Nõiduse õpilane

Sõnad ei olnud enam ainult sõnad, vaid muutusid piltideks. Eriti tähed alef, mem ja šin, ematähed, nagu neid nimetab Sefer Jetsirah, vahetasid tihti oma kuju, aga kummalisel kombel tundsin nad alati ära.

"Ouroboros," rõhutas dominikaanlane. "Kas see pole sama, mis paradiisi madu, kes meelitas inimese sööma hea ja kurja tundmise puust? Madu, kes on nii Jumala kui ka inimese vaenlane."

Mu enda silmad rändasid otsides ringi nagu paljude teiste silmad. Me kõik ootasime ja mitmetuhandepealine rahvahulk seisis vaikides. Kuni viimse silmapilguni. Kuni silmapilguni, mil sõjameeste toored käed hallis rüüs naise sillalt alla tõukasid.

"Nõiduse õpilane" on Karl Ristikivi romaan, mis lõpetab Ristikivi ajalooliste romaanide sarja elulugude triloogia. Romaan ilmus Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel aastal 1967 ja Eestis 1994. aastal Eesti Raamatu väljaandes Oskar Kruusi järelsõnaga.

Tsitaadid Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandest, Lund, 1967.

• Oled ise öelnud, et tõe küünalt ei tohi vaka alla panna. Ja ühel teisel puhul, et tulevastel põlvedel on õigus seda lõigata, mis üks nende eelkäijaist on külvanud.

Kas sa ei toonud võrdluseks õlipuud, mille vilja alles neljas põlv maitseb? Sellepärast, nagu juba ütlesin seal all, on otsustatud kõik kirja panna. (lk 7)

• "Doktor Johannes Faber Prahast, alias Hans Schmidt, alias Jan Kovar — või peaksin koguni ütlema Jehuda ben Esra? Missugune neist on su õige nimi?"

"Mis on nimi? Kas pole ka sinul, auväärne isa, praegu teine nimi kui see, millega sind on ristitud? Õpetatud mehed väänavad tihti oma nime, et see kõlaks ladinakeelselt. Ma olen oma nime lihtsalt ladina keelde tõlkinud. Kovar, Schmidt ja Faber on tõepoolest üks ja sama nimi, nagu sa isegi märkad, kui oskad ka slaavi keelt." (lk 9-10)

• "Kui tahame leida tõde, peame alustama tõest, muidu ehitame oma maja liivale. Sa tunned ise loogikat ja tead, et esimene eeldus peab vastama tõele, muidu läheme oma järeldustega rappa. Sa väidad siis, et sa ei tea, kes on su tõelised vanemad?"

"Keegi ei tea päris kindlasti, kes on ta tõelised vanemad. Ta võib rääkida seda, mis ta on teistelt kuulnud, korrata seda, mis on kirja pandud. Minul ei ole sedagi tuge. Kõik, mis ma tean, olen teistelt kuulnud, ja see ei ole päris algus." (lk 10)

• "Juudid elavad seaduse järgi — palju kindlamalt kui nii mõnigi kristlane."

"Seda pole vaja kirjutada," tähendas dominikaanlane kirjutajale. (lk 11)

• Loodus — kirjutage pealegi Jumal, kui see tundub sobivam — on andnud igale lapsele selle imeväärse omaduse, et ta ainult oma abitu olemusega varastab täiskasvanute südamed, sest kuidas muidu võiks ta jääda elama selles kurjas maailmas. (lk 15)
• Niisugune imevõim on lapsel, isegi ukse tagant leitud heidikul, nagu oleks ta mõni kõrge isand, kes paneb kõik oma soovide kohaselt jooksma. (lk 17)
• Inimesed võivad veel kuidagi taluda võõrast välimust ja isegi erinevat nahavärvi, aga mitte kunagi arusaamatut keelt. Mõnele metsinimesele võib ka kristlik missa tunduda nõidumisena ..."

"Ära kirjuta seda!" hüüdis dominikaanlane kirjutajale. (lk 20)

• Et nüüdki kõik mu sõnad kirja pannakse, ei tee mulle jutustamist kergemaks, kui ma mõtlen, et kõnelen ka saja aasta pärast ja võib-olla veelgi hiljem. (lk 21)
• Millegipärast said kõik sõnad hoopis teise kuju, kui nad kirja pandi. Raamatu ja kirja keel oli hoopis teine kui see, mis me iga päev omavahel rääkisime. Ainult palves, Issandaga rääkides, tarvitasime raamatu keelt. /---/ Aga ma uskusin kaua aega, et igapäevast, kõneldavat keelt üldse polnud võimalik üles kirjutada. Uskusin, et kirjutatud sõna on omaette keel ja just heebrea keel. Kord oli see kirjutatud, nii nagu Issand ise oli ette öelnud, ja seda ei saanud enam muuta. (lk 22-23)
• [Faber:] Mida vähem ühele rahvale on antud au, seda kadedamalt katsub ta sellest natukesest kinni pidada, mis talle on jäänud. (lk 36)
• [Rabi Esra:] Mu rahvas kannatab oma pattude pärast ja ta kannatuste päevad pole kaugeltki lõpul. Sa tead, kui pika tee on mu rahvas pidanud ära käima. Ka sinu tee on pikk. Aga nii Issanda viha kui ka armastus on meiega igal pool kaasas. Olen sulle rääkinud prohvet Joona lugu. Mõtle sellele, kui oled kala kõhus. (lk 45)
• [Faber:] Kui mu ladina keel esimesel aastal oli nii vilets, et ma enamasti ei saanud aru, millest oli juttu, ei paranenud asi ka edaspidi, kui ma juba aru sain nii sõnadest kui ka nende mõttest. Ma ei tahtnud õppida sõnu ja nende kunstipärast tarvitamist, ma tahtsin rohkem teada asjust endist. Aga enamik sellest, mille üle õpetatud mehed vaidlesid, tundus mulle tühine sõnamäng. Liiga hilja, kahjuks, sain aru, et loogikal on oma ülesanne ka tõelises elus, mitte ainult üliõpilaste disputatsioonidel. (lk 79)
• [Rabi Esra:] On õige, et Issand keelte segamisega asetas suure tõkke inimeste teele, kui nad teadmisi püüavad. Aga inimene ise on selle ehitanud mitmekordseks vaenu ja umbusuga rahvaste vahel. (lk 85)
• [Faber:] Kui ma vähemalt oleksin võinud kasutada oma teadmisi ja oskusi kirurgina, mida olin õppinud meister Konradi juures! Aga ei — olles jõudnud kord kleeriku seisusse, ei võinud ma enam tegelda verevalamisega muidu kui ainult mõõgatera abil. Ja kui mulle pakuti võimalust teenida oma leiba lihtsalt sõnade tegemisega, siis haarasin kinni sellest võimalusest. Võtsin nüüd ennast kokku, et disputatsioonidel välja paista. Ja kuna ma sellest üldse ei hoolinud, kellel oli õigus ja kellel mitte, oli see mulle seda kergem. Sooritasin oma eksami magistrikraadiga ja sain venia licendi. Ning jäin edasi Praha ülikooli juure, et teisi pimedaid juhatada. (lk 92)
• [Faber:] Aga ma arvan, et kui kaks valitsejat sõdivad võimu pärast, teevad nad seda vähemalt ausalt, kumbki oma lipu all. Aga kui inimesed hakkavad sõdima oma hingeõndsuse nimel, on hing see, mille nad kõigepealt kõrvale heidavad kui ülearuse koorma. (lk 94)
• [Faber:] Nii mõnigi kurjategija võib kindel olla, et teda võetakse lahkelt vastu, kui ta ainult kannab kärbinahaga palistatud mantlit. Kuna aus ja vaene mees armutult ukse taha jäetakse, kuigi igaühele on teada, et seesama kärbinahkades lurjus vaese mehe viimse varanduse röövis. Türgi sultani saadik võeti doodži palees vastu kõigi auavaldustega, aga neid vaeseid kristlasi, kes ta kõvera mõõga alt olid pääsenud, koheldi nagu kerjuseid."

"Seda pole vaja kirjutada," ütles dominikaanlane kiiresti vahele. (lk 133)

• Juudid ja lombardlased on juba ammu leidnud kõige parema viisi kullategemiseks, ütles ta [krahv Drachenheim]. Ei ole paremat viisi, kui lasta seda teiste kukrust oma kukrusse voolata. Aga ma ei usu, et see kellegi õnnelikuks teeb, kui tal on kogu maailma kuld ja kalliskivid. Inimest ei tee õnnelikuks mitte elutu metall, vaid elav inimene. (lk 161)
• "Sa usud nii kindlasti oma tähtedesse, doktor Faber?"

"Mitte ainult tähtedesse, nagu ütlesin juba varem. Tähed on ainult sõnumitoojad."

"Ja su tähed ei hoiatanud sind?"

"Tähed hoiatavad neid, kel on mõistus otsustada ja vabadus valida. Minul ei olnud kumbagi." (lk 201)

• [Faber:] Aga kellel meist on nii suur vabadus, et keegi seda piirama ei pääse? Valitsejad ja vürstid, kuningad ja keisrid võivad meid sundida üheainsa sõnaga. Nende eest pääseb ainult põgenedes — uue isanda võimu alla. (lk 202)
• [Hertsog Ernst:] Kas sa ei tea, et kuulujutud lendavad seda kaugemale, mida kõrgemalt nad lendu lähevad? (lk 206)
• "Me ei saa kunagi midagi täiesti maha kustutada," ütles vang. "Iga tegu jätab oma jäljed. Ka tegematajätmine jätab oma jäljed." (lk 251)
• Kui Albrecht von Wittelsbach ulatas käe lihtsale kodanikutütrele, siis ei olnud see ainult liit kahe inimese vahel. See oli liit kahe seisuse vahel. Siiani olid need seisnud üksteisest lahus ja koguni üksteise vastu. Aga nüüd olid aadel ja kodanikud, kogu rahvas ühendatud püha laulatussõrmusega. Seda olid varem osanud näha ainult pühakud ja narrid. (lk 253)
• Võib-olla see, et mina, kes ma ei teadnud, missuguse rahva hulka ma ise kuulun, tahtsin riiki, mis hõlmaks kõik rahvad. (lk 256)
• Ma polnud ometi vana sõjaratsu, kes trompeedisignaali kuuldes kõrvad kikki ajab — olin mõtlev inimene. Meie elu ei ole meie enda päralt, et seda ära lubada mõnele teisele inimesele, ükskõik kui armsale, ükskõik kui kõrgel seisvale. Elu on meile antud selleks, et oma tööd teha. (lk 260)
• Tean, et teenijate tunnistus ei loe, kui see võib kedagi võllast päästa, küll aga võib see nii mõnegi võllasse viia. (lk 265)
• Mida otsisin õieti, kui minu jaoks juba oli olemas keiserriik, mis ulatus Prahast Salernosse ja Viinist Salamancasse. Selles riigis valitsesid samad seadused ja ühine keel, mida kõik mõistsid. See oli teaduse ja kunsti keiserriik, kus polnud vahet böömlase ja sitsiillase, isegi mitte kreeklase ja juudi vahel. Siin ei olnud piire ega sillamaksu, isegi laiad jõed ja kõrged mäed ei lahutanud meid. Kaks korda kaks on neli nii siin- kui sealpool Alpisid. Ja isegi kui meie teed sageli lahku läksid ja me nende pärast võitlesime — meie eesmärk oli ühine. (lk 282-283)