Kulak

Proosa

Nõukogude partei ajaloo skeemi järgi pidid ju ka Baltimaadel olema kulakud-külakurnajad, keda küla vaesed vihkavad. Nendeks taheti näiteks kuulutada kõiki Saaremaa talunikke, kuna seal oli igas talus oma tuulik. Veski pidamine oli aga selle skeemi järgi juba kapitalisti tunnus, külakurnajaks olemise alus.
- Rutt Eliaser, "Passita ja pajata. Mälestused Siberimaalt", Lund 1985, lk 13

See oli plakat: hiigelsuur must traktor muljumas suurehambuliste rataste alla igale poole laiali roomavaid väikeseid vastikuid inimesi nagu tarakane. Üks neist oli kangesti Murtaza moodi: ehmunult seismas ja sirutamas traktori teraskerele vastu kõverikke puust hangusid. Ülalt alla kukkusid rasked nurgelised tähed: "Hävitame kulakluse kui klassi!" Zuleihha ei osanud lugeda, ammugi vene keelt. Kuid ta sai aru, et kohe litsub must traktor tillukese Murtaza koos tema naljakate hangudega puruks. (lk 54)
Künkatipust vaadates tundus all laiuv tasandik tohutu suure valge laudlinana, millele kõigekõrgema käsi oli laiali pildunud puude helmed ja teede lindid. Kulakuks kuulutatute karavan venis peene siidniidina silmapiiri poole, mille kohale kerkis pidulikult punane päikeseketas. (lk 78)
1930. aasta veebruari keskel võtsid Tatari ANSV Kesktäitevkomiteeja Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Kulakluse kui klassi likvideerimisest Tatarimaal". Juba nädal hiljem selgus kesktäitevkomitees toimunud operatiivnõupidamisel, et kollektiviseerimise ja kulakluse likvideerimise tempo on vabariigis kohutavalt aeglane. Ja kuidagi isevoolu teed, parteiliste juhtide ja GPU kõrgete ametnike teadmata kukkus nii välja, et mõned juurdlusele mitte eriti vajalikud oblastivalitsuse külalised viidi üle kulakute kategooriasse. Nende toimikud läksid kaotsi, tolmusid kappides ja seifides, põlesid tulekahjudes. Aga nad ise viidi üksikkambritest ja eeluurimisisolaatoritest üle tapivangla kasemattidesse, mis olid ülerahvastatud kulakuks kuulutatud talupoegadega, Ning Punane Tatarimaa jõudis juba märtsi keskpaigaks kollektiviseerimise tempolt riigis kolmandale kohale. (lk 115-116)
Zuleihha ja tema kaaslased veetsid tapivanglas terve kuu, kuni 1930. aasta esimese kevadpäevani. Selleks ajaks olid kambrid kulakuks kuulutatuid nii tihedalt täis topitud, et vangla ülem, kes tegi meeleheitlikke katseid vabaneda talle kaela määritud talupoegade erikontingendist, sai insuldi. Õnneliku juhuse tõttu saadeti Zuleihha ja tema kaaslased teele natuke enne seda, kui vanglas puhkes tähnilise tüüfuse epideemia, mis niitis maha üle poole kinnipeetavatest ning looduslikul viisil tegi vanglas ruumi - Šamovski haiglas paraneva ülemuse suureks rõõmuks. (lk 126)
"Ja ma viin teid, kodanikud kulakuks kuulutatud, ja teid, kodanikud endised inimesed, uude ellu..."

Endised inimesed? Zuleihha ei saanud aru: endised inimesed on laibad. (lk 140)

Guzel Jahhina, "Zuleihha avab silmad". Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tänapäev, 2017

Mind on see Eesti ajaloo juures sageli imestama pannud, kui vähe on vastuhakkamist. Näiteks kasvõi küüditamise puhul: pandi end ilusti riidesse ja mindi kaasa. Sellest on spekulatiivsel moel räägitud ka vene kirjanduses. Et kui küüditamiste ja kulakuks tegemiste ajal oleks kõik hakanud massiliselt enda eest välja astuma, avanud ukse kirvega käes. See oleks kindlasti avaldanud väga suurt mõju. Pole saladus, et kõik sadistid ja repressiivorganite mehed on tegelikkuses kohutavalt arad, juba loomu poolest koonduvad sinna sellised.
- Enn Tarvel, intervjuu: Alvar Loog, "Ei maksa arvata, et vanus kedagi targaks teeb" Postimees, 1. august 2017