Kosmoselend

Lidia Kozenitzky, Iisraeli esimese astronaudi Ilan Ramoni portree (2009)

Kosmoselend on reis väljapoole atmosfääri. Kui soovitakse hingata, tuleb neisse paikadesse oma õhk kaasa võtta. Eestlased eelistavad nii kaugele lähetada aga pigem ainult väikeseid kuubikuid ja ise mitte kaasa sõita.

Proosa

[Moto:] "On hea, kui suudetakse ikka ja jälle imestada," ütles filosoof. "Kosmoselennud on meist kõigist uuesti lapsed teinud."
- Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, 1974

[---] enamik mehi tundis end raskesti haigena isegi enne, kui rakett lennutati maailmaruumi. Seda haigust nimetati Üksinduseks, sellepärast et kui te nägite oma kodulinna kahanevat rusikasuuruseks ja siis sidrunisuuruseks ja siis nööpnõelapeasuuruseks ja kaduvat tulejoomesse, oli teil tunne, et te polnudki sündinud, et linna ei olnudki, te olite mitte kusagil, ümberringi kosmos, mitte midagi tuttavat, ainult teised võõrad mehed. Ja kui Illinois, Iowa, Missouri või Montana osariik haihtus pilvemerre ja kui Ühendriigid tõmbusid kokku uduseks saareks, ja terve maakera muutus eemale lennutatud poriseks pesapalliks, olite te kahekordselt üksi, rändamas maailmaruumi aasadel, teel kohta, mida te ei osanud enesele ette kujutada. (lk 81)
- Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "August 2001: Asukad", 1974

Kosmoses kaaluta olekus viibides kaotavad astronaudid maitse- ja lõhnataju. Raskusjõu puudumisel ei saa molekulid lenduda, neid satub liiga vähe küllalt sügavale ninna, et võiksime neid tajuda kui lõhnu. See on raske pähkel toiduaineteteadlastele, kes loovad kosmosetoite. (lk 30)
Mulle meenub, kuidas käisin 1975. aastal Canaverali neemel Viking 11 kosmosessesaatmist vaatamas ja vahetult enne starti oli õhk nii elektrit täis, et ihu hakkas kirvendama. Ma lausa võbelesin erutusest, sest esimest korda meie planeedi ajaloos lasti kosmoselaev välja selleks, et see mujalt ilmaruumist elusolendeid otsiks, ja too virgusetunne liigutas mind hingepõhjani. Lendutõus ise tekitas peaaegu samasuguse elektromagnetilise häire nagu maavärin ning suurendas staatilise elektri osakaalu õhus, nii et mulle tulid judinad peale. Isegi pealtvaatajate skeptilisem osa ei võinud ükskõikseks jääda, kui neil juuksed peas püsti tõusid, lööklained vastu rinda kloppisid otsekui hiiglarusikad, vaim negatiivsete ioonide ergutavast tantsust virgus ja kauge kosmoselaev aprikoosikana tule tuigetes ülespoole rühkis. (lk 122)
Kokakunstile mõeldes kujutleme auravaid taldrikuid karriroa, vähkide, hernesupi, tšiili, fettuccine või muu maiusroaga. Kuid lapsekingades on juba olemas ka kosmosekokandus. Olen söönud NASA külmkuivatatud kosmosevirsikuid, mis maitsevad nagu magushapud herilasepesad, ja lugenud astronautide kirjeldusi teistest toitudest; kosmosekokandus pole asi, millest kodustele kirjutada. Kuid imestus vürtsitab kõike paremini kui mis tahes maitseaine, seega võib lühikestel reisidel vägagi hästi külmkuivatatud toiduga läbi ajada, kuni kosmosereisid muutuvad kord niisama tavaliseks nagu jalutuskäik Venezia Rialtol ja me söandame süüa al fresco mõnes väikeses mõnusas asutuses, mille menüü pakub poolkarbis kuud ja tähesalatit. (lk 195)
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

Meeletu möirgega lendas tolmuimeja õhku. Hetke jooksul võis näha teda tillukese musta täpina laotusse tormamas, siis kadus ta sootuks.

"See oli nüüd küll fiasko," nentisin ma ilmse rahuldustundega.

Kogu punakoerte punt seisis ninad norus. Ent siis upitas end püsti Suslov, kes oli seni nurgas konutanud ja salvestanud salaja kõigi kohalviibijate juttu ning vereringe kohinat.

"Seltsimehed!" hüüatas Suslov. "Me oleme tõestanud Nõukogude Liidu võimsust! Me saatsime kosmosesse sputniku!"

"Mis see sputnik on?" küsis Hruštšov.

"See, mis praegu ära lendas," seletas Suslov.

"Mina mõtlesin, et see oli tolmuimeja," ütles Hruštšov.

"Ei olnud. See oli sputnik," kordas Suslov. (lk 103)

Gagarin tuli marsisammul.

"Nüüd lendad kosmosesse ja tood Vorošilovi tagasi," seletas Hruštšov. "Presiidiumil on ikka esimeest vaja."

Pandigi Gagarin tolmuimejasse ning lasti õhku. Lendas Gagarin ja korraga silmas Vorošilovit. Too istus Kuu peal ning talle olid pähe kasvanud sarved.

