Rutt Eliaser

Rutt Agnia Eliaser (25. november 1914 Tallinn – 21. detsember 1996 Stockholm) oli eesti memuaarikirjanik ja jurist.

"Passita ja pajata"

Tsitaadid väljaandest: Rutt Eliaser, "Passita ja pajata. Mälestused Siberimaalt" Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1985.

• Muidugi kannatasime me rohkem nälga ja puudust kui ümbruskond, eriti sõja ajal, kuid vahe ei olnud liiga suur, eri­ti pärast sõda. Sellepärast ei maksa pahaks panna ega imestada, et nii palju juttu on söögist ja selle saamisest, et see kõik nii täpselt on meel­de jäänud: ka näljane metsloom mäletab, kust ja mida ta süüa sai. Selles olukorras töötab pea­aju kogu aeg paralleelselt küsimuse kallal, kust saada süüa. (lk 5)

• Kuigi on läinud mööda paarkümmend aastat minu elamisest "kaugel Moskvast", ei usu ma, et väikese inimese elu oleks teistsuguseks muutu­nud. Ikka on ikaldused, ikka kestavad leivasabad ja on kasutusel primitiivsed töövahendid. (lk 6)

• Mida kiiremini areneb Lääs, seda mahajäänum ja karmim tundub elu Nõukogu­de Liidus, seda raskem on mõista sealset mõtte­viisi ja väärtuste hinnangut. (lk 7)

• Nõukogude partei ajaloo skeemi järgi pidid ju ka Baltimaadel olema kulakud-külakurnajad, keda küla vaesed vihkavad. Nendeks taheti näi­teks kuulutada kõiki Saaremaa talunikke, kuna seal oli igas talus oma tuulik. Veski pidamine oli aga selle skeemi järgi juba kapitalisti tun­nus, külakurnajaks olemise alus. (lk 13)

• Sõjaväeronge tuli meile vastu juba varsti pärast Pihkvat, s.o. umbes 18.-19. juunil. Vagunid olid ehitud kaskedega nagu vanastigi sõtta sõi­dul. Küsisime: "Kuhu te sõidate?" - ja saimegi vastuseks: "Sõtta, sõtta!"

Nii ei ole alust uskuda, et Nõukogude Liidu­le 22. juunil ootamatult kallale tungiti, nagu see seisab nende ajalooõpikutes ja on lugeda nende ilukirjanduses. (lk 16-17)

• Üks noor naiivne eesti maanaine vaatas linna suurt kaarsilda: "Oh, selle ma joo­nistan küll endale mälestuseks!" Enne kui ta sai paar kriipsu pliiatsiga tõmmata, kargas enkavedist juurde ja tahtis teda arreteerida kui spiooni. Kui me kõik ümberringi seletama ja rääkima hakkasime, jooksis naine peitu. (lk 20)

• Ja muidugi olid küüditatud kõik jaamaülemate pered, kui väikesed need jaamad ka ei olnud! Olen hiljem aru saanud, miks see nii võis olla: Nõukogude Liidus on raudtee väga tähtis liiklemisvahend, kogu selle ametkond on sellepärast allutatud siseministeeriumile, võrdne politseitee­nistusele. Küll sellepärast vist arvati ka Eesti raudteed olevat poliitiline valitsuse aparaat. (lk 26)

"Üheksa ametit..."

Tsitaadid väljaandest: Rutt Eliaser, "Üheksa ametit... Mälestusi Siberimaalt", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1986.

• Minu esimene traktorist, kellega töötasin, oli kalmõkk Boris. Kalmõkid on mongolid, ka keel sarnaneb neil täiesti — nad saa­vad vabalt mongoli keelest aru. Nad on pilusilmsed, tõmmud, lapsed ja noored tüdrukud on väga ilusad — nii mulle tundus, ja kui me päeva lõpul külla sisse sõitsime ja kalmõki lapsed vastu jooksid, tõstsin ma neid taha külvimasina lauale minutiks sõit­ma, ei ajanud neid kurjasti minema, nagu paljud venelased tegid. Sellest peale tunnistasid kalmõkid mind oma sõbraks — venela­sed muide olid üldiselt ka neile vaenuline rahvas. (lk 13)

• Põld oli lage, kaugel silmapiiril sinetas mingi mäeahelik nagu graafiline kujutus heledal lehel.

"See on selle rahva kannatuste graafik!" ütlesin. (lk 16)

• Mäletan ka üht kündmist, kui sahkade vahel paistis linnuke - lõoke? — pesal istudes, ta ei jäta ka hädaohu korral pesa maha. Raske oli pidurdada automaatset liigutust — oma käehaaret te­ma päästmiseks. Kuid see oleks tähendanud minugi käe kao­tamist! (lk 18)

• Kõik traktoristid tõstsid tööd lõpetades iga kord oma lahtised tööriistad — traktorivõtmed jne. — traktorist välja ja peitsid nad pisut kaugemale hoolikalt maa sisse, vaevalt nähtava märgi järgi kätteleidmiseks. Imestasin esialgu, kuid nägin varsti, et kui head sõbrad nad ka muidu ei olnud, läks igaüks neist juhita traktorit nähes kabiini revideerima, kas sealt midagi endale võtta saaks. Lukud — kui neid oligi — ei pidanud kedagi, neid osati lahti kan­gutada. (lk 19)

• Ma ei osanud härgi karta ega aru saada, et nad on ohtlikud. Nad pusklesid küll omavahel kui "väikesed kuradid", tore oli neid vaadata kui balletti, kuid ma ei uskunud, et nad võiksid mulle kallale tulla. Ka pullile läksin ma julgesti vastu — ja see mind ilmselt päästis, sest loomad tunnevad, kui keegi neid kardab. (lk 21)

• Järgmisel päeval tuli meie juurde naabersovhoosi hobusekarjane oma karjaga — ka see oli kalmõkk, hästi noor poiss. Nad lüpsid hobuseid ja me keetsime selle piimaga suppi. Seda ei saa­nud ma süüa, oli minu jaoks liiga vänge ja võõras. Kõik kalmõ­kid unistasid kumõssist, mis on hobusepiimast valmistatud alkoholi sisaldav kääritud jook. (lk 23)

• Eestist saadud peavalupulbreid olin andnud mõnikord ka venelastele, kui nad hädas olid. Siis aga kuulsin juttu, kuidas kuskil kaugel külas hirmus eestlane oli andnud headele venelastele mür­ki ja sellepärast arreteeritud; pärast seda ei julgenud ma venelastele enam midagi anda — ütlesin lihtsalt, et mul ei ole. (lk 28)

• Härjad olid harjunud, et neid aetakse ropu sõimuga, ent ma ei saanud ikka veel neid sõnu üle oma huulte, nii ajasin ma neid tuu­ridega valsi komandosõnadega: "Vôtre tour, messieurs!" lõuga­sin ja vibutasin vitsa. (lk 35)