Raudteelane

Proosa

Kui väljak oli puhtaks tehtud, ilmus nähtavale Hruštšov, lehm ohelikkupidi järel. Tulid ka Vorošilov ning teised ninamehed.

"Tere, Käbin!" lausus Hruštšov. "Kes need head inimesed sul kaasas on? Üks on täpselt jänese nägu."

"See on Müürissepp, raudteelane," seletas Käbin.

"Raudteelane!" kohkus Hruštšov. "Oi, taevas! Raudtee mulle ei meeldi. Kord jäi mu siga rongi alla. Raudteed pole inimestele vaja. Inimene sõidab vankriga ehk reega."

Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008, lk 101