Kaleidoskoop

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


  • Umbes kuueaastasena olin ma vaimustunud kaleidoskoobist. Keerasin seda nii- ja naapidi. Iga liigutusega tekkis mu silme ette ainulaadne pilt – selles oli midagi lõpmatult juhuslikku ja loomuldasa korrapärast, nagu kaleidoskoobis ikka. See oli imeline. Oli see siis mu enda liigsest uudishimust või läks kaleidoskoop lihtsalt katki, aga järgmiseks olid mul peos kuus-seitse täiesti tavalist värvilise klaasi tükki. Mäletan siiani segadust ja hoomamatut vastuolutunnet, mis mu endasse mattis, sest ma ei suutnud kuidagi ühitada torust paistnud müstilist, aina muutuvat visuaalset imet (sõna "mandala" ma siis ei teadnud) ning peotäit midagi prügilaadset. Ja ometi teadsin, et need on üks ja sama. Viimaks lahendasin üle jõu käiva olukorra sellega, et matsin klaasikillud musta mulda nii salajasse kohta, et tänaseks ei mäleta ma seda enam isegi.
Kui mul paluti kirjutada "oma Narvast", kus olen nüüd töötanud veidi üle kahe aasta, tundsin sama.