ainitine pilk tekitas temas kohmetust. See tüdruk ei pilgutanud silmi.


  • Rumalus, nagu kõik muudki inimomadused, on füüsiline. Rumalus on alati häälest kosta. Targa inimesegi hääl moondub, kui ta mingit lollust hakkab ajama. Sellesse tekib ebameeldiv kimedus, vastik võnge. Rumalus ongi võngetes, tämbris, sageduses. Füüsiline ja ühtlasi fataalne. Oma sagedust ei muuda.


Luule[muuda]

"Aukiitus olgu igavest'!"
Nii kõlab kantsli pääl.
"Aukiitus olgu igavest'!"
siis vastab koorist hääl.
Ja lahtiste akende kohal,
kus taevas sinine,
üks lõo kui laulukuul hällib
küll alla ja ülesse.

  • Juhan Liiv, "Aukiitus olgu igavest'!" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 211


  Tõnu tahtis bassi laulda,
Ja ta oleks laulnud ka
Toredat ja mõnus't bassi,
Nii et ime kuulata.

  Aga kogemata puudus
Tõnul bassi tarvis hääl —
Ja ta tahtis ometigi
Esimene olla sääl!

  • Anna Haava, "Tõnu tahtis bassi laulda", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk 57


Ja argliku häälega
piiksub minu kõige parem mina,
et ma võiksin pigem kokku arvutada,
mitu kontrolltööd ja seminari on tuleval nädalal.


Meil on kiire, mõelgem selle pääle:
selles ilmas ei saa harjuda.
Teeme terveks oma murtud hääle.
Siis saab vaikselt appi karjuda.

  • Juhan Viiding, "Nukud ja inimesed", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 365


Ütle: "Haljas kuusk, sa tume talveingel."
Ütle pilketa. Pateetiliselt. Õrnalt.
Sõnadest jääb õhku valgeid nõiaringe.
Oma häält ja ilmet ära jälgi kõrvalt.


Kui sajatus langeb
must sõna mu pääle -
karjatan, raudhambad ihus,
hääl kinni mu sees.
Hääl kinni siis õhku ahmides lasku
kui sukelduja maailmade põhja.
Sääl pilkases pimedas,
tummas ja tumedas,
on merikarp valge ja kumav.

  • Livia Viitol, "Merikarp" kogus "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 27

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Inimhääl&oldid=104370"