"Seltsimees Vorošilov, tulge alla!" karjus Gagarin.

"Pi-pi-pii!" piuksus Vorošilov, kes oli juba UFOks muutunud. "Fi-fi-fii!"

"Seltsimees, no mis juttu te ajate, ah?" hüüdis Gagarin, nutumaik suus. "Tulge ometi Maa peale tagasi, kästi öelda. Te olete ju Kodusõja kangelane, aga istute Kuu peal ja kannate sarvi. Ptüi, justkui mingi vanatühi!"

Vorošilov ei vastanud midagi, pilgutas ainult oma seitset silma ja lendas vurinal minema.

Gagarin tuli, kõrvad lontis, tagasi Kremlisse. (lk 105)

Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008

Kui ma päris ausalt ütlen, olen ma kõige suurema sauna saanud Gustav Naani pärast... Apollo läks Kuule. Kuu peal oli ära käidud, tuldi tagasi... Ja kellaaeg läks täpselt nii, et oleks võinud kuue-seitsme vahel teha erisaate. Augustikuu, vaba aeg, suured ülemused puhkusel, oli ainult programmidirektor Paul Jürjo, väga liberaalne mees, kes ütles: tehke ära, keda sa kutsud? No Naani, ikkagi kosmoloog ja ENE peatoimetaja. Tuligi härra Naan ja teatas külmavereliselt: see on maailma ajaloo esimene kosmoselend. Kuna vastab kolmele tingimusele: ületatud Maa külgetõmbejõu ületamine, orbiidile jõudmine, teise taevakehani jõudmine. Et see on nüüd tehtud. Mul oli oidu kõik see linti võtta. Järgmine päev, mis järgmine, samal õhtul Keskkomitee propagandaosakond helistab: kas Naan tõesti ütles, et ühtegi kosmoselendu pole toimunud? Ütles jah ja põhjendas kah. Lint kohe Valgesse Majja, sealt siis teatati lõpuks, et paar parteiveterani oli nagu pahameelt avaldanud, et riigivastane jutt, aga tegelikult ei ole. Ei, ikka ei ole. Naan oli heas kirjas.
- Mati Talvik, "Tammsaare pargis rääkisin paari pätikesega" Õhtuleht, 26.05.2001

[Shi Xiaoming:] Muidugi kui päris aus olla, siis ongi kosmoselend üks kaunis ohtlik asi. Keegi ei tea, milliseid ohte maailmaruumis võib ette tulla.
- Liu Cixin, "Pime mets", tlk Raivo Hool, 2020, lk 58-59

Luule

Keerdkäike lõigatakse aasta aastalt läbi taeva laotuse;
Ei tähistatud teed, ei piiritulpe, mingeid jaamu, jaotusi,
Vaid ikkajatkuv ruum ja ikkakestev lõppemata ajavara
Ja selles meie purjetu ning masinrattust lükkamata laevakera.
Ei kaptenit, ei tüürimeest; näib, juhita see sõiduk lendab, —
Kel vaja juhti?! Selletagi ruumi, aega lakkamatult mööda undab.

Helene Ranna, "Ruumis ja ajas", rmt: "Tähelennak", 1935, lk 5

Ta kasti keerulisse veidra vaimu peidab
Ja selle turtsudes siis lendab, ujub, sõidab.
Toob välgu pilvist vähendama oma vaeva,
Või puurib uudishimus augu sinitaeva:
Toob alla päikse, kuu ja kaunid tähed, —
Vaid ootke: küllagi veel neile läheb!

Helene Ranna, "Aju", rmt: "Tähelennak", 1935, lk 12-13

Läbi alevi loginal vanker veereb,
autod laseme ilusti ette.
Ja üht ununud kirikut näen tee veeres
nagu kehva raketimaketti.

Kahekümnendat sajandit mööda meid edasi
tirib hobune. Taat lausub endale:
"Aga on ikka julgus — raketiga sedasi
üles taevasse minna lendama!"

Ja ta lamab vankris, tööraske, käed karpunud,
oma päikse all, ehtne ja ehe.
Ma ei tea, kellel tarvis on rohkem vaprust:
kosmonaudil või põllumehel.

Borõss Oliinõk, "Vaprusest", rmt: "Maa", tlk Harald Rajamets, 1978, lk 18–19

Unenägudes oleme koos
Sina ja mina ja kosmoselaev
Kolmekesi me täidame tühjust
Oo Valentina

Sa kisud end lahti gravitatsioonist
Läbistad õrnalt vibreeriva laevaga
Justnagu terasest fallosega
Maailmaruumi servatut tuppe
Sa oled nüüd peaaegu mees
Sa oled nüüd rohkem kui mees
Oo Valentina
...
Su sõgeda sööstu fluidum
Nirises läbi kõiksuse
Tungis mu ema ihusse
Imes end minu lootesse
Mu sünnist sai kosmoselend
Mu elust sai põhjatu tühjus

Villu Tamme, "Isand Kosmos", rmt: "Sorlimeki plät", 1998, lk 20-21

Välislingid