Sarv

Sarv on luukoest või sarvainest moodustis mõnede loomade, enamasti sõraliste peas. Inimesed on loomadelt ära võetud sarvi kasutanud mitmesugusel otstarbel: muusikariistade, jooginõude ja mitmesuguste tööriistade valmistamiseks.

Piibel

Siis ilmus taevasse aga ka teine tunnustäht:
suur tulipunane lohe —
seitse pead ja kümme sarve, seitse krooni peas;
saba pühkis minema kolmandiku taeva tähtedest
ja paiskas maa peale.
Lohe asutas end Naise ette, kes oli sünnitamas,
et laps — niipea kui ta on sündinud — ära süüa.

Johannese ilmutuse raamat, 12:3-4, tõlkinud Vello Salo

Proosa

Vanemal neist on kahe ja poole aastase sälu kehakuju ning tema laubal on sarv, ja see sarv on oma kolm küünart pikk. Teine ükssarvik sarnaneb aastase säluga ja tema sarv on umbes jalapikkune. Mainitud loom on tumekõrvi värvi ja tal on hirvesoku pea, tema kael pole kuigi pikk ning ta ühel küljel kasvavad hõredad lühikesed karvad; tema jalad on saledad ja nõtked nagu kitsel; labajala eesotsas on väike sõrg ning jalgade tagaosa on karvane. Kahtlemata on see koletis väga metsik ja üksildane. Need kaks looma, tänapäeva kõige iseäralikumad olendid ja kalleimad aarded, saatis Meka sultanile kingituseks Etioopia kuningas, ehk siis moorlaste valitseja. Ta kinkis nad selleks, et kindlustada liitu mainitud Meka sultaniga.
- Itaalia ränduri Ludovico di Varthema kirjeldus kahest ükssarvikust Meka templis, ilmus Richard Willesi 1577. aasta reisilugude antoloogias (Cit. via: "Of the Unicorns of the Temple of Mecca", History Mash, 2 Aug 2016; "Unicorns in Sixteenth-Century Arabia?" Strange History, August 11, 2010)

[Molotov:] "Idioot! Teie ei oska matemaatikas kõrvagi liigutada. Puupea! Sel on pudrust ajud. Kalkuni aru, jumala eest, kalkuni aru! Matemaatiline kanapimedus! Oina pealuu! neegritega teid puksima saata, seal olete õigel kohal! Täielik oina otsaesine, ainult kuhu olete oma sarved pannud? Igavene rõngasnina, oleks kõrvad pisut pikemad. Teil on peaaju asemel surnud kala oimud. Konnapoeg, ainult saba puudub ja ujuda ei oska!
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, 22. peatükk

Iigo ohkas läbi une, just nagu oleks ohkega tahtnud Maiele meelde tuletada, et Mimmi tuba võiks teha jahitrofeede toaks. Et ta saaks kodus olla nagu metsas. Põdranahkade ja -sarvede keskel. Väikesel rahulikul välul. — Millisel välul kasvasid sarved?
- Heljo Mänd, "Metsseanahk", 1993, lk 4

Kaugel, kaugel silmapiiril neid seal härga karjatab. Mis härg see on, ta meetreid pikk! Viiskümmend, ehk rohkemgi ta veel. Ning valge. Miks härg on valge? Ning need sarved! Need pikad on Ja falloslikud. Oi, tere - minu poole kappab kiskja. Puksib, hüpleb - ei, ei pullikene - mind sa söögiks küll ei saa. Neid on püsti. Käsi laubal jälgib mind. Mis neid; ta puha naine! Ning mina mees. Ja valge sarviline härg me vahel.
- Eia Uus, "Sisene minusse", Sirp, 27.08.2004

[S]arvi on arvatud põdrapullil ära langevat enne jõulu või jõulupühade ja kolmekuningapäeva vahel.
- Mall Hiiemäe, "Pühad ja argised ajad rahvakalendris", 2010, lk 41

Draama

ABRAHAM: Inimestel on väga imelik, väga ohtlik omadus: tahtmine targemaks saada. Teistel loomadel sihukest kihku ei ole. [---] Nende aju käsutab neid mõistlikumatele asjadele: süüa, sigida, mõni väike meelelahutus vahel sekka kah, seegi rohkem sarvede proovimiseks.
- Enn Vetemaa, "Jälle häda mõistuse pärast" (1975), I vaatus, I pilt, lk 15

Luule

Järv ega vastu ma sulle küll saa
kuid minu elu on sinus kui saar
saar mille sarapuis ragistab põder
kodudest põgenev kodutust põdev
kaldale pääseb kõrkjaisse sumab
suurmaa ning silmapiir silmades kumab
säälgi on sama säälgi on eha
vesi aga lohutab lõhutud keha
leevendab higise rinna ja lõua
käib üle jõu enam üle ei jõua
sarvist siis haarabki vesi ja uppudes
silmad veel ekslevad kollastes kuppudes

Paul-Eerik Rummo, "Ega vastu küll saa" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 187

SUUR VEINISARV, elu võrdpilt -
kord juba kättevõtnul
võimatu tagasi panna, ilma et kõik valguks laiali.

Paul-Eerik Rummo, "Suur veinisarv" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 221

Mis, eesel? Kus on sarved tal? Kus tiivad?
Vaid neli jalga? Miks neid pole viis?
Nii... Terakotte veskile ta viivat?
Kuid flööti ju ei mängi?... Näete siis!

Kalju Kangur, "Seisukohavõtt" 2 kogust "Vale mees vaadis" (1973), lk 62

kiosk oli kuradi kujusid täis -
sarvedega ja ilma
lapsuke asjata leti ees käis -
ingleid ei torganud silma

Juhan Viiding, "Elole" - Jüri Üdi ja Juhan Viiding. Kogutud luuletused. Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 562

kollased paneelmajad nukralt ja tuimalt
antennid sarvedeks peas
vaatavad oma saja aknaga
liikumatust perspektiivist igavikku
ikka igavikku
isegi kui neil klaasid eest lüüa
ja tuul keskküttesoojuse asemel
neisse lendama jätta

Triin Tasuja, "köögis istudes aknast välja", rmt: "Provintsiluule", 2009, lk 5

Vanasõnad

Inimene läheb õnne peale, sikk sarve peale.
Ega suu sarvest ole.
Hea härg sööma, verisarv vedama.
Meest sõnast, härga sarvest.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid