Paan

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Mihhail Vrubeli maal "Paan" (1900

Luule[muuda]

Mis ta küll tegi, see suur jumal Paan
    Kõrkjais, mis õõtsusid jões?
Lõhkus, puistas ja rahmeldas,
Sõrgadel pritsis ja pladistas seal,
Lõhkus kuldseid veeroose, mida teal
    Kiil karjatas voogaval jõel.

Üles kiskus ta kõrkjaid, see suur jumal Paan,
    Jahedast sügavast jõest:
Loid vesi keeriseid keerutas,
Murtud veeroosid surema jäid,
Kiil põgenes ummisjalu ja -päi,
    Et ei kistaks tedagi jõest.

Kõrgel kalda peal istus suur jumal Paan,
    Ääres keeristes voolava jõe,
Ja raius ja tahus, kuis suutis ta,
Talus terast vaikides pilliroog,
Kuni ainsatki lehte polnud tol,
     Märgiks, et alles kasvas ta jões.

Lõikas lühikseks selle suur jumal Paan,
     (Kui pikk oli roog olnud jões!)
Tõmbas säsi kui inimsüdame ta
Kindlal käel välja koore seest
Lõikus kuiva ja tühja kestasse
     Augud, istudes ääres jõe.

"Just nõnda see käib," naeris suur jumal Paan,
    Naeris, istudes ääres jõe.
Nõnda juba sest ajast, kui jumalad
Muusika lõid, nende ainuke viis.
Suu pillirooaugule pani ta siis,
     Puhus jõuga ta üle jõe.

Ilus, ilus, ilus, oo Paan!
    Ilu lõikas nüüd läbi jõe!
Pimestav ilu, oo suur jumal Paan!
Päike mäeharjal unustas loojuda,
Roosid ärkasid ellu ja kiil tuli ka
    Taas unelmasse sel jõel.

Aga pooleldi loom on suur jumal Paan,
    Nagu naeris ta ääres jõe,
Tegi inimesest poeedi ta -
Jumalad oigasid valu käes,
Sest iial nad roogu enam ei näe
     Roona kasvamas ääres jõe.

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel