Ood

Ood ehk ülistuslaul ehk kiidulaul on luule- või muusikateos, mis kedagi või midagi kiidab. Varasematest oodimeistritest on tuntud näiteks Horatius ja Ovidius. Tänapäeva Euroopas on tõenäoliselt tuntuim ood, milles Schiller ja Beethoven ülistasid Euroopa Liitu.

Proosa

• "Varsti saab talv läbi," tähendas Eleanor.

"Tõsi. Miks peaks armastus püsima, kui miski muu ei kesta?"

"Vaeseke," ütles Eleanor ning võttis Harryl ümbert kinni. Ta ütles, et Horatiusel oli ilus ood selle kohta. Oodi mõte seisnes selles, et armastus muutub koos aastaaegadega, ning meie ei saa sinna midagi parata.

"Aga aastaajad korduvad," lisas ta hetke pärast. "Ja seda võib ka armastus."

"Horatiusel see ei kordunud," tähendas Harry.

• Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 177

Luule

Kui katku kardan kulumist ja moodi.
Näib siiski, et neid hädasti on vaja.

Ma ise olen veidi kulu moodi,
jääkolakas on hinges kogu aja.

Ses soojas sajus oma vastset oodi
loeb koovitajale üks koovitaja.

• Aleksander Suuman, "Ju kevadvihma sajab sabinal" kogus "Kaunis on kummaline" (1988), lk 118

Ülistuslaul võitlusele, ülistuslaul päevale.
Ülistuslaul igale käsitsi kirjutatud sildile,
nuputamisele köögilaudade taga.

Mõne sihiks on armasta oma ligimest nagu iseennast,
teisel eelkõige ära tee kahju ega võta rohkem
kui sul vaja. Mis siis, kui võimsaim sõna on armastus?

Armastus, suurem kui abielus, pojalik, isamaaline,
armastus, mis heidab avarduva valgusvoo,
armastus, mis ei pea ennetama ülekohut.

Tänases teravas sädeluses, selles talveõhus
saab teha kõike, alustada iga lauset.
Alguses, äärel, tipus,

ülistuslaul selles valguses edasi kõndimisele.

• Elizabeth Alexander, "Ülistuslaul päevale" ("Praise Song for the Day"), luuletus Barack Obama ametissepühitsemise päevaks 2009. aastal