Elizabeth Barrett Browning

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Elizabeth Barrett Browning.

Elizabeth Barrett Browning (neiupõlvenimega Moulton-Barrett; 6. märts 1806, Kelloe, Durham, Inglismaa – 29. juuni 1861, Firenze, Itaalia) oli Victoria ajastu inglise luuletaja ja tõlkija. Luuletusi kirjutas ka tema abikaasa.


Kirjad[muuda]

  • Mis puutub orjadesse, siis ei, ei, ei; ma kuulun Lääne-India orjapidajate perekonda ja kui ma usuksid needustesse, peaksin olema hirmul. Vähemalt võin ma tänada Jumalat, et ma pole ameeriklane. Kuidas võite te vaadata orjapidamisele nii rahulikult, ei suuda ma mõista, ja ma ei usu teie võimesse seda selgitada. Kas te seda tegelikult ikka suudate?

Luule[muuda]

Lein lootusetu prii on kiredest;
vaid meeleheidet kes ei usu, nad,
kes ängis harimatud, pürivad
Jumala trooni ette kisades

kesk südaööd. Kuid tühermaa su sees,
hing lebab hääletuses nagu maa,
mis pleegib pilgus, langvas ülevalt,
kus taeva absoluut. Kel süda sees,

leinaku surnuid tasa nagu surm -
just nagu võimas kuju, leina auks
mis igivalves, liikumatult nii

mureneb mures, kuni ongi tolm.
Eks katsu - kuivad marmorsilmalaud:
kui nutta võiks, ta võiks ka minna siit.


Mis ta küll tegi, see suur jumal Paan
    Kõrkjais, mis õõtsusid jões?
Lõhkus, puistas ja rahmeldas,
Sõrgadel pritsis ja pladistas seal,
Lõhkus kuldseid veeroose, mida teal
    Kiil karjatas voogaval jõel.

Üles kiskus ta kõrkjaid, see suur jumal Paan,
    Jahedast sügavast jõest:
Loid vesi keeriseid keerutas,
Murtud veeroosid surema jäid,
Kiil põgenes ummisjalu ja -päi,
    Et ei kistaks tedagi jõest.

Kõrgel kalda peal istus suur jumal Paan,
    Ääres keeristes voolava jõe,
Ja raius ja tahus, kuis suutis ta,
Talus terast vaikides pilliroog,
Kuni ainsatki lehte polnud tol,
     Märgiks, et alles kasvas ta jões.

Lõikas lühikseks selle suur jumal Paan,
     (Kui pikk oli roog olnud jões!)
Tõmbas säsi kui inimsüdame ta
Kindlal käel välja koore seest
Lõikus kuiva ja tühja kestasse
     Augud, istudes ääres jõe.

"Just nõnda see käib," naeris suur jumal Paan,
    Naeris, istudes ääres jõe.
Nõnda juba sest ajast, kui jumalad
Muusika lõid, nende ainuke viis.
Suu pillirooaugule pani ta siis,
     Puhus jõuga ta üle jõe.

Ilus, ilus, ilus, oo Paan!
    Ilu lõikas nüüd läbi jõe!
Pimestav ilu, oo suur jumal Paan!
Päike mäeharjal unustas loojuda,
Roosid ärkasid ellu ja kiil tuli ka
    Taas unelmasse sel jõel.

Aga pooleldi loom on suur jumal Paan,
    Nagu naeris ta ääres jõe,
Tegi inimesest poeedi ta -
Jumalad oigasid valu käes,
Sest iial nad roogu enam ei näe
     Roona kasvamas ääres jõe.


I

Kui kirik, seisis öös küpress,
kui arm meil kestis lõputult,
pühalikus kuuvalguses
ilm puhas, helkiv nagu kuld.
Nõlvil oliive helendus,
org säras, kuni tõusid mäed;
hõõgmardikad ja ööbikud
helkisid tuled laulu käes.
Oh ööbikud, oh ööbikud.

...

XII

Tühine naine! savi vaid,
Kuis valed kõik! ent kaunis nii,
Et hinge meestest rebestas,
Kel langes tema peale pilk.
Ei mängiks tema mänge ma,
Et sama kauniks vargaks saaks!
Mu puhta armsa astjasse
Ta oma hinge sülitas.
Ja ikka laulsid ööbikud.


"Madame, mind vabandage," minust hoidus ta
pea meetri, jahmund, nagu öelduks tal',
et vaba koha peale valisid Dumas'
ta "meie moodi mehed" praegu just.
Mis ajast hinnatakse geeniust?
See sobib oma kohale, mis on
kas seitse korrust siit või hospidal;
revolvrid geniaalsed asjad on,
kuid mehed mõistlikud (kui akadeemikud)
neid hoidvad kapis nagu ploomegi.
...
Vett vahetama heliotroopidel
Ja kuldseil roosidel. Pariisis leidub neid,
Kuid Inglismaalgi. Kasvas kuldne roos
Seal väikse maja lõunapoolsel aknal,
Mu nõbu Romney korjas omal käel
Neid minu sünnipäeviks, peale kõige viimse;
Ja siis ma raputasin liiga karmilt puud,
Et roosid kestma jääks.


Kuis armastan Sind? Las ma loetlen teid.
Sind armastan nii pikalt-laialt ma
Kui olemise lõppu küünitav
Hing ulatab, ja armu piiril' meil.
Sind armastan ma igapäevaseil
Vaiksetel viisidel, päikse ja küünla all.
Nii, nagu õiglust ihkab inimpalg;
Nii puhtalt, peletab kuis kiitus meid.
Nii kirglikult, kui meelestuksid eal
mu vanad valud, lapse siiras meel.
Armuga, mille kaotasin tos eas
Ma pühakuisse. Hingetõmmetes,
ja naerus, pisarais, mu elus; ja kui pean,
siis surmas ainult tugevamalt veel.


Tema kohta[muuda]

  • Seega, kui me võtame riiulilt "Aurora Leigh", on selle eesmärk mitte niivõrd seda lugeda, kuivõrd mõtiskleda lahke üleolekuga selle kadunud moe tunnusmärgi üle, nii nagu ma näpime oma vanaemade mantliservi ja lõbustame end Taj Mahali alabastermudelitega, mis kord nende elutubasid ilustasid. Kuid viktoriaanidele oli see raamat kahtlemata väga kallis. 1873. aastaks oli nõudlus sünnitanud kolmteist trükki "Aurora Leigh'd". Ja kui otsustada pühenduse järgi, ei peljanud ka proua Browning ise öelda, et pani sellele suure panuse - "minu küpseim teos", ütles ta selle kohta, "ja see, milles lasuvad minu ülimad veendumused Elus ja Kunstis". Tema kirjadest võib näha, et see raamat püsis ta mõtteis pikki aastaid. Ta mõtiskles sellest, kui kohtus esmakordselt Browninguga, ja tema plaanid selle suhtes moodustavad peaaegu esimese neist tööalastest usaldusavaldustest, mida armastajad rõõmuga jagasid.
  • Neil põhjustel jääb "Aurora Leigh" koos kõigi oma puudustega raamatuks, mis endiselt elab ja hingab ja hoiab oma olemust. Ja kui me meenutame, kui vaiksed ja külmad on Beddoesi või söör Henry Taylori näidendid vaatamata kogu oma ilule, ning kui harva me nüüdisajal rikume Robert Bridgese klassikaliste draamade rahu, siis võime kahtlustada, et Elizabeth Barrettit inspireeris tõeline geniaalsuse sähvatus, kui ta sööstis elutuppa ja ütles, et siin, kus me elame ja töötame, on luuletaja õige koht. Igal juhul oli tema julgus tema enda puhul õigustatud. Tema halval maitsel, tema vaevalisel leidlikkusel, tema kobaval, koperdaval ja segaduses rabelemisel on küllalt ruumi, et leida endale rakendust, tekitamata surmavaid haavu, samas kui tema innukus ja küllus, tema hiilgav kirjeldusvõime, tema lõikav ja söövitav huumor nakatavad tema entusiasmiga meidki. Me naerame, me protesteerime, me kaebleme - see on absurdne, see on võimatu, me ei suuda seda liialdust enam hetkegi taluda - kui ometigi loeme võlutult lõpuni. Mida enamat võiks üks kirjanik tahta? Ent parim kompliment, mida võime "Aurora Leigh'le" teha, on imestunult mõtiskleda, miks pole sel järeltulijaid. Tänav ja elutuba on ilmselgelt paljulubavad teemad ning tänapäeva elu väärib muusat. Kuid kiire visand, mille Elizabeth Barrett Browning kokku kribas, kui ta oma diivanilt üles kargas ja elutuppa sööstis, jääb lõpetamata. Luuletajate konservatiivsus või vagurus jätab endile tänapäeva elu suurimaad viljad romaanikirjanikele. George V ajast meil värssromaane ei ole.
  • Nii et kui proua Browning pidas värssromaani alla silmas raamatut, milles karakter avaneb lähedaselt ja delikaatselt, paljastuvad paljude südamete seosed ning lugu rullub lahti segamatult, kukkus ta täielikult läbi. Aga kui ta soovis pigem anda meile aimust elust üleüldse, inimestest, kes on vaieldamatult viktoriaanlikud, maadlevad oma ajastu probleemidega, nii et kõigele annab sära, indu ja lühidust luuletuli, läks see tal korda. Aurora Leigh, kes tunneb kirglikku huvi ühiskondlike küsimuste vastu, kelles võitlevad kunstnik ja naine, kes igatseb teadmisi ja vabadust, on oma ajastu ehe tütar. Ka Romney ei ole teragi vähem kindlalt Victoria ajastu keskpaiga kõrgete ideaalidega härrasmees, kes on ühiskondlike küsimuste üle sügavalt järele mõelnud ning õnnetul kombel asutanud Shropshire'is falansteeriumi. Tädi, sohvalinikud ja maahäärber, millest Aurora põgeneb, on küllalt tõelised, et olla praegusel hetkel Tottenham Court Roadil kõrgelt hinnatud. Viktoriaanliku elutunde laiemad aspektid leiavad siin kuutust sama kindlalt ja elavalt kui ükskõik millises Trollope'i või proua Gaskelli romaanis.


  • Teemad, millele proua Browning pühendas osa oma parimast ja osa oma halvimast luulest - 1840. aastatel lapstööjõud, prostitutsioon ja orjade vabastamine; 1850. aastatel Itaalia ühendamine - tõestavad, et ta on eepilise ajastu kirjanik. Kui ta kohtas Firenzes Harriet Beecher Stowe'd ja algas, nende kirjavahetus liikusid nad oma kirjades vabalt edasi-tagasi selliste naisteemade vahet nagu agitatsioon orjade vabastamise poolt Ühendriikides ja rahvuslik agitatsioon Itaalias. "Kas on võimalik, et teie arvates pole naisel mingit pistmist selliste küsimustega nagu orjandus?" kirjutas proua Browning ühele "Onu Tomi onnikese" šokeeritud lugejale. "Sel juhul peaks ta sule kasutamisest hoiduma. Siis peaks ta minu arvates alistuma ka ise orjapidamisele ja konkubinaadile, just nagu vanadel aegadel, sulgema end koos Penelopedega "naiste ruumidesse" ning hoiduma kohast mõtlejate ja kõnelejate seas."
  • "Aurora Leigh's" on küllalt ühiskondlikke teemasid, mõnedki selle parimad värsid räägivad tehastest ja agulitest, kuid poeem ise on olemuslikult eepiline teises tähenduses: see on eepos kirjandusnaisest enesest. Kangelanna elu, millest ta räägib omaenese häälega - tema mäss tavade ja perekonna surve vastu, tema iseseisev karjäär Londonis, tema üksildane reis Itaaliasse, tema äraütlemine abielust selle tavapärastel tingimustel ning eelkõige tema kindlameelne enesekriitiline vaevanägemine kirjanikutöö kallal - on poeemi heroline aines. Proua Browningu kangelannasse on lääinud pisut, kuid mitte liiga palju autoportreed; just seepärast on Aurora Leight luuletaja, mitte romaanikirjanik. Ent põhiline rõõm, mida teos tänapäeval pakub, on selle kaleidoskoopiline vaade üheksateistkümnenda sajandi kirjandusse, peamiselt naiste teostesse; proua Browning oli neid kõiki lugenud. (Kord ütles ta, et tema hauakivil peaks seisma kiri: "Ci-git maailma suurim romaanilugeja."
    • Ellen Moers, "Literary Women", New York: Doubleday, 1976, lk 40