Peterburi

Peterburi ehk Sankt-Peterburg (1914–1924 Petrograd, 1924–1991 Leningrad; kõnekeeles ka Piiter) on üks kolmest Venemaa keskalluvusega linnast, Moskva järel suuruselt teine linn Venemaal ja suurim linn Läänemere rannikul. Peterburi rajati Neeva jõe suudmesse Peeter I käsul 1703. aastal, see oli Venemaa pealinn aastail 1712–1728 ja 1732–1918. Peterburi Soome lahe idasopis Neeva lahe ääres, Kroonlinnast idakagus. Linna kaugus Eesti pealinnast Tallinnast on linnulennul 310 km.

Proosa

...et miski ei ole igavam kui kaheksa ööd-päeva sammu seda üle kolmekümne penikoorma pikkust teed Tartu ja Peterburi vahel edasi venida. – Et mu kukkur mind ei luba postiga sõita, olen otsustanud jala vähemalt Peterburini rännata. Jalarändamine vabastab mu peale selle teisest kulust, mis mul sõidu puhul oleks, nimelt kasuka ostmisest.
- Elias Lönnrot Tartust Peterburi kolimisest 1844. aastal, kui Lönnrot oma kraami voorimehega ette saatis.

Tollal märatses Peterburis äge koolerapuhang, igal tänaval oli näha desinfektsioonikatlaid, loendamatud surnuvankrid veeresid mööda, suured müürilehed keelasid tsaari nimel Neeva vett joomast. Algul oli jube, ent varsti harjusin sellega. Raskem aga oli harjuda pingelise õhkkonnaga, mis linnas valitses. 1905. aasta revolutsioon oli veriselt maha surutud, kuid paadunuimadki reaktsionäärid teadsid täpselt, et see oli vaid hingetõmbeaeg. "Kümne, kaheteistkümne aasta pärast läheb uuesti lahti" — nii oli üldine arvamus. Juba tollal aimasid need inimesed oma hukku, nende julmus tuleneb surmahirmust. Kõik oli ohtlik. Iga raamat, iga sõna, isegi värvid. Suveteatris andis etendusi mingi Austria trupp, viimaseks numbriks oli tollal uudne apašitants. Kui tantsupaar, mees ja naine, lavale ilmus, tardus kogu saal, peaaegu võis kuulda, kuidas inimesed hinge kinni hoidsid: tantsijad kandsid leekivpunaseid kostüüme. Jutt vaikis, vene daamide kanged parfüümid ei levitanud enam lõhna, hakkas haisema hirmu järele. Pärani silmad vahtisid lava ning kuigi oli suvi, tõmbasid naised mantli tihedalt ümber õlgade.

"Revolutsioon tantsib teie peade kohal," sosistasin mehele, tema aga vastas ägedalt: "Ole ometi vakka." Ka tema silmad jälgisid otsekui nõiutult metsikult tantsivaid punaseid kujusid laval. Kui tantsijad lahkusid, valitses surmavaikus, ükski käsi ei liikunud. Siis tõmbas elegantne Peterburi sügavalt hinge ja pöördus mondäänsesse argipäeva tagasi, väike võbin ikka veel liikmetes. (lk 98)

Teistes Euroopa pealinnades on rikkus ja vaesus, elegantsed linnaosad ja tööliskvartalid rangelt üksteisest eraldatud, Peterburis seevastu oli kõik läbisegi. Uhke palee kõrval seisis väike, armetu ja madal puulobudik, luksusrestorani kõrval räpane kõrts. Suvi polnud Peterburi jaoks õige aeg, "seltskond" viibis suuremalt jaolt oma mõisates või suvituskohtades. Sellegipärast pani "saartel" asuvate suurte restoranide õhtune luksus imestama: naiste dekolteed ulatusid peaaegu nabani ning väärtuslikke ehteid võis näha tohutul hulgal. Oli ka kaupmehi Nižni Novgorodist ja teistest sisemaa linnadest. Need olid suurt kasvu kandilised räpased habemikud, kes tulid restorani, säärsaapad ja ratsapüksid jalas, jõid palju, lärmasid, möirgasid, sülitasid avalikult põrandale ning jätsid kelnerile sada rubla jootraha. Õhtuti mängisid "saartel" vene mustlased, kelle muusika erutas veel rohkem kui ungari mustlaste oma. Ka siin vajutasid valged ööd kõigele ebamaisuse pitseri, kõik mõjus peaproovina päevavalgusega täidetud teatris, mitte aga tragöödia viimase vaatusena, mis aeglaselt, ent kindlalt lõpule lähenes. (lk 98-99)
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981

Kohutavatel ježovštšina aastatel veetsin ma seitseteist kuud vanglajärjekordades Leningradis. Kord "tundis" keegi mind kuidagi "ära". Siis ärkas minu järel seisev naine, kes ei olnud minu nime muidugi kunagi kuulnud, meile kõigile omasest tardumisest ja küsis minult kõrva sisse (seal rääkisid kõik sosinal): "Aga kas te seda suudate kirjeldada?" Ja mina ütlesin: "Suudan." Siis libises üle selle, mis oli olnud tema nägu, midagi naeratuse taolist.
- Anna Ahmatova, "Reekviem", "Eessõna asemel", tlk Doris Kareva, Vikerkaar 3/1988, lk 21-27

Peterburgis aga — Peterburg oli küll Peetri laps, talupoegliku Venemaa ümberkujundaja sünnitis, kuid ühtlasi ka impeeriumi pealinn, õukonna asupaik ja üle kogu impeeriumi laotatud ning ülimalt sümmeetrilise koega ämblikuvõrgu, bürokratismi keskus. "Läänlasi" oli sinna järele jäänud — kui need maha arvata, kes vangis istusid või võõrsil viibisid, — üks, kaks ja ongi loetud, ja needki olid kolimiskandidaadid. Ent midagi oli säilinud, midagi siiski. .. hoolimata III osakonna raudrehast, sandarmiluuast, Gorohhovaja tänava hallidest varjudest, kulunuks istutud departemangutoolidest... midagi ikka. Milles, kus? Moskvalased ütlesid: Peterburgi lehk, Peterburgi hõng, — kuid ei mõelnud sellega ei Peterburgi ajakirjanike teravat sulge ega midagi õukondlik-politseilikku. Kust tuli see Neeva kallaste viirastusliku linna kohal heljuv hõng, õhuline puhang, mis ei mahtunud ühtegi mõistesse ja näis nii vähe sobivat kanalitest tõusvate lämmatavate aurudega, Admiraliteedi nõelteravalt taevast torkiva torniga, halastamatult sirgjooneliste prospektidega? Ometi oli ta olemas, oli vaieldamatult olemas ja iga tema puhang raputas slavofiile nagu elektrilöök ja virgutas vana vankumatut vihavaenu. Võib-olla hoovas see lakkamatu emanatsioonina tema fassaadide kaunidusest, pärlmutrillselt siueldes kanalite tumedal veel, malmvõrestike hunnituist joonistest, mida silm järjest vaadelda ihkab, Iisaku kiriku ränkraskest peast, mis asetseb vahetult frontoonide õlul ja hoolimata oma raskusest on imeilus arusaamatu täpsuse poolest, millega ta on paigutatud taevasse, ja võrratutelt proportsioonidelt ümbritseva ruumala suhtes. Võta see täpsus, vaadeldavus, joonte graafiline peenus, taeva ja vee lakkamatu avarus, mis ümbritsevad linna kaunidust nagu pärlikarbi kaks kaanepoolt, pane see kõik kõrvuti, noh, kas või nendesamade tulekahjust säilinud kohevate Moskva villadega, Jussupovi präänikmajaga, kõigi nende jumalakodade ja inimestetarudega, kõver-küürakate põiktänavatega — nagu näiteks Všivõi, Karetnõi, Tšernogrjazki, Sivtsevõi —, küngastega, turgudega, läbisõiduradadega, ülesõiduteedega, nõgudega, mida ülevalpool katab puistekiht kirikute erekuldseid või rohelisi sibulkupleid, maapinnal aga ümmarguste munakivide rädi, ja sa märkad otsekohe vahet. See puhang tuli nagu kaugete maailmamerede hingus siia umbsesse maailmajakku, justkui tõmbetuul läbi seina sisse raiutud akna. Sellesama akna taga aga kummitas Euroopa oma võõrastava kraamiga, Venemaale igati vastuvõtmatute asjadega — parlamentide, hulljulgete kõnede, ministeeriumiskandaalide, vootumite ja arupärimistega... (lk 9-10)
- Marietta Šaginjan, "Esimene näitus", tlk Miralda Prääts, 1970

Nikolai Mihhailovitš vajus nagu hetkeks oma mälestustesse, kuid lausus siis elavalt:

"Kui viibin Pariisis ja meenutan seal Peterburit, mõistan ma hästi selle linna ilu. Pariis on Peterburi kõrval vaene ja inetu. Poolõde... Dostojevski avas mu silmad selle nägemiseks."

Ma kuulasin algul päris vagusi, aga kui mehed aeg-aialt mulle küsivaid pilke heitsid, ei mallanud ma vaikida.

"Mina olen imetlenud, kui kaunilt ta räägib Peterburi valgusest. Ka mina armastan seda valgust, see on täiesti ainulaadne," ütlesin ma.

"C'est vrai, see on tõsi," ütles Nikolai Mihhailovitš. "Seesama valgus ümbritseb meid siin Peterhofis. Müstiline, imepärane valgus... Just nagu Pariisis."

"Sa oled võimatu," ütles Konstantin Konstantinovitš naerdes.

"Sinule kõlbavad üksnes Pariis ja Peterburi. Kas sa neil üldse vahet teed? Kas sa pole märganud, et Rooma valgus on ka kuidagi samasugune nagu Peterburis?"

Nikolai Mihhailovitš hakkas naerma.

"Ka Dostojevski ise räägib sellest," ütles ta. ""Kirjaniku päevikus"."

Konstantin Konstantinovitš noogutas.

"Päevikus on tal juttu ka maalikunstnikust, kes kujutab suurepäraselt Peterburi valgust. Kes võiks see olla?" küsisin ma neilt. "Kas mõni Peterburi akadeemik?"

Konstantin Konstantinovitš raputas pead.

"Ei, see on võrratu prantsuse maalija — ja samal ajal ka roomlane — Claude Lorrain. Tema on kätkenud oma maastikkudesse meie valguse. Ime, et Dostojevski pole seda märganud, kuigi Lorrain oli tema lemmikmaalijaid." (lk 44-45)

"Minu arvates on "Idioot" raamat paradiisist," ütles Konstantin Konstantinovitš. "See on nagu maaliteos, aken täiuslikku ellu, mis on meie jaoks võimalik. Dostojevski läheb veel kaugemale, ta mitte üksi ei kujuta täiuslikku inimest selles maailmas, vaid ütleb, et meie, kes me elame siin ja praegu, juba oleme paradiisis ja et Peterburi on ainus koht maailmas, kus asub paradiis. Sellest tuleb see jumalik valgus."

Kuulasin vaikselt meeste juttu. Mida Konstantin Konstantinovitš sellega öelda tahtis?

Mu pea kubises mõtetest, aga ma ei söandanud küsida. Mida võis ta mõelda paradiisi all... Kas siis Peterburi on paradiis? Linn mis on täis vaenlasi, vaeseid, rahavahetajaid, mustlasi, räpaseid tänavaid, jubedaid vabrikuid nende musta suitsuga. Lehkavaid haiglaid. Kas siis Peterburi on paradiis? Aga kes ütleb, missugune see paradiis õieti on... (lk 45-46)

Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996

Need väikesed lapsed ja noored olid loonud keldritesse ja põlenud majade varemetesse oma ühiskonna. Kui küsisime, kes on nende juht, siis vahetasid nad alati pilke ja ütlesid: Piiter. Teadsin, et see oli linna hüüdnimi, aga Piiter tundus olevat tänavalastele niisama elav inimene kui mina või sanitar. Kui palusime, et nad Piiterist jutustaksid, siis kehitasid lapsed õlgu ja ütlesid, et ta on vanamees, kes liikus vaid pimeduses. (lk 24)
Liteinõi. Tumedad, aja kaunistatud fassaadid, trepikojad, õuede räpased sillutised, kivist öökullid, väänlevad taimed, sambad, pragunenud pahtli imelised atlased. Salajased teed läbi kvartalite, päikese suudlused telliskivimüüridel, augud taevas majade sügavike kohal. (lk 210)
- Sirpa Kähkönen, "Graniitmees". Tõlkinud Piret Saluri. Varrak 2017

Me, Peterburi eestlased, oleme aktiivsed: on laulukoor, tantsurühm, käsitööring. Näitame kõigile, et oleme midagi muud, kui mõnikord pressist või mõne poliitiku suust Venemaal kostab. Tunneme, et meid austatakse endiselt: võimudega on hea koostöö, rahva seast kostab meenutusi Pärnu rannast ja Eesti piimatoodetest, loomulikult teavad kõik Vana Tallinna likööri.
- Külli Sulg (Külli Sulel on üks lubadus täitmata, Pärnu Postimees, 24. veebruar 2012)

Mida ma hindan eestlaste juures, on õppimisvõime, soov väljuda kitsast piirist ja õppida mujalt. Kunstnikud suundusid Pariisi, muusikud Peterburi. See on nagu saatuse iroonia, et meie, kes nii kangesti võitleme rahvusluse eest, ei taha olla tänulikud koha eest, kus on õpitud.
- Ene Üleoja, "Saatus on pannud mu siia elama". Eesti Kirik, 28. märts 2018

Luule

Piltpostkaart-roosas taevas hõõgub pikk
kuld-Peeter-Pauli piik.

Vaid loodetaevas pilve lilla joon
nii hõrk kui veresoon,
mis paistab läbi naisekäe klaarvaha
randmenaha.
...
Siin tsaarilossi ruske sammastik,
kanal ja klaasist galerii -
seal, üle Neeva, torni kullat pii
ja kindlusmüüri sünge hammastik.

August Alle, ""Poti daami" dekoratsioon", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 21

Välislingid