Ekke Moor

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Ekke Moor" on eesti kirjanik August Gailiti romaan aastast 1941.

Tsitaadid teosest[muuda]

Tsitaadid väljaandest: August Gailit, "Ekke Moor", 2007.


  • Neenu Moor astub nüüd puu alla ja silmitseb, ent nähes latva liikuvat, on tal selge, mis linnuga tal tegemist.
"Ekke, roni alla!" hüüab ta pahuralt.
Säärane logard poisinolk, ikka kiigub ta mõnes puuladvas, kükitab mõnes põõsas, varjub mõne kivi taga - ja siis võid kuulda igasuguste lindude siristamist ja häälitsemist. Adra taha ei astu, püügile ei lähe, võrgud tekitavad talle tülgastust, ent hüpata oravana ühelt puult teisele, see on talle südame järgi. Kellesse ta küll on sündinud, see roju? Teised pojad künnavad kaugeid meresid, saadavad aeg-ajalt vanale emale mõne dollari või naela, kuid see pesamuna on nagu kägu poetunud võõrasse pessa — mida tahad sa selle päevavargaga teha? Kas nuhtle või sõima, see tekitab talle vaid naeru. Vitsad ei tee talle midagi, aga sõim jookseb nagu vihm räästast alla. Ning seda lakkamatut lugemist — kui tuleb Ingelandist, on ta paat täis raamatuid. Vahel katsub ka ise kirjutada värsse ja saadab neid kirjades ümberkaudseile tütarlastele, naistele ja peamiselt Eneken Üüvele. Ühe pikema soperdise läkitas koguni ajakirjale. Ja kui see trükiti, naeris poiss kaua ja lõbusalt, ent loobus kohe sellisest kõlvatusest. (lk 8-9)
  • Häda ja viletsus selle poisiga, et Issand ta teelt koristaks! Küllap kõik ta kõlvatused ja koerused on pärit noist raamatuist, mis tassib Ingelandist. Ei hooli millestki, ei austa kedagi, käib lausa nartsudes ja kriimustatud säärtega, kuid ta kõrist kuuled vaid hõiskamist ja vilet. Kui on, sööb kolme eest, kui pole, ega ta nutma hakka. Ta võib leppida säärase piskuga, mis ei toidaks varblastki, kuid küllastel päevadel õgib kõik kausid, pajad ja lännikud tühjaks, lausa imesta ja hüüa Issand appi. Ning ta juttu parem ära kuulagi, see on ühtepuhku vaid lausa vale ja vale, üht kübetki pole selles koes valgemat niidikest sees. Mis peaks temast küll saama?
Kui tuleks praegu alla, küll virutaks talle otse pähe. (lk 10-11)
  • Kalurikoht on pisike, see mahuks kas või peopesale — põldu vaid mõni vagu kartulite jaoks ning metsaserval kivine niit. Meri peab andma lisa ning merele sõidab Neenu ise ühes Aat Elmega. Ta on harjunud karmilt võitlema ja mehe eest väljas olema. Tõsi küll, ta kolm poega, kes sõidavad kaugeid meresid, saadavad talle aeg-ajalt mõne naela või dollari, nad on nii liigutavalt korralikud poisid, kuid ega's Neenu taha sääraseid rahasid kulutada. Nad on nii kallid, nagu need napisõnalised kirjadki, mida Neenu hoiab kui kalleid mälestusesemeid poegadelt, keda pole enam hulk aastaid näinud. Ehk kaovad nad ühel päeval samuti nagu ta meeski - tuleb vaid lühike teade: hukkunud seal ja seal. Siis on vähemalt need rahad ja kirjad, mida silmitseda ja mille juures nutta. Neid tuleb aga hoolikalt ja kavalalt peita, sest pole sellist kohta, kus ei tuhniks Ekke, see võllaroog. On see padi peatsis, uhmri õnarus aidas või sauna räästaalune, igale poole ulatub ta käsi kobama ja pilk nägema. (lk 11-12)
  • Ekke, logard, leides mõne sendi, viib selle kohe Ingelandi kaupmehele saia ja magusa eest, mida, loll, ise ei söö, aga millega meelitab tütarlapsi külas. Nood muidugi õgivad naerul sui ega hakka pärima, kust võtab üks logard raha säärasteks asjadeks. Ei, see pole sugugi nende asi, nad vaatavad harduses Ekket ja mekutavad tema külakosti suurima naudinguga — niisugused on tänapäeva tütarlapsed. Hoidku jumal, kui Neenu ise oli veel noor, ei julgenud ta poistele otsagi vaadata, piilus neid arglikult tara vahelt või kivi tagant. Isegi oma meest, kaugesõidutüürimeest, nägi esimest korda silmast silma, kui jõudsid laulatuselt koju ning kui too tugev mees ta sülle haaras. Mehi tuli aimata südame kaudu või kuulata häbelikult vanemate naiste juttu, kui rannal pesti ühiselt mitme koja pesu. Nüüd aga on kõigi aitade uksed lahkesti lahti, käiakse sisse ja välja oma meelejärgi, ning kui pole ema silma erksalt vaatamas, kaugel see patt siis ongi. (lk 12)
  • Ekke Moor hobukastani ladvas muutub tähelepanelikuks - tõepoolest, nõnda need asjad nüüd ongi: tema vana memm on päris tobe. Valvas ja valvas puu all kükitades, kuni jäigi magama. Aga kes viib lehma laadale, selle rumala looma, kelle katkise nisa ümber on ikka kärbeste ja mutikate parved, päris rumal vaadata. Miks hoida lehma, kellest pole mingit kasu, aina sööb ja iniseb. Ei, kui too memm seal puu all on tõesti tukastanud, ei ärka ta enne hommikut. Jumalaga siis laat, ja lõbustused, ja karussell, ja Eneken, kes käib ehk seal vorstide ja saialaudade vahel, ilma et keegi talle midagi ostaks. Toomas Üüve on küll rikas, kuid penni tütarlapsele ei anna, vaadaku see samuti vorstide virnu silmade rõõmuks ja leppigu samaga. Ehk on selgi aastal palagan, kus näidatakse kalasabaga neidu, boamadu ja palju muud õpetlikku? (lk 13)
  • "Hei, sa koerapoeg, või arvasid mind magavat!" hüüab äkki Neenu püsti hüpates, ning roovik käib kärmesti üle poisi selja. Rohkem küll ehmatusest kui valust langeb poiss pikali.
"Või hiilib nagu kass vargsi alla," hüüab raevunud ema, "ning arvab, ega ma märkagi midagi! Vaata, see on sulle käo kukkumise eest, ja see on Enekeni eest, ja see on muidu mu heast südamest, pojuke, et armastan sind ja oled mu südamele kallis. Et sind koerad pureksid ja sandid sööksid, sa soomülka ussipoeg! Laht on juba täis laadale sõitvaid paate, aga mina pean minema haige loomaga pikka teed ümber lahe ja ei saa ega saa siit kuidagi minekule, sest pojuke on kiikumas puuladvas, ja kuidas sa jätad oma kallima ilma nahatäieta?"
"Jäta, memm, jäta juba!" hüüab Ekke.
"Noh mitte ei saa jätta," karjub punetav Neenu. "Süda ütleb küll, et oleks nagu küllalt, kuid käsi on löömishoos ega kuula mu sõna. Pole mul iga päev õnnist rõõmu sind sugeda, võta siis juba nädalamoon korraga kätte, ka eilse, üleeilse, kuid ka kaugemate päevade eest. Ning ka homse ja ülehomse eest, sa neetud päevavaras ja logard, kes on mu südant söönud nagu koi villast riiet!" (lk 13-14)
  • Vaata aga kavalat memme, mõtleb ta õhetades, või teeskles nii toredasti tukkujat, et pettis minugi ära. Kükitab puu all kui süütu lepatriinu, tiivakesed ilusasti ligi tõmmatud, katsesarvekesed pea man. Kui aga üles hüppas, raksus ja paukus nagu pikne. Ei, memmel on ikka veel tugev käsi ja valus löök, mitte midagi pole ta kaotanud noorusrammust. Kui virutab hoobi, siis teist ei igatse enam. Tubli memm, tore memm, kadestamisväärne emake. Ainult süda on tal pisut pehme, — praegu on ta kindlasti hiilinud aida või lauda taha ja nutab härdalt, et on pidanud nuhtlema oma toredat poega. Selline ta on — kuri ja hell, tige ja pehme, vali ning nõrk. Ei salli teise suust valet, kui aga ise hakkab vestma, siis naera või lõhki. Küllap vannub ise püha risti nimel, et kõike seda on ta ise näinud ja ise läbi elanud, ja kui sa siiski kahtled, pole ta raevul piiri. (lk 14)
  • Milleks see tänane kaklus? — et kägu kukkus paaril korral puuladvas ja et ta käis möödunud ööl Enekeni akna all? Enekeni aknalaud on täis suuri õitsevaid fuksiaid, nende läbi ei mahu käsigi, liiati võib siis veel mõtelda tuppa ronimisest. Ning Ekke pole julgenudki tütarlapsele läheneda — Eneken on alles nii noor ja häbelik. Poiss on samuti eemalt pisut siristanud, ööbikuna laksutanud, öökullina mõnikord hõiganud. Ning eile öösi — palju neid sõnu siis oli, mis ta läbi fuksiate sai sisse sosistada? Liiati kui seest vaid noomiti, et Ekke, mine ära, mine jumala pärast ära! Öö aga oli nii lämmastavalt kuum ja tuuletu ning laine tuli pikkade vaheaegade järel loksudes randa — kas võis ta ära minna? Siin ja seal kukkus mõni kägu, mõni hahk tõusis järsku kivilt lendu ning kraaksatas paaril korral. Pilvitu taevas oli nagu hõbedases vinas — helge ja läbipaistev. "Eneken," ütles Ekke Moor, "löödagu mind kas või paika, aga ma ei saa lahkuda sinu fuksiate alt." Ent siis tuli Toomas Üüve ja lärmi sai üle kogu ranna. (lk 14-15)
  • Otse seal, kus kiviraiuja kaupleb graniidist ja malmist hauaristidega, millest huvituvad peamiselt jõukad talupojad, asub laud ja sellel hunnik traadist konkse. Neile ei pööra keegi pisematki tähelepanu, kuid siis hakkab keegi punetav mees rääkima, ta ajab suust igasugust loba, ent nii hoogsalt ja kirglikult, et inimesed peatuvad hetkeks ning jäävad kuulatama. Mees seletab poliitilisi uudiseid, kirub pisut valitsust ja erakondade tülisid ning siis äkki, kui rahvast on juba küllaldaselt ta ümber, tasandab häält ja lausub nagu kahjatsedes ja manitsedes: "Aga, härrased, teil on kõigil kaelasidemed kuklas!" ja ta hüppab laadaliste keskele, kisub kadestatava väledusega kaelasidemed eest, kuni korjub ta kätte üle paarikümne. Inimesed jäävad üllatusest kangeks — mida peab see tähendama? Ei, mees ei süüdista neid, sest mida ikka parata, kui kaelaside ei püsi paigal ja tükib vägisi kuklasse. Mees on leiutanud midagi hoopis uut ja kindlat. Ta viskab poiste nööbile kõvera traatkonksu, seob kaelasideme tagasi, sikutab siis seda nii tugevasti, et mehed vaaruvad jalul, kuid kaelaside püsib kindlasti kohal, seda küll. "Kümme senti, mu härrad," ütleb mees tööd lõpetades. Ja rahvas maksab muheldes, mitte sedavõrd konksu eest, küll aga seepärast, et nad on näinud midagi uut ja kummaliselt veidrat ja jälle oma kaelasideme ausalt kätte saanud, jumalale tänu! Ka Ekke Moor peab andma kümme senti, kuid ta pole kurb. Sugugi mitte — särasilmil vaatab ta meest ning jääb kauaks kohale. (lk 21)
  • Karusselli ümber tunglevad peamiselt lapsed, kuid ka nii mõnigi uljam poiss haarab äkki tuttava tüdruku sülle ning tõstab ta puuhobusele või -lõvile. On kilkamisi, ohkimisi ja rohkesti naeru. Mõni poisike, kollast saia täis õginud ja paar tundi karusselli keeranud, sõidab nüüd teenitud ringe, kuid kahvatab äkki, pea langeb rinnale ja rahva keskele lendab midagi kollast ja roosat. Keegi joobnud madrus põrnitseb hulga aega, astub siis lähemale ning nõuab omanikku. Ta sooviks kihutada ihuüksi - mis maksab säärane sõit? Ja siis ronib ta lõvi selga ja karussell hakkab pööraselt kihutama. Vaadaku nüüd kogu Ingelandi ja tema ümbruskonna rahvas, mida võib üks tore madrus ja merede lemmik! (lk 22)
  • "Eneken," ütleb Ekke Moor äkki vaikselt, "ma olen sind kogu päeva otsinud."
Tütarlaps punastab ja langetab silmad. Ta vaid seisab, muud midagi, tumm ja arg.
"Soovid seda raamatut?" mangub Ekke uuesti. "Mälestuseks Ekke Moorist ja päevast, mil kohtasin sind Ingelandis."
"Ei, ei, ma ei taha midagi!" ütleb Eneken.
Kuid ta sirutab siiski käe. Ta võtab pisikese paberist inglikese.
"Selle," lausub ta häbelikult.
"Eh nalja ja rumalust," pahandab Ekke Moor, "see tühi maksab vaid paar senti, paar närust senti, kas sellist tühja ongi mõtet osta!"
"Just seda tahangi," ütleb Eneken. "Vaatlen inglikest juba tund ja teine ning see jääb mulle mälestuseks päevast, mil kohtusime Ingelandis." (lk 29)
  • Laat, mis hetke eest alles kihas ja kees nagu õllekruus üle vahutades, hakkab päikese madalamale laskudes kiiresti hõrenema. Esimestena sõidavad minema randlased ja saarlased, nende paadid on täis puuanumaid, vokke, võrke ja saiapätse, nad pole liialt joonud, vaid istuvad kindlalt aerude taga, laste tukkudes põlvede vahel või piitade all, mõni savist piilupart, suupill või saiatükk kramplikult peos. Neile järgnevad varsti ka sisemaalased, kihutades tuhatnelja, nii et rattad vastu kivisid põrgates hüppavad kõrgele kui konnad pärast vihma. Nii mõnigi raskem pea, viinast ja päikesest väsinud, on vajunud üle vankri ääre, rappudes ja hüpates nagu koormapärale riputatud veeämber, norskav suu vastu maanteetolmu. Naised, kes kaua mangudes on oodanud oma mehi ja nad lõpuks ometi vankrile saanud, annavad hobustele tulist piitsa, et aga rutemini koju saada. Nad kihutaksid veelgi kiiremini, kui mitte teed poleks ummistunud loomade karjast, mida lihunikud ajavad kiirjooksul linna poole. (lk 31)
  • Järjest end muuta, nagu need siin laval, vahetada ikka maski ja hinge. Miks olla vaid logard, kes kiigub päevast päeva puuladvas, pesitseb raamatuga põõsas, lebab unistades rannakivi taga ja astub lahtistest aidaustest sisse, et saada, kuid ka viia raasukeste kaupa armu ja hellust? Miks mitte iga päev ümber sündida ikka uueks ja uueks inimeseks, nagu need näitlejad siin, mängides täna kuningat, homme mustusevedajat, ülehomme klouni või professorit. Olla alati uus ja mitte korduda, elada läbi oma südame kõik tuksed, oma hinge kõik sopid. (lk 33)
  • Miks olla vaid see, mitte aga ikka uus ja ise?
Viia teater ellu, süvendada seda, visata kõrvale võltshabemed, grimmid, asjatud žestid, mis on väline vorm, mitte seesmine tarve. (lk 34)
  • "Palun end esitleda, mu nimi on Ruuts Laomaa," ütleb keegi.
"Ekke Moor."
"Kui lavaline nimi!" hüütakse korraga mitmest suust. "Olete näitleja?"
"Seda muidugi kah," valetab Ekke, "kuid hooti, kohalik."
"Nii, nii, siis Ingelandi tegelane, ja mida olete mänginud?"
"Hamletit," vastab Ekke Moor silmi pilgutamata.
"Hamletit?" — siin-seal turtsutakse naerda.
"Jah," seletab Ekke ükskõikselt ja vabandades, "mängisime muidugi suurte kupüüridega, nii et sealt ei jäänudki palju muud üle kui Hamleti enese osa. Aga läks korda, polnud viga, ajalehedki kiitsid, et vaadake meie maategelasi, mida nad kõike teevad ja suudavad!"
Nüüd piilutakse poissi juba pisut terasemalt - jumal teda teab; kui ostab kohe esimese sõna peale liitri viina, ehk oskab siis mängida ka Hamletit? Tal on nii ilmekas nägu ja ta käitumine on nii sundimatu ja lihtne. (lk 35)
  • On nii raske kindlaks määrata näitleja endist tegevust, sest igast mängitud osast on ta võtnud osa žeste, sõnu, miimikat, tihti koguni terveid lauseid ja isegi hinge — nii on temast saanud nagu portselanikaupluses tuhandeist kildudest kokkukleebitud uus ese, millel pole vormi ega kuju, värvi ega otstarvet — ta on vaid näitleja.
Nad naeravad siis, kui tavaline inimene oleks nutnud, nad rõhutavad mõnd tühist sõna nii laiakaareliselt, nagu oleksid leidnud tõe, nad räägivad enamasti mõistu, millest nad vaid ise aru saavad, üks sõna laenatud siit ja teine oskamatult hoopis teisest osast juurde poogitud. Üks tõstab juues klaasi nagu suursugune prints möödunud sajandist, teine teeb seda randlase kombel, kätt suu ees hoides, kolmas aga röögib miskipärast nagu põrsas, keda süstitakse punatõve vastu. (lk 35-36)
  • Ei, kunsti pole kerge teenida, jumal hoidku, kunst võtab sinult viimse ja jätab sinu kõigest ilma, imeb tühjaks nagu ahne laps lutupudeli, suukene käib veel siis, kui pole enam piiskagi sees. (lk 40)
  • See kõik nagu ei puutuks põrmugi Džabosse, ta on metsikust peksmisest triibuline nagu sebra - taevake küll, mida kõike ei tule ühel loomal ära kannatada! Ta vaatab nagu filosoof looklevat maanteed enda ees, kaabib paar korda jalaga tolmu, kihutab hännaga kärbseid, seda kõike teeb ta flegmaatiliselt ja otsekui aega viites, tal on lihtsalt igav ja tüütav. Siis laseb ta pea pisut allapoole, pigistab ühe silma kinni — kas mitte kasutada vaba aega väikeseks uinakuks? (lk 44-45)
  • See on mustlane Sander Mitrovski üheteistkümne lapsega. Ja vaata suurimat imet — ta kõrval istub naine, pisitilluke piibunosu suus ning ümiseb laulda! Too on sama naine, kes laadal lebas murul koolnuna, silmad kinni, nägu kaame ja käed jääkülmad. Nüüd istub ta oma mehe kõrval, see uhke ja tore eit, hoiab käes lühikest piitsa ning peksab halastamatult seda oma lastest, kes sibeleb ja tikub vägisi üle vankri ääre.
"Tere, härra peremees!" hüüab Sander Mitrovski juba kaugelt. "Kas puhkad oma jalgu? Või koguni hobuse omi?"
"Su naine polegi surnud?" imestab Toomas Üüve nagu viirastust nähes.
"Toibus mu kallike," naerab mustlane. "Toibus just siis, kui hakkasid teda laulu ja nutuga kabelisse viima. Avas, linnuke, oma külmad laud, vaatas mulle otsaja nagu nägi oma kallist vanameest, tudi elu kohe tagasi. Ei tahtnud mind, vanameest, jätta mõne noorema naise vintsutada, tahtis ise mulle vuntsi ja habemesse karata — mu tore ja uhke eit, et Issand annaks talle veel kauaks toredaid päevi ja head lusti!" (lk 45)
  • "Oh häda ja viletsust!" ulub mustlane. "Mis on siis Džaboga, mis on juhtunud mu toreda hobusega?"
Ta astub looma juurde, katsub teda siit ja vaatleb sealt, kuid siis muutub ta nägu lohutamatult kurvaks.Ta on rabatud, tal pole sõnu. "Ai, ai," pomiseb ta pead raputades, "ai, ai!"
"Sa oled ta sandiks peksnud!" lausub ta siis otse nuttes.
"Ta oli seisnud juba ligi tund, kui ma teda peksma hakkasin," vaidleb Toomas Üüve.
"Tund? Mis on üks pisike tund, kui hobusel on häda, aga hirm, hirm ja võõras peremees on löönud kõhu kinni?" seletab mustlane. "Nüüd pole siin midagi enam teha, kõik on hilja ja otsas. Aga oli üks uhkelt tore ja kena loom. Kui ma müüsin ta sulle, tilkus süda verd nagu kask kevadel mahla." (lk 46)
  • Mornilt üksteisele põrnitsedes istutakse kaua ja liikumatult. Ent siis riivab direktori pilk Ekke Moori.
"Nii," ütleb ta otsustavalt nagu enesele, "seal too meie tsaar ongi!"
Kõigi pilgud pöörduvad äkki Ekke Moorile. Tõepoolest, ehk saab poiss osaga kuidagi hakkama? Kuigi ta luiskab, et on Hamletit mänginud, kujult on ta siiski näitlejaks sobiv. Pealegi pole see jumal teab kui suur osa, seal tuleb vaid sageli vanakese Rasputini kätt suudelda ning ikka ja jälle keisrinna repliikidele vastata, et jah, jaa muidugi, mu armsam! Ja kui osa veel pisut kärpida? Nad pole ometi siin mõne kõrge kunsti pärast, nälg ja viletsus on nad maale kihutanud, mida siis neilt nõutakse? Nad ei hooligi, et näidend libiseks ladusasti üle lava, nad pole ometi mõne kutselise teatri näitlejad, vaid jumala abiga kuidagi kokkuklopsitud trupp. Nad teenivad vaevaga oma igapäevast leiba ning homme on nad juba kaugel Ingelandist — kas pole lõpuks ükskõik, missugune kuulsus jääb neist järele? Ja homseks on Janka Veerist jälle toibunud, kavas on veidi parem näidend - mida siis hoolida? (lk 49)
  • "Kallis sõber," ütleb direktor Ekma paluvalt, "meil pole teist pääsu, seda võite ise naha. Ja talent tuleb kõigega toime, talent ületab suurimaidki raskusi. On selliseid näitlejaid, kes muidu ei saagi lavale, kui pole oma osa silp-silbilt pähe tuupinud, nad õpivad aastakümneid ja jäävadki üpris tavalisele tasemele, rää­kigu arvustus mis tahes. Kuid on ka geeniusi, suuri titaane, ja ma eelistan neid, kes viskavad vaid põgusa pilgu osale ja kui lavale astuvad, on nagu jumalad ning võidavad publikut otse esimesest hetkest. Teie olete kindlasti seda liiki geenius, ma näen teie ilmest, teie näost, teie silmadest, ja ma ei eksi inimestes. Ei, ei, teie ei tohi vastu rääkida, see küsimus on juba otsustatud. Ja kui direktor kasib, siis on see seadus ja iga näitleja täidab direktori käsku tõrkumata, nagu oleks seda lausunud vanajumal ise taevas. Mõistate? Punkt. Siin on raamat, teie osa on punasega alla kriipsutatud, lugege läbi ning tunni aja pärast algame prooviga. Nüüd minge aeda, ehk leiate seal vaikse kohakese süvenemiseks ja osa õppimiseks."
Ekke Moor tõugatakse välja. (lk 50-51)
  • "Kui kaua pean ma kannatama hoovkonna intriige?" küsib Ekke Moor pateetiliselt.Ta hääles on võltsimatut ahastust ja valu. Ning publik saalis on hämmastatud, ta on tsaari poolt.
"Maha Rasputin!" hõigatakse äkki saalist.
"Maha, maha, maha!" käib laine üle kogu saali.
On näha venelaste õhku tõusnud käsi, ärevaid, punaseid nägusid.
Nagu suur traagik ringutab Ekke Moor tummalt käsi. Nüüd peab ta viimaks otsustama, nüüd on käes saatuslik hetk. Ta laup tõmbub kortsu, ta on alles kahevahel. Kuid siis jõuab ta oma raske hingelise võidusega lõpule. Kuidas käitus Pilatus, kui rahva nõudmine muutus ägedaks, kas ei pesnud ta oma käed ja «ei täitnud rahva soovi?
"Maha Rasputin, maha!" karjutakse saalist.
Ning tsaar on nüüd otsustanud — sündigu rahva tahtmine.
Otsustavalt astub ta Rasputini juurde, haarab isakest turjalt. Kuid direktor ei kavatse olukorraga leppida, ta rabeleb vastu, karjub, vehib, kutsub peaministrit appi.
Ei, Ekke Moor pole süüdi, et Rasputin lendab üle rambi ääre märatseva rahva keskele, ta tahtis teda vaid kulisside taha lükata, selle vastiku lõusta. See oli Ekma rabelemise süü, et sattus rahva omakohtu kätte.
Küürakas taipab lasta eesriide.
"Etendusel on lõpp!" karjub ta kõigest kõrist, kuid ta hääl kustub üldisse kärasse.
Ekke Moori ülesanne ja suursaavutis on lõppenud. (lk 54)
  • Ja pühapäeva hommik on nii vaikne, kodune ja pühalik, see trügiks nagu piiskade kaupa ikka enam ja enam ihhu ja hinge, uimastavalt, rammestavalt — nüüd tahaks heita lõhnavale murule, kummeli aroom ninas, põlved vastu taevast, ja kinnisilmi tunda läbi laugude päikese suurt helendust. (lk 60)
  • "Toomas Üüve on kuri mees, kui hakkab viha kandma, ega ta siis enam jäta, — nagu uss, kes läheb küll talvel magama, kuid järgmisel kevadel nõelab ikkagi ära."
Neenu seob räti kindlamini pähe, kohendab end — ta on oma jutuga pisut hoogu sattunud.
"Mis tal viga kuri olla," ütleb ta, "ta on rikkam mees kogu rannakülas. Kuid egas tal alati aknal fuksiad õitsenud, tal polnud aknaidki, kuhu selliseid lilli paigutada. Kui olin alles noorem, seisis meie naabruses samasugune pisike suitsuhütt õlest katuse ja peopesasuuruse tapuaiaga. Toomas Üüve oli vaene kalur, käis merel ning sõi headel päevadel soolasilku, aga kui tulid kibedamad ajad, oli näljas nagu teisedki ses külas. Ent siis juhtus nõnda, et ühel tormisel päeval hukkus meie rannal võõramaa laev. Meie mehed ei saanud selle vastu midagi — küll lükkasid ikka jälle päästepaadi vette, kuid torm viskas selle kui mõruda suutäie jälle tagasi. Laine käis sügiseses rajus kõrgelt ja võimsalt, selliseid mägede-ahelaid olen harva näinud. Meie vaatasime kaldalt, meie jooksime abitult ringi, kuid parata polnud midagi. Torm peksis laeva sodiks ning siis hakkasid lained uhtma laipu meie randa. Need olid võõrad mehed ja neil oli must ihu. Issand, missuguseid inimesi küll ei looda siia maailma. Viimaks jõudis ka laeva kapten, see elas veel pisut. Toomas Uüve võttis ta kohe oma hoolde, kandis hütti, ning sealt ta varandused tulidki." (lk 63-64)
  • "Nojah," ütleb Neenu, hoost kõrvale löödud, "ega minagi noid asju nii väga täpselt või teada. Juba ammu kavatsen ehitada kõrgema tara meie vahele, et poleks teineteise õue piilumist ja kuulamist. Nüüd aga vaata otse naabri hinge ja rahakoti sisse, ning siis tulevad nood kadetsemised ja vihastamised. Ega mina hakka vanduma, et see kõik juhtus just nõnda, aga mitte teisiti. Seda aga tean, et hooned kerkisid imeväel, loomad ilmusid lauta, iga nädal toodi Ingelandist uus masin, ning nüüd ongi jõukus käes. Kaks korda päevas viiakse suured piimakarrad üle lahe Ingelandi, igal hommikul ja õhtul väljub mootorpaat. Ja fuksiad õitsevad aknalaudadel isegi sulaste ja teenijate tubades, kõik kohad on neid täis. See on muidugi imekena, aga kui mina läksin kord paluma, et kallis naabriperemees, anna ka mulle üks oksake, panen vette, kasvatan juured alla ja istutan potti, kas sa arvad, et ta andis mulle oksakese? Ei andnud, naeris vaid ja ütles, et mida sa, vanainimene, lilledega jändad, kas sul midagi paremat polegi teha? Nõnda ütles ta, nagu minu silmad ei ihkaksid ilu ja minu nina ei tahakski lõhna ja mõnuleda?" (lk 66-67)
  • Näed sa, punapuguline leevike, ei tea kust tulles ja kuhu rutates, lendab Ekke ette oksale, kohendab tiibu, liputab saba ning vilistab füi-füi. Ent nüüd, meelde tuletades, et on oja ääres õppinud pesunaistelt nende lobisemist, hüüab hi-hi-hi-põrr! ja lendab minema. Nõnda tuli ka Eneken Üüve — füi-füi-füi — ja kadus.
Ei, mitte just nõnda. Ta jooksis küll minema, kuid kõik ta olemus on alles siin, ta hellus, ta soojus, ta kuum süda. Kui naljakalt ta rääkis: nõnda väriseb ehk haab, kui pole pisematki tuult, on vaid päike ja päike, aga tuhat ja tuhat lehekest liigub üksteise võidu nagu palavikus sosistades. Ning see värin kõmiseb veel praegu selgesti Ekke kõrvus, ta võiks korrata viimast kui sõna. (lk 67-68)
  • [Eneken Üüve:] Juba tol ööl tundsin ma, pole midagi paremat - Eneken Üüve on armunud - mis sinna parata. Küll tegin ma südame kõvaks, salgasin. Taevane arm, kuidas võisingi teisiti, sest järgmisel päeval, kui sõitsime laadale ja ma olin minemas paati, kuulsin käo kukkumist hobukastani ladvas. Too ongi sinu armastus, kes seal kukub puuladvas, ütlesin ma enesele ja tahtsin häbi pärast nutta. Sest pole ilus, ja seda ma teadsin, et üks tütarlaps valib sellise, kel pole muud paremat kui käona hobukastanil hõisata. Aga mu nutust ei saanud siiski mingit asja, sest kuidas sa nutad, kui süda naerab sees ja ise tahakski ei muud kui hõisata ja ütelda tollele hullule, et kuku, Ekke-poisike, kuku kõvemini, küllap ma tean, milline linnuke seal kõrgel oksal häälitseb! (lk 69)
  • [Eneken Üüve:] Ja sealt sa tulidki, mu õnnetu logard, kööberdi-kaaberdi sammusid sa läbi rahvamurru, valged juuksesalgud korratult silmil — oleksid metsas vastu tulnud, oleksin arvanud, et oled öökull. Su jalad käisid laialt ja käed vehkisid, olid nagu puruksrebitud purjedega paat. Ja kui ma teesklesin, nagu ma ei näekski sind, katsusin ma seista nii hiirvaikselt, et silmalaudki ei liikunud, hingasin vaid kopsu veerandiga. Sa peatusid mu kõrval, tundsin oma õlal su kuuma hingamist. Tol hetkel taipasin, et pole tervis enam salata ja teeselda — olen armunud, jäävalt ja pääsmatult, ning oli lausa ime, et ma su hingamisest sinna kokku ei varisenud. Sa olid uhke ja praaliv, su peos oli raha — küllap vist olid ema tagant varastanud ta villad ja lõngad ning need siin rahaks teinud, sa viipasid käega kaubaletile ja küsisid, mida vöid osta mulle. Ma teadsin küll, et ostad mulle varastatud rahaga, kuid see ei tähendanud imelikult midagi, ma koguni rõõmustasin, et oled nii julge ja tapad või inimese, et aga oma tütarlapsele rõõmu teha. Kuidas võisin selle üle pahandada? Ma valisin paberist inglikese, sellise väikese ja tühise, see maksis vaid kaks senti, kuid mitte hinnas polnud küsimus. Lugu oli selles, et nagu kuulsin su raha kaupmehe letil kolksatamas, nii tundsin, et nüüd on sõlmitud sinuga leping terveks eluks, juhtugu mis tahes. Sa olid otsekui minu enesele ostnud ja ma pidin ainult alistuma, muud võimalust polnud. Nüüd on siis mu asi sedamoodi, ütlesin ma enesele, tehku Ekke Moor minuga mis tahes, olen oma eluks ja kannatusteks küps, pole enam salgamist ega enese petmist. Toogu nüüd Ekke-poisike kaasavaraks kas õnne või üha ja üha kannatust. (lk 70)
  • [Eneken Üüve:] Kuidas sa kõmised ühtepuhku nagu trumm - lausa tühjus ja tühjus. Sa ei pruugi mind milleski veenda, sest ma tean isegi, et sinust pole veel meest. Oled alles käärimas, toores ja hapu. Sind pole veel võimalik köita koja ja ranna manu, sest sa oled nagu hulkuv koer, nuusutad siin ja tuhnid teisal ega kodune kusagil. Ükski hellus ega armastus ei suuda sind siduda paika, sest see tundub sulle koormavana, aga sa ei talu veel koormat ja vastutust. Ega varsalgi lasta koormat vedada. Oled alles tuiskamas ja tormitsemas, kust võid sa teada, kuhu järgmine iil sind paiskab? Nii peab mullikaski enne mitu aastat karjamaal jooksma ja kepslema, enne kui ta väärtusliku loomana sõime manu köidetakse. Oled nagu rajuilm — torm, ja päike, ja lumi, ja vihm, kõik segamini ühel ning samal hetkel. Ja mitte seks ei hakanud ma sind armastama, et sinult midagi saada, vaid et sulle anda ja anda, kuni sinust, nurgelisest ja teravast kivikillust, on hõõrutud kõlvuline tarbeese mu kotta ja minu kõrvale. (lk 70-71)
  • Miks õnn juba sündides sisaldab mõrudust ning armastus eeldab köidikuid ja loobumust? (lk 72)
  • Ei, ei, Ekke Moor pole unistaja, Ekke Moor ei usu muinasjuttude tõhususse. Seepärast ongi ta toores ja hapu ning seepärast külakoerad hauguvadki ta eilseid ja üleeilseid jälgi. Ta süda peab olema kõva ja ta peab suutma end salata, sest ta teab, et Eneken, see puhas ja valge pilvelest määratus sinenduses ei oska ega taha midagi varjata vanemate ega ka inimeste ees. Ta võib üsna süütult lausuda, et just nõnda juhtuski minuga ja võib veelgi juhtuda, kui aga Ekke mind kas või piskugi sallib. Ega ta enam pööra pilku Ekke hütist ja hobukastanist, ja kui Toomas Üüve, sellest tüdinud, küsib, et, laps, kuhu kõlvatusse paika eksib järjest su murelik pilk, vastab Eneken lihtsameelselt: seal hobukastani ladvas kiigub mu mees ja mu armsam. Seal, seal, vaata pisut vasemale, seal, kus nood suured õied, seal kiigub ja kukub käona logard Ekke, kelle naiseks ma sain just äsja. (lk 72)
  • Jah, hakkab selguma ikka rohkem, et Ekkest pole meest, sellist tarbemeest, keda võib siduda sõime manu. Ja seepärast ei hõiskagi ta tormile vastu, ta tõuseb kurvalt ja läheb ranna suunas. See ei tähenda midagi, et parajasti algab tugev valang ja taevas avaneb nagu vahutav kosk. Ei tähenda midagi, et hetke järel on ta üdini märg ning kadunud tüürimehest isa kuub hakkab lausa nirisema. Ekke Moor ei taha praegu kedagi näha, midagi kuulda. Iga küsiv pilk tungiks talle otse hinge. (lk 73)
  • Eneken Üüve - kui kerge südamega jooksis ta kodu poole, ei vähimatki süüd pilgus. Lihtne, avameelne, olles vaid andumus, üks ekstaas. Nõnda õitseb lill, nõnda kasvab puu, sellise alistumisega sillerdab rukkipõld — tekib tuul ja tuhanded pead laskuvad alla, ega nemad oska, ega nemad saa teisiti. (lk 73)
  • Käib vali kärgatus ning tuli paiskub tuhandeiks sähvatusiks laiali. Vee langevad hood aina tihenevad, tekitades välkkiirelt vulisevaid koski ja ojasid, mis kiires jooksuhoos, teelt kaasa haarates kõntsa, liiva ja kivikesi, tormavad mere poole, otsekui tuhat vilgast pardipoega sädinaga suure vee poole rutates. (lk 73)
  • Eneken Üüve! kordab ta lakkamatult. Kuidas iga silp, iga häälik otsekui laulaks enese ette, kiirgaks ja sätendaks. Eneken Üüve - selles on suurt soojust ja võlu, ei midagi, ei midagi saa võrrelda sellega. (lk 73-74)
  • Kõik nad tuleb jätta siia: Eneken Üüve, memm, Aat Elme ja kuri naabriperemees, isegi hütt, rand ja hobukastan. Isegi hobukastan, oma lapsepõlve ja nooruse häll, kust õppis nägema maailma. Kõik nad jäävad siiapaika, need toredad sõime juurde köidetud tarbepuud. Ainult tema, Ekke Moor, käärimata ja hapu, peab siit lahkuma, et elu hõõruks ta siledaks.Tal pole enam eilset ega üleeilset, sest ta on lihtne koomik viletsas rändtrupis. Täna kandis ta esimese armastaja maski, aga homme, kes teab, võib-olla on ta põldur, kalur, judustaja, rändkaupmees, rahvasaadik, sõdur või jumal seda ise teab kes. Jah muidugi, sest ükski osa ei suuda teda pikemalt paeluda ja rahuldada, sest see, mis täna nii kena ja meelepärane, on homme juba vastik, et haara kas või nööri järele. Ta tunneb end, mitte asjata ta isa polnud kaugesõidutüürimees, kõigi maade ja merede rahutuse on ta valanud oma noorema poja verre. Kaugete randade tuuled on ta pannud Ekke hõlmade alla, et poju tunneb end pigemini linnuna kui inimesena. Ta on muutlik nagu rajuilm, tujukas nagu raskejalgne. Ta ei taha kunagi mõtelda eilsele, isegi mitte tänasele, tal on vaid tundmatu homme. (lk 74)
  • Vihmahood harvenevad, kauge kaar hakkab valendama. Kõu veereb nagu joobnud laadaline kaugemale — sinna, üle metsade. Viivuks ilmub päike prao vahele, ja siis säravad piisad pimestavalt, kiirgavad ruttavad ojad ja kosed, lai laht on nagu hõbedases udus. Kaarest kaareni kiirgab vikerkaar, ta algab otse siit, ning Ekke märkab, et ta ise kiirgab violetilt, roheliselt, punaselt — ta ise seisab otse vikerkaare sees, märg, tilkuv ning armetu. (lk 74)
  • Ent nüüd ajab memm enese sirgu. Nagu rästik hüppab mätta alt välja. Või siis sellised on Ekke-pojukese mõtted! Et muudkui ära ja ära! Aga memm, kes on kasvatanud neli poega, peab aina pillama neid nelja kaarde, ilma et ükski jääks kallistamiseks koju. Kas nõnda? Aga juhul, kui vahel süttib ta viha, keda peab ta siis peksma ja karistama? Keda kästakse varitseda roovikuga puu all, kas varest, kes lendab hobukastani latva? Kellele jagada armu ja hellust, hoolitsust ja õrnust? Hea küll - teised pojad läksid merele, jäägu siis nad sinna, nad on head poisid ja saadavad memmele kirju ning kirjades dollareid, kuid Ekke peab jääma koju. Ta on kasvatanud oma silmaterast logardi, et see ei tõuseks lendu, vaid jääks alaliseks oma memme juurde — rõõmuks ja südamevaluks. Nii on need pojad, lendavad igaüks oma ilmakaare poole, aga memme, sigimatu seeme, peab jääma kõdunemiseks oma kohta, ilma hoolitsuseta ja armuta. (lk 76)
  • Ta rändab sisemaa poole, kuid hulkur ta pole. Juhuslikult tööd leides jääb ta mõneks päevaks või nädalaks kohale ja on usin ning vähenõudlik. Ta on alles nagu katkilöödud kruus kildudena laiali ega suuda end veel koguda. Tihti, kas metsas või mõne järve kaldal päikeses lebades, võib ta tundide kaupa vaadelda pilvi, rändavaid pilvi, midagi soovimata ja unistamata. Ehk mõtleb ta Eneken Üüvest, emast ja Ingelandist? Ta tõuseb järsku nagu inimene, kes asunud teele lahtiste allikate poole, minevikuta ja eluloota — ta otsib tööd ja mangub ulualust. Kusagil alevis abistab ta üht meest, kes valmistab surilinasid ja leinapärgade linte, see töö huvitab teda pisut, kuid saab varsti otsa. Teisal rändab ta ühe agendiga ja müütab vaimulikku kirjandust, kuid see töö võrdub kerjamisega, ning nad lahkuvad sõpradena. Nädalapäevad elab ta ühe väiketalu perenaise juures, kes on äsja matnud oma mehe ja kel on hädapärast tarvis lohutajat ja pisarate kuivatajat. Kui Ekke Moor siit lahkub, saadab perenaine ta kurvastuse ja südamevaluga minema, kaua silmi põllesse pühkides. (lk 79)
  • [Praost Odja:] Tõepoolest, miks nad tülitavad teda järjest? Ikka on neil mõni häda, ja nad ei hooli sellest, et inimene on käbedasti töö juures ja tal pole aega ega tahtmist. Karusmarjadele on ilmunud jahukaste, neid on tarvis pritsida kasoraani emulsiooniga, õunapuulehtedele on tekkinud söödikud, peaks valmistama bordoovedelikku. Kõik aia- ja teerajaääred on täis õitsvaid võililli, kui neid nüüd ei niida, külivad nad üle kogu aia end laiali ega saa nende levimise vasta üldse enam võidelda. Kõik käed on tööd täis, pakitsevat, pealeruttavat tööd, aga seal tulevad inimesed oma hädadega ning kiusavad sind, üks ühe, teine teise asjaga. Nagu too Iba perenaine äsja — tulgu ja andku ta surevale mehele armulauda. Juba vara hommikul mangus, tuli paari tunni pärast jälle tagasi, ikka nuttis ja ringutas käsi, lõuna paiku jooksis kisa ja kiiruga, et ei, nüüd on kõik juba läbi tema mehega, ärgu praost enam tulgu, kallis kadunuke on juba läinud Issanda karja, lastes tervitada praostihärrat kõige hea ja lahkuse eest. Või too naine sealt soolt, Lavis Uibo, tõi paar muna ja kukepoja, kuid oli siis ka paar tundi kannul, kõndis ikka taga ja ümber ning kaebas oma raiskuläinud tütardest, joodikuist poegadel, mehest, kes annab rohkem rihma kui leiba. Kuidas inimesed ei oska oma hädadega üksi jääda, vaid kannavad kõik oma mustuse siia, nagu kirik ja praost oleks koguduse pühkmekast! (lk 80)
  • Ta vihkab inimesi, neid mannetuid, häditsejaid inimesi, kel ei jätku jõudu eluks ega surmaks. Isegi