Kalmõkid

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kalmõkid teed joomas 19. sajandi lõpul

Proosa[muuda]

  • Talle meenus varajasest lapsepõlvest tädi Fenja ning Astrahani kalmõkid. Need sõitsid laatadele kaugetest ulussidest kinnistes kibitkades, kaasas lambad, kes olid määrdunud tombuna kibitka kõrval hunnikusse tuubitud ja noruspäi ootasid tapmist. Poisikesepõlves laadalkäimisest jäi talle millegipärast meelde nende lammaste pulstunud, stepimudast tükati paatunud ja täis teravaid takjakisusid vill, nende ilmetud pleekinud silmad, ja lapselik kaastunne nende vastu, mõte: "Millest nad küll mõtlevad nõnda liikumatult seistes?"
Need olid kehvikute — ehk nagu elanike kõige vaesemat kihti statistikakogumikes nimetati: "alamkihi" armetud lambad. Rikkad, kalmõki valitsevad vürstid — nojoonid — ja karmid laamad, kes kükitasid oma huruulides, olid rahvast ääretult kaugel, kuigi nende sugukondlik kord alles hiljuti lagunema hakkas. Nojoonid kandsid kalleid nahku, nende prisked ja poputatud pojukesed õppisid lütseumides võrdõiguslikena koos vene bojaaride lastega, kuigi nad jäid laamausulisteks,— kuid seda kõige valitumat ülemkihti võis pigem Peterburgis kui Astrahanis näha, ja väike Uljanov ei teadnud neist midagi. Tema kujutlustes kalmõkkidest püsis ainult see kibitkade hämmastav abitu vaikus, kus isegi lapsed ei laulnud, äsjasündinud ei kisendanud. Kõik see hääletu vaikus äratas tema lapsehinges mingi imeliku tunde — talle näis: vaikus maailmaruumis on esile kutsutud hirmust, mis aheldab hääle. Hiljem ta mõistis, et ei ahelda ainult hirm, vaid seda teeb ka lootusetus. (lk 38)


  • Minu esimene traktorist, kellega töötasin, oli kalmõkk Boris. Kalmõkid on mongolid, ka keel sarnaneb neil täiesti — nad saa­vad vabalt mongoli keelest aru. Nad on pilusilmsed, tõmmud, lapsed ja noored tüdrukud on väga ilusad — nii mulle tundus, ja kui me päeva lõpul külla sisse sõitsime ja kalmõki lapsed vastu jooksid, tõstsin ma neid taha külvimasina lauale minutiks sõit­ma, ei ajanud neid kurjasti minema, nagu paljud venelased tegid. Sellest peale tunnistasid kalmõkid mind oma sõbraks — venela­sed muide olid üldiselt ka neile vaenuline rahvas.
    • Rutt Eliaser, "Üheksa ametit... Mälestusi Siberimaalt", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1986, lk 13
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel