Maria Dąbrowska

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Maria Dąbrowska

Maria Dąbrowska (neiupõlvenimi Maria Szumska; 6. oktoober 1889 Russów Kaliszi lähedal – 19. mai 1965 Varssavi) oli poola kirjanik.

"Külas on pulmad"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Maria Dąbrowska, "Külas on pulmad" (jutustused "Külas on pulmad" ja "Kolmas sügis"), tlk ja järelsõna: Aleksander Kurtna, 1967.


  • Małgosia tervitab külalisi õnnelikul ilmel, ent ühtaegu ta otse lõõmab häbist: majas pole veel midagi pulmadeks valmis, käed on tööd täis. Zuzia ja ta peigmees Czesiek Ruciński ajavad masinast kotletiliha läbi; peale Małgorzata askeldavad pliidi ees veel ta teine õde Paulina Szatkowska ja vennanaine Leokadia, kes on mehel vanemal Boguskil, Łukaszil. Kõik kolm on juba viiekümne piiri ületanud, väikest kasvu, kõhnad, tublisti hõredaksjäänud hammastega, aga kõbusad ja sitked, töö lausa tuiskab nende käes, nad tõstavad täis kastruleid, nagu oleksid need udusuled. Małgorzata valvab podisevat süldipada, valmistudes ühtlasi kaht käntsakat liha praeahju panema. Leokadia rebib tükk tüki kaupa tainast päratu suurest kausist ja voolib neist peopesal pirukaid, Paulina küpsetab neid searasvas ja kastab pärast seda valgesse suhkrutolmu. Kaks laenatud suurt tainalauda on üleni kaetud tainapullukatega, küpsetatud ja suhkruga ülepuistatud pirukad aga kuhjuvad plekkvanni. Põrand on rasvalaiguline ja jahune, puru täis, väike halkjaspruun kiisuke haistab värisevate ninasõõrmetega, mida sealt süüa või lakkuda.
"Mis seal parata! Ei olnud jõudu ega jaksu," õigustab end Małgorzata, paludes säravi silmi ja haleda naeratusega andestust. "Vaevleme juba neli päeva, neljas öö on magamata, aga tööl pole otsa ega äärt!" (lk 5-6)
  • Aniela on õdedest-vendadest alati kõige kenam olnud. Tõsi, pärast abiellumist läks ta raske maatööga rohmakaks ja kaotas oma kenaduse, ent linnas on ta korraga niisuguse lihvi saanud, et päris uhke proua kohe, ilus ka, ehkki juba aastaid turjal. (lk 7)
  • Małgorzata vaatab hämmeldunult õetütrele otsa. Ainukesena tares olijaist on ta sile ja ümar, pronksikarva silmad kumerad nagu äsja lüditud läikivad kastanid, juuksed pärast elektrilokke aga kiharas nagu musta lamba vill. Moodne neiu on ta: pluusike, seelikuke, lakkvöö, stailonist ämblikuvõrk-sukad — kõik on suurlinna šikk. Kas siis sellepärast, et ta poes kaupa välja annab, on tal siin juba kõik vastukarva? Ka Felek on muutunud, kuid ikkagi on oma inimeseks jäänud, südamlik, naeratab, ei ole linnas ülekäte läinud. Ja samuti Aniela; mis ta ka ei kostaks, kohe näha, et suhtub kõigesse nagu kord ja kohus, mõistab kõike, saab isegi aru paabeli segadusest majas, ei pane pahaks. (lk 8)
  • Szczepan Jasnota on neli aastat naisest noorem, aga ta näib vanem kui Małgorzata, kes tänini on säilitanud neiu kuju ja rühi, ja isegi kortsud suu ning hallide sädelevate silmade ümber ei tee teda vanaks, vaid annavad ta näole pigem mureliku ilme. Szczepan on pikk ja kondine, nägu on tal mullakarva, lohkuvajunud põskedega, habe hooletult aetud, suus rohkem auke kui hambaid; kandiline ja esileulatuv lõug annab talle energilise inimese välimuse. Aga ta väikeste mustade silmade vaade on pelglik ja alandlik, kusjuures ta lopsakas suu on kas mõne totra mõtte puhul pisut paokil või õnnelikus lapsenaeratuses kõrvuni lahti. Małgorzata teab, et see vaade ja see naeratus iseloomustavad tõelist Szczepanit, inimest, kes pole suutnud kuueteistkümne aasta jooksul perele maja valmis ehitada. (lk 9)
  • "Noh, kas pole mul ilus tütar, mis?" küsib ta heldinult. "Oma emasse läinud!"
"Jah, on sarnane küll," nõustuvad külalised, aga endamisi mõtlevad, et Zuzia jääb kaugele maha Małgorzatast, nagu nad teda neiupõlvepäevilt mäletavad. Tütrel pole seda sädelevat vaadet, niisket nagu kastest pestud leht, seda põsepuna ega südant vallutavat naeratust. Zuzial on korrapärased vormid, ta on väikest kasvu, kindlate ja vetruvate liigutustega. Alumine huul ja lõug tükivad nagu isalgi veidi ette, silmad on sinised, suured ja ilusad, aga vaade on tuim, särata, kulmud mustad, kaunikaarelised, palged kahvatud, kuigi täidlased ja siledad. Kogu Zuzia isikust hoovab nagu midagi enneaegselt küpset, üle oma ea enesekindlat ja kainet. (lk 10)
  • Czesiekile ei annaks keegi kahtkümmend nelja aastat, Zuzia aga näib oma seitsmeteistkümnest küpsemana. Mõlemad on ebatavaliselt vaiksed. "Pole neil viga midagi," mõtlevad külalised, "aga ei tea, millest nendega rääkida." Neil on kindlasti endigagi küllalt tegemist, ega see niisama lihtne silmapilk elus ole, aga võib-olla on neil lihtsalt üht-teist veel toimetada. (lk 10-11)
  • Pola on teistsugune. Otsaesine ei ole tal kõrge, vaid kumer. Paled ja pikk, täidlane ning valge kael olid temalgi kunagi ümarad. Nüüd on sest kõigest järel vaid piitsavars, aga sellel piitsavarrel on rinnus ikka seesama soe süda, tulvil igatsust. Neiupõlvest saadik, kui Pawłowice tallu ilmus maalikunstnik, kes teda maalis ja rääkis, et ta sarnaneb keskaegse madonnaga, hakkas Pola igatsema selle hämuselt vilkuva ainulaadse toreda elu järele, mida need sõnad tema vaimusilma ette manasid, ehkki ta ei teadnud, mida tähendab "keskaegne madonna". Siis kohtas ta sadulseppa Jan Szatkowskit, ja ilmnes, et sadulsepalgi oli igatsev süda, kuigi kogu küla, kodumaa ja isegi maailma saatus oli temale südamelähedasem kui tema enese oma. Kui pärast Teise maailmasõja kannatusi ilmusid külasse inimesed, kes seda teist, paremat elu kuulutasid, ühinesid Szatkowskid nendega viivitamata. Nüüd olid nad juba aastaid parteis ning käisid ringi nagu vastsündinud. Viimasel ajal aga on nad kuidagi süngestunud, näost tuhmunud, midagi on neis murdunud, nad ei tea isegi, mis nimelt, kuid nende südamed on täitunud taas igatsusest teise, parema elu järele. Ja seetõttu kuulab Pola ahnelt Aniela jutustusi — ehk ei kuku seal kaugel kõik sugugi nii halvasti välja nagu Pawlowices. (lk 11-12)
  • Leokadiat ei häiri eriti ükski ajamuutus. Ta ei küsi inimestelt armuandi ega hurjuta neid solvangute eest, ei kadesta kellegi saatust ega tõsta enda omagi väga esile; ta lihtsalt elab, isegi visalt. (lk 13)
  • Małgorzata kuulab põksuva südamega. Ta oli mures olnud, kas Pawoniakitel seal ka hästi läheb, ega nad kahetsema ei hakka, et talupidamisest loobusid. Aga kuidas võiski neil teisiti kui hästi minna? Stach Pawoniak vaid hingitses maal, ainult kidus. Ta ei olnud mitte ainult suurepärane puusepp ja treial, vaid ka ettevõtlik inimene; ehkki neil kuni reformini oma maa puudus, lõi ta Łukaszilt renditud maalapikesel püsti ilusa mugava uberiku nagu nukumaja, kuhu mahtus nii töökoda kui elamu. Pole midagi imestada, et teda seal laias maailmas hindama õpiti. (lk 13)
  • "Oota, Szczepan," peatab õemeest Michał. "Ka mina olen teil selles majas, uue majapidamise aegu, esimest korda. Viskaksin sinuga käraka soolaleivaks. Kartsite ju kolhoose, siin aga trügite veel kulakuteks me rahvavabariigis."
"Pole tõsi!" sähvab Małgorzata. "Nood meie neli hektarit kirjutame nüüd Zuzia nimele, ülejäänud kuue pea! aga peame niisama hommikust õhtuni tööd rügama, veel rohkemgi rabama, et omadega välja tulla. Eks näe, kui viimase kui ivakese varumispunkti ära annad..." (lk 15)
  • Jälle kõlab kabjaplagin ja vankri vurin otse akna all; sedapuhku on see Szczepan! Kõik kargasid püsti vanaema tervitama, aga Szczepan on tagasi tulnud üksinda ja täiesti tujust ära. Ta oli autobussipeatusse tsipakese hilinenud ega leidnud enam kedagi sealt eest. Üks kahest — kas ei tulnud nad üldse selle autobussiga või läksid jala, jäämata teda ootama. Ent kustkaudu? Teel ei kohanud ta kedagi. Ka kodused hakkasid muretsema, kuigi põdur vanaema ei sõida üksi: kõik Szczepani sugulased on pulma kutsutud. Rahustuseks hakati jutustama igasuguseid vanainimeste reisiseiklusi, mis olid lõppenud õnnelikult. (lk 18)
  • Małgorzata jutustab Grześi naisele veidi nutusel häälel poolvaljusti, kui palju neil veel tööd on ja kui suured on olnud väljaminekud selle pulmaga. Peigmees paneb küll viinad ja õlled enda poolt, aga kas teiste asjade peale vähe neid tuhandelisi lendu on lastud? Kas või nende kõige rammusam sigudik, mis neile pärast riigile normiandmist oli jäänud? Aga loomaliha ja -jalgu on peaaegu kuuesaja zloti eest, rääkimata juba sellest, kui palju tuli lihakauplustes ringi ajada ja kui palju aega raisata? Aga jahu küpsiste jaoks? Aga suhkur ja lisandid? Aga serviis, mis tuli laenata ühiskondliku teenindamise punktist rajoonilinnakeses? Aga laulatuskleit, loor, kingad? Aga laulatus ise? Pühapäeval pärast hilismissat on laulatus kõige kallim. (lk 18-19)
  • Małgorzata hälin pole Szczepanile meele järgi.
"Jäta juba, ema! Ei ole kõneväärt. Kui pulmad, siis pulmad. Võib-olla on niisugused pulmad külas viimaseks. Nüüd hakkavad lihtsalt perekonnaseisuametis käima, kirjutavad alla ja kõik. Las siis Zuzial olla niisugune pulm, et inimestel oleks, mida mäletada."
"Kulud! Kulud!" kehitab Grzegorz õlgu. "Niipalju kui mina mäletan, on ikka külalised pulma kinni maksnud. Tanu panemise juures kogute hulga raha."
"Aga kui tanu panemist ei tulegi, noored ei taha. Ütlevad, et niisugused kombed on nüüd ainult raadios ja klubides etendustel," naerab Małgorzata, paludes kiirgava pilguga andeks sobimatu lobisemise kuludest. (lk 19)
  • Michał on sellega nõus, aga hoiatab, et nad maha ei magaks, maailmas juhtub paljugi. Ning Aniela Pawoniak, alati arukas, hoiatab omalt poolt:
"Ma ei ütle, ei ka teil nõnda peaks sündima, aga Wrocławis oli selline juhus: noored lasksid kirikus laulatada, naine ootas lapse ära, mees aga mõtles ümber ja astus teisega kodanlikku abiellu. Ning selle kirikliku naise laps on nagu väljaspool abielu sündinud. Sest seaduse järgi loeb ainult registreerimine." (lk 20)
  • Vanake astub hoogsalt sisse, oma keppi ja nartsudesse mässitud jalga ette visates. Ning otsekohe täitub terve tare ta jämedast, kähisevast häälest.
"Tere õhtust, head inimesed!" hüüab ta. "Kas tunnen kõiki ära või ei?" tervitab ta kärarikkalt küllasõitnuid. "See on Grzegorz Boguski, see aga Michał. Oi-oi, pan Michał, teid pole juba oma kuusteist aastat näinud! Aga mul on niisugune mälu, et tunnen inimese ikka ära, kuidas ta ka poleks muutunud. Aga kes see siis on: Grzegorzi naine? Bloni kandist? Ma nägin, kuidas te sõitsite, ei ole veel tundigi möödas. Ja juba on ta kanu kitkumas? Andke mulle õige musu, säärasena te mulle meeldite! Aga mis ma näen! Jalad alles keevad? Liha veel ahjus? Küpsetate pirukaid? Aga pingid! Pingid veel kokku löömata? Põrandad veel küürimata? Kunas te siis kõik jõuate? Minul oli pulma eel juba kella neljaks õhtul kõik valmis ja koristatud, ainult lauad katta ja külalisi oodata. Aga mis siin imestada, neli poega on mul naised võtnud ja tütre olen mehele pannud, nii et pulmade pidamisega olen harjunud, on vilumust. Kallid inimesed, mis ma nüüd tahtsin ütelda? Ah jaa, ma lendasin siia, et ütelda, maja on valgeks võõbatud, kõik puhtaks küüritud, pingid on sõõris kinni löödud, koht muusika jaoks on valmis. Minul on ikka nõnda! Noh, nägemiseni siis! Ah jaa, mis veel? Ostsin isegi apteegist peavalupulbreid valmis, külalised armastavad vahel pärast vodkat niisugust pulbrit sisse võtta. Põrand on pestud, puistasin koguni vahaga üle, et kergem oleks tantsida. Kiirustage, jumala eest, sest homme hommikul, kui kõik kohale hakkavad sõitma, noh, siis alles see kõige suurem sagimine algab!"
Laskmata kellelgi sõna vahele poetada ja kõiki tummaks jahmatades kargas Rucińska tarest välja, aga et väljas oli juba täielik hämarik, ei saanud enam keegi näha, ehkki kõik akna poole pöördusid, kuidas ta osavate hüpetega mööda põllupeenart oma talu poole kihutab. (lk 21-22)
  • Zuzia vaatleb oma vanaema kaunis heitunult, imestades, et nii vanana võib veel maailmas liikuda. Ainult halle juukseid ei ole näha, sest igivana kombe kohaselt on juuksed, nagu abielus naistel ikka, täiesti peidetud kuklal kõvasti sõlme seotud rätiku alla. Vanadusest kuivetunud näolapikese nahk ei tõmbu enam kortsudesse, vaid ripub kollaste voltidena, suu on põdurusest poolavali. Aga silmad on vanaemakesel elavad ja kõne arukas ning rüht ja olemine käbe — ilmne, et jõudu on temas veel säilinud. (lk 25)
  • Michał Boguski silmitseb kõrvalt Kubuśit-töömeest ja küsib siis, kui palju maad Gądekitel on.
"Neli morgi. Nii palju kui meil oli, sama palju on neilgi," vastab Szczepan õe eest. "Kasia jäi isa maa peale ja ema on praegu ka nende juures."
"Aga kui neljakümne viiendal aastal maad jagati, kas teie siis midagi ei saanud?" pärib Michał edasi.
"Ei midagi," vastab Gądek, silmitsedes Boguskit austuse ja kartusega. "Kust me ikka võisime saada? Mõisat meil polnud."
"Siis kuluks teil ennast kooperatiivi sisse kirjutada, poiss aga kooli anda," annab Michał Boguski nõu ning lisab Katarzyna küsiva pilgu peale: "Kirjutada end artelli ühise põlluharimisega."
"Ma-a e-ei tea. Rahvas on meil pime," kogeleb Gądek abitult ja kartlikult vastu ning tõmbub üleni kössi nagu lepatriinu, kes hädaohtu aimates teeskleb, et on surnud. See peen linnahärra on siin vististi võõras, äkki lobiseb seal linnas midagi tema kohta paha? (lk 27)
  • Otsekui poleks seda juttu kuulnudki, lausub Małgorzata äkki, asja ees, teist taga:
"Muidugi, kui vägisi sunnitakse, see on midagi muud, siis pale midagi teha, tuleb sellesse kooperatiivi minna. Aga niisama ise heast peast kõigest lahti ütelda? Rabelesime ju alles elu lõpu poole niisugusele järjele välja ja saime suure vaevaga talule jalad alla."
"Lahti ütelda või mitte, kuidas seda nüüd võtta," ütleb Małgorzata imestuseks Michał Boguski. "Talu pidada võib mitut moodi. Ehk on parem vabatahtlikult ära proovida, kui sundimist ootama jääda."
Grzegorz, kes teeväsimusest oli tukkuma jäänud, tõstis pead.
"Sundimist? Ärge kartke, nüüd on nad õppinud inimesi nõnda keerutama, et ronid ise sinna, kuhu sa ei tahagi," lausus ta kibestunult, "Ütlevad veel sulle, et sind üldse ei ihaldagi, sa hakkad hoopis ise seda kooperatiivi nagu armuandi paluma. Mida rohkem rahvas midagi ei taha, seda rohkem ta seda paluma hakkab. Nõnda on nad ta ära hullutanud..."
"Grzegorz, ära ole ninatark," ütles Agnieszka rahulikult.
"Kui keegi sõrad vastu ajab, siis ei taha ta vahel headki mitte," tähendas Michał. "Ma mäletan veel noid aegu, kui külarahvas mingi hinna eest kunstväetist ei tahtnud, nüüd aga paluvad, ah mis, siunavad maapõhja, kui sa neile ei anna..."
"Aga mis head sa neis kooperatiivides näed?" ägestus Grzegorz. (lk 29)
  • "Ahaa, näed nüüd, Zuzia, uus tee," ütleb Michał mõtlikult; kuna aga Zuzia selle peale midagi ei vasta, küsib ta: "Oled vist rahul, et mehele lähed?"
"Aga muidugi! Kui poleks, ega siis ei läheks."
"Sa oled alles noor, päris laps. Teised õpivad sinu eas igasuguseid elukutseid. Sõidavad linna teadmisi omandama."
Pärast pikemat vaikust vastab Zuzia:
"Keegi peab maal ka elama."
"See on õige. Aga maalgi on teadust ikka rohkem vaja." (lk 32)
  • Korraga on ka Zuzial enesel midagi ütelda.
"Kui veidrad need meie omad on — see vanaema, kes nüüd siia sõitis ja tädi Gądek," lausub ta mõtlikult. "Kui imelikult nad räägivad! Ja kuidas nad riides on! Meil ei oleks keegi midagi seesugust selga ajanud."
"Need on vanad põlised talupojariided, vana kõneviis," selgitab Michał. "Nende küla on vist vanaaegne ja asub kolkas... Külasid on igasuguseid." (lk 33-34)
  • Jacek koos Szczepani ja Czesiekiga võtsid kapi ja voodid lahti; lõõtsutades, nohisedes ja hõigates viisid nad korterist välja kogu mööbli, paigutades selle osalt rehe alla, osalt aita ulualla. Naised küürisid sel ajal põrandat, siunates ja valust karjatades, kui mõni pind peopessa sattus. Vaevalt olid nad lõpetanud, kui mehed asusid põrandat parandama, aga niisuguse kiirustamisega ei jõudnud nad suurt midagi ära teha, toppisid vaid kõige ohtlikumad lõhed kinni ning sööstsid sisse kandma varem valmispandud kitsaid laudu ja pulki, mida pinkide ja laudade kokkuklopsimiseks tarvis läks. (lk 35)
  • Małgorzata nihkus eemale — vanaemast kandus mingit ebameeldivat lõhna.
"Mu jumal," mõtles ta, "mis Szczepani emast on saanud!"
Ning talle meenus, kuidas ta mõrsjana oli Szczepaniga tema kodukülla sõitnud, kuidas teda seal vastu oli võetud ja kuidas talle tulevase mehe ema oli meeldinud. Ta oli meeldinud talle niivõrd, et kui ta sinna sõites veel kindel polnud, kas ta Szczepanile üldse läheb, siis pärast tema ema tundmaõppimist tegi ta lõpliku otsuse. Sest see oli niisugune naine, et pane ta või haavaplaastriks, — nii lõbus ja meeldiv oli ta, kord laulis, kord suudles, — harva, kui vanas naises nii palju särtsu ja armsust on. Lihtsalt meeldiv oli tema miniaks saada. Nüüdki veel on näha, et temas on säilinud küllalt elutuld ja südamlikkust, kui ta niisugusele teekonnale asus, mu jumal! Małgorzata saab ainult meenutada. kuidas ta teda kunagi nii armastama hakkas, aga praegu pole tal ämma vastu põrmugi enam seda endist kiindumust, ta tunneb ainult hirmu ta ääretu põduruse ees. Tal on nii halb, et ta lausa nutma puhkeb. (lk 36)
  • Kord, kui Adam sugulaste juurest tagasi pöördus, saatis Małgosia ema noormehe millegagi tema juurde; sellest ajast peale ta Małgoziat külastaski, hiljem aga kadus kuhugi ja abiellus peagi kellegagi. Võib-olla oli Adam tema pool olnud kümmekond korda, võib-olla vähemgi, aga ta armus temasse. Noormees ei teadnud sellest midagi ega aimanudki, praegu ta ehk ei mäletagi, et on kunagi teda külastanud, sest ega tema, Małgozia, ainuke polnud, kellel ta külas käis, ta oli väga seltskondlik mees. Ning ka ainuke, keda ta oma neiupõlves on armastanud. See ainuke armastus oli ka ainukeseks kurvastuseks ta noorusaastail, muus osas oli ta õnnelik. (lk 37-38)
  • Ta käis juba kolmekümne kuuendat aastat, kui tutvus Szczepaniga, kes asus kojamehe abilise kohale majas, kus Małgosia teenis. Mees oli vaesest perekonnast ja otsis linnas teenistust nagu temagi. Mis sundis teda talle mehele minema? Võib-olla kõige rohkem see, et mees teda nii meeletult armastama hakkas. Nii meeletult, et koguni kaotas meelemärkuse, kui Małgosia talle algul ütles, et ta teda ei taha. Małgosia mäletas veel, kui raske on, kui sind ei armastata, sellal kui ise armastad. Ta heldis, et keegi teda nii armastab, pealegi läksid ka aastad omasoodu ning ta tundis hirmu tuleviku ees. (lk 38)
  • Szczepan oli nõrga iseloomuga inimene, halva tervisega, töö ei edenenud ta käes, armastas napsi; kõige halvem oli aga selle majaga. Nad olid juba metsagi ostnud, Łukasz pakkus ennast tareehitajaks, aga lauad läksid mädanema ja sellest ei tulnud midagi välja. Nad kolasid ringi mööda võõraid nurki, aga vaestele ei üüri ju keegi head taret välja; alati elasid nad oma põllust kaugel, tööle tuli vantsida kilomeetreid, polnud vankrit, polnud hobust, polnud, kuhu lehmagi panna. Mees muutus Małgorzatale tollal nii vastikuks, et tal vahel oli piin talle otsagi vaadata. Oma Varssavi-aegu tuletas ta nüüd nagu paradiisi meelde, vana pererahvast nägi öösel unes, kirjutas neile kirju, kaebas mitmel korral, et oli õnnetul tunnil maha jätnud selle rahuliku ja puhta elu, kus temast lugu oli peetud, kogu maailmaga — nii ta rääkis — oli õitsenud talle roosina. Maal nägi ta kurja vaeva, käis alla, oli nüüd hooletult riides ega meenutanud millegagi endist Varssavi-preilikest. (lk 39)
  • Pärast sõda hakkas elu välkkiiresti muutuma. Tuli uus kord ja tulid uued kombed, mida oli raske mõista, rääkimata nendega harjumisest. Tulid ka uued kartused, inimesed magasid halvasti nädalate kaupa, töö juures neil lausa värisesid käed kuuldud õudustest. Elu aga kulges vahepeal omasoodu, ning alati teisiti, kui inimene mõtleb. Küla asus neljakümne viie kilomeetri kaugusel Varssavist, aga oli mahajäetud, eksinud noorde metsa, salude, palude taha ning raudteest eemal. Siis aga hakkasid korraga ümberkaudseis linnakestes mingid vabrikud kerkima, naabruses hakati uut raudteed rajama, paar kilomeetrit Pawlowicest eemal aga ehitati suur telliskivitehas, mis töötas Varssavi taastamiseks. Tulid kerged, head teenistusvõimalused. Szczepan nagu elustus, kuna talle meeldis vaheldusrikkus. Kord töötas ta aasta või paar raudteel, kord selles telliskivitehases; varsti ostsid nad hobuse, aga hobusega hakkas ta veel paremini uutel ehitustel ja vabrikutes teenima. Telliskivitehases teenis enesele riided selga viimasel aastal ka Zuzia. Viimaks said nad Pawoniakite talu enesele. Ja kuigi talul tasusid väikesed võlakoormused, algas siiski sootuks teine elu, algas tõeline elu, mis oli vaeva väärt. Isegi abielusuhted nüüd paranesid, sest kui üks asi paraneb, paraneb iseenesest takkajärgi ka teine. (lk 40)
  • Małgorzatal on loomu poolest tänulik ja lahke süda, ta oskab igat saatusehüvangut hinnata; miks ei saa ta siis uinuda, miks ohkab ta, heitleb mõtetega, otsekui ei valmistuks elu suurima muutuse vastu mitte Zuzia, vaid ta ise?
"Nüüd need pulmad," ei jäta mõtted teda rahule. "Oleks nagu õnn, aga jumal teab, kuidas Zuzial selle Czesiekiga läheb? Liiga suur viinasõber paistab ta olevat. Kes joob, hakkab teda ka peksma. Aga kas Zuzia sellest midagi mõistab? Kas ma talle vähe olen seletanud, mis elu meil oli, kui Szczepan jõi? Kõik tühja! Zuzia ei lase isa vastu sõnakestki piiksatada. Ta ütleb, et mees peab jooma. Kahju sellest tema esimesest peigmehest. Oli veel kenam kui Czesiek, aga vodkat ei võtnud suu sissegi. Jah, nad nutsid väga taga, kui Zuzia talle ära ütles; sest hakkasid teda nagu poega armastama, aga mis seal teha." (lk 40-41)
  • "Nüüd veel see hirm," kargavad mõtted teisale, "et need pulmad ilma kakluseta ära peetaks. Et kõik hästi lõpeks!" Małgorzatal jooksevad otse judinad üle selja, kui talle ainult meelde tuleb, mis vahetevahel pulmades juhtub. Kas veristavad end ära või lubavad endale hullematki. (lk 41)
  • "Aga mis see Michał," uitavad mõtted ringi, "selle registreerimise eest seisab... nende kooperatiivide eest...? Vist on temast juba uute vaadetega inimene saanud. Niipalju külalisi, nii palju tööd, pole temaga õieti saanud millestki vestelda. Isegi Anielaga mitte. Võib-olla oleksid nad mulle midagi mõistlikku ütelnud, nad on targad. Minul aga on juba kõik peas segi läinud. Nii raske oli see elu, vaevalt jõudsime midagi kätte saada ja ennäe, see olevat halb! Missugune saadananahk need kooperatiivid välja on mõelnud inimeste elu mürgitamiseks? Inimene on juba oma küpsesse ikka jõudnud, arukest-mõistust pähe saanud, siin aga toimub sääraseid asju, et käid vanas eas nagu ogar ringi ega tea, kus hea, kus halb. Mitte midagi halba pole ma elus kavatsenud, siin aga öeldakse sulle, et kõik on sul viltu, kõik pahasti. Kas oleme ise rumalamaks läinud või on maailm hulluks läinud? Ja mida me siis ära oodata jõuame? Ehk ütlevad veel meile Zuzia ja Czesiek, et oleme halvad, rumalad, võib-olla annavad ise kõik ära sellesse kooperatiivi? Seni hoiavad veel vanematega ühte, aga kui seal noortega kokku puutuvad, puhuvad nende vahel teised tuuled." (lk 41-42)
  • "Selle pulmaga... läheb hea patakas raha... Võib-olla korjavad külalised midagi kokku ka ilma tanu panemiseta? Aga pole juttugi, et nad pooltki sellest kokku saaksid! Säärase raha eest oleks võinud nii majas kui majapidamises missuguse korra luua... Oleks võinud õue taraga piirata, ei elaks enam niisuguse lageda koha peal, istutaks, kasvataks lilli, ma armastan lilli nii väga... kolmanda lehma oleksin ostnud... Püha jumalaema, lehmad jäid ju õhtul lüpsmata... Noorte jaoks peaks kambrikese juurde ehitama... Aga ümberringi räägitakse; ärgu tehku midagi, ärgu korrastagu, niikuinii võetakse ära; aga kui ei võeta, pannakse tulumaksu juurde, nii et hingatagi ei saa; ütlevad, et rikas, maja ümbrus nii kena, las maksab. Ja nii kulubki nende juttude tõttu kõik niisama, tühjalt, söögi, joogi või hilpude peale, aga hilbudki on ainult noortele vajalikud, neile antakse kõik andeks, isegi kaltsudega eputamine; vana inimene aga ei julge end korralikult riidessegi panna, ütlevad kohe: ehib ennast, rikas..." (lk 42-43)
  • "Või need tootmiskooperatiivid," piinavad teda mõtted. "Nimetus ise on juba ebainimlik, kraabib nagu nahka. Aga võib-olla on neis ühismajandites ka midagi head? Aeti igasugust juttu, et majad tulevad uued ja elekter pannakse sisse, ja vannid, ja aiad, ainult et põllumaa on ühine. Ei tea, kas need ühised krundid oleksid mul südamelähedased? Kui see kõik nii tore on. miks siis Pola ringi käib, nina norus, ja räägib, et seal halvasti läheb?" (lk 43)
  • Michał magas tavaliselt sügavasti, aga mitte enam nii sügavasti, et miski teda virgutada ei saaks. Seetõttu äratasid öised kärad ta üles, ta tõusis varakult, hiilis vaikselt läbi köögi, kus kõik jälle olid uinunud, ning hakkas koidikul pulmamaja poole sammuma, õhk oli karge, aga mitte külm, ja tuuletu. Selge taevas, kuldne, meekarva sära idas ja valkjas uduvine kauge jõe kohal ennustasid eilsete kartuste kiuste ilusat, sooja ja vaikset ilma. Ümberringi oli maailm ehtinud ennast oktoobri värvidega. Hallikaspruuni männiroheluse taustal kollendasid kasesalud, punetasid männitüved ja valendas kaskede toht. Tammikud küütlesid veripunaselt, ruskelt ja pruunikalt, vasekarvaliselt lõõskasid kastanid, mida tarede ümber kasvas kaunis ohtralt. Juba peaaegu paljad puuviljapuud lõõmasid siin-seal purpurse, kollase või halli, kaste käes sätendava lehekattega. Mõnes kohas seisid lehitud pihlakad, nagu üle puistatud punaste, juba külmasaanud marjakobaratega, aga lage, pisut lainetav põllumaa laotas nende värvide alla mustendavaid kollakaid või halle sügiskünni vagusid või helerohelisi taliorase viirge. Siin-seal lõpetasid õitsemist lõhnavad kollased hundioad.
Jasnotade tare näis selles sügise säras ja kullas viletsana. Ta seisis kõvakstambitud maapinnal, otsaga külatänava poole, millest teda eraldasid aia jäänused - mõni katkine ja länguvajunud teivas. Maja, mis mahutas oma katuse alla tare, rehetoa ja lauda, oli ehitatud õõnsatest tellistest, ja oli isegi krohvimata, ainult hooletult valgeks võõbatud. Ainult kaks kõrget paplit, mis puistasid tumedale sammaldunud õlgkatusele ja lauda sindelkatusele kolletunud lehti, ilustasid ilmetu välimusega talu. (lk 44-45)
  • [Jadwisia:] "Ka mina olen Varssavis olnud. Linnas on raske õhk, maal aga on nii värske ja puhas, eks ole? Ja kevadel, kui ma kooli lähen, siis laulavad lõokesed. Mõnikord tulen ma meelega varem välja ja käin viivitades, nemad aga laulavad, aina laulavad. Onu, kas see on tõsi, et lõoke alati sinna kohta tagasi langeb, kust ta lendu tõuseb?" (lk 47)
  • Nad astusid vanasse parki, mille ümbert oli tara maha lammutatud; aed oli tublisti lohakil, aga lõõmas nii rikastes värvides, et lausa pimestas silmi. Ent pärnade, kuuskede, pöökpuude, kastanite, valgete pöökide ja purpurpunaste lehtedega vahtrate ladvapuhmaste kohal kerkis valge pappel lehtedega, mis ühelt poolt olid kollased, teiselt poolt lumivalged, ning kobrutas sügaval taevasinal kreemika valendusega nagu vahukoorest purskkaev. Boguski mõtles, et väikese poisina oli ta tihti mõisas tööl käinud, aga iialgi polnud ta jalg siia parki saanud, ta oli seda vaid läbi raudvarbade vahtinud; nüüd aga käivad siin talulapsed. Aga parkki pole enam park, vaid pooleldi metsatihnik; palju vett voolab merre, enne kui maarahvas õpib parkide eest hoolitsema nende ilu pärast. (lk 47-48)
  • Maja ees kubises rahvast, moosekandid aga mängisid saabuvatele külalistele juba "tervitusmarssi". Michałil olid veel maakombed meeles ning mängijaist möödudes pistis ta eesseisvale mängijale vastava panuse tasku. Ees aga seisis peigmehe onu, Adam Ruciński, kes oli Varssavis raudteelane ja raudteelaste lõõtspilliorkestri liige. Ta oli keskmist kasvu, aga haruldaselt väärika rühiga, tõmmu, väga ilusa näoga, isegi kiilaspea andis talle nagu karsket elegantsi juurde, võrreldes nii noormeeste kui neidude veidralt puhevil soengutega. Näojooned olid tal nagu tahutud, sõstrakarva silmade vaade ja naeratus täis delikaatset viisakust, ja ehkki ta oli juba üle viiekümne, andsid naeratusel nähtavale tulevad valged hambad talle nooruslikult meeldiva välimuse. Ning tal polnud ühtegi hammast puudu, või olid need tal kunstlikud? Siin maal olid terved hambad harulduseks, ainult lugudes pajatati muistseist vanakestest, kellel olid hambad nagu pärlid. (lk 49)
  • Tares oli kärarikas, Zuzia, alles töökleidis, asetas juba koos tädi Paulinaga linadega kaetud laudadele suitsuvorste ja -liha, leiba, magusaid saiu ja kukleid. Szczepan ja Czesiek nühkisid üle klaasid ja viinapitsid, Małgorzata keetis viljakohvi ja pani tee tõmbama. Pliidi ees segas Leokadia Boguska vahukulbiga suures pajas, millesse ta poeg Jacek suhkrut kallas, võid kummutas, peenekstambitud muskaatpähklit lisas ja liitrilisi pudeleid vodkat sisse valas. Noorusele vaatamata oli Jacek ümberkaudu kuulus selle poolest, et oskas kõige paremini pulmapunši valmistada. Aga seal seisab juba lävel Michał Boguski ja kutsub valju häälega.
"Palume teid väga! Punšile! Hommikusöögile! Kes ees, see mees, kes viimane — see tublim mees! Kes vanem, palume istet võtta, kes noorem, see ajagu püsti läbi!"
Külalised hakkasid kärmesti liikuma ja võtsid ainsa hetke jooksul hobuserauakujuliselt paigutatud laudade taga istet. Pinkidele istusid vanemad inimesed ja need, kes olid lastega, noorsugu täitis tihedasti tare keskele jäänud vaba ruumi, võttes maiuspalu üle istujate õlgade, mõned leiva peale, teised otse suhu, kolmandad taldrikuile, kui neid hankida oli õnnestunud; kahvleid oli piisavalt, igaüks hoolitses ainult selle eest, et klaas või pits käes oleks. Nendes auras tuline kõrvetav punš. (lk 50-51)
  • Aga külalised olid sunnitud end veel koomale nihutama, sest tarre ilmusid moosekandid, ja ilmuma nad pidid, kuna ei sobi kuidagi, et pulmas midagi ilma muusikata toimuks. Moosekante oli kolm meest: peale lõõtspillimängija veel viiuldaja ja trummilööja, aga viimane oli sunnitud oma trummi õue jätma, sest ega's tema pill maast pole võetud. Hiigelpöid seisab maas, trumminui on kinnitatud pedaali külge, mida trummimees jalaga sõtkub. Ülemise serva külge on kinnitatud kaks piklikku puust toru; neid lööb trummimees kepikesega, tuues kuuldavale kuivi helisid, mis sarnanevad neegrite tam-tammiga, kui ta aga neil meisterlikult põristab, siis tundub see kastanjettide klõbinana. Trummi kobal jämeda raudtraadi otsas ripub vasktaldrik, mida mees kõigest väest taob, kui kuulajate erutamiseks niisugust kilinat-kõlinat tarvis läheb. Ta ise on pärit Pawlowicest, enamikuga pulmas olevaist noormeestest on ta sinasõber. Aga ta elab juba ammu linnas, lööb trummi, taob vasktaldrikuid ja klõbistab kastanjette nii tantsupidudel Varssavi lokaalides kui rahvapidudel vabas õhus. Tal on veidi tsirkusetola või totra nägu — suu kõrvuni, näojooned sega-soga, aga silmad kelmikad ja pilkavad, kogu olekus midagi meeldivat ja nakatavalt lõbusat; kui ta naerma hakkab, veetleb ta tahtmatult kõiki ja kisub teisigi kaasa naerma. Teda hüütakse Tolekiks. Peale kolmehäälse trummi oli Tolekil veel üks lõbustusinstrument, mis peitub tas eneses: ta on esmaklassiline laulumees. Selle instrumendiga ta tarre sisenesid, oma metalse baritoniga otsekohe midagi moodsast repertuaarist laulma hakates, ja ehkki ta välja paistis peamiselt nalja, kelmikate ja pilkavate laulukeste poolest, mis aga laulatuse eel ei sobinud, siis esines ta sedapuhku lauluga neiukesest. (lk 51-52)
  • Aga kõik silmitsevad viiuldajat. Teda ei tunne siin keegi, nood teised kaks on ta Varssavist välja nuhkinud. Õues ei saadud teda terasemalt silmitseda, alles nüüd, madalas tares, on näha, kui pikk mees ta on. Otse kentsakalt pikk, peamiselt just jalad on tal niisugused, nagu koosnekski ta keha ainult jalgadest ja peast, nende vahel aga pisike kere, ühesõnaga toonekurg. Nägu kõhn ja ahtake nagu kitse keel, tundub, et seda saabki ainult küljelt, profiilis vaadata. Ka silmad on külgedel nagu linnul. Kuna aga viiulimees kaela längus hoiab ja nina tal on määratult pikk, paistab, et ta selle ninaga oma kumerale rinnale toetub, nagu seda just toonekured teevad. Keegi hüüdis: "See on ju toonekurg!" Keegi teine omakorda: "Piitsavars!" — ja nii nad teda kutsuma hakkasidki. "Pan Piitsavars!" hüüavad ühed. "Toonekurg!" vaidlevad teised. Viiulimees aga hakkas mängima. Ja laskis kuuldavale niisuguse liigutava ja tulise heli, et südame hellaks võttis ning üldine kõnesumingi vaiksemaks jäi. Viiulimängija vaatab nagu lind kollaste silmadega kord vasakule, kord paremale, ning juuksed on tal samuti punakaskollased. Ta mängib, aga naised on juba ukse all kostitamiseks väikese laua katnud ja paluvad pillimehi punšile. (lk 52)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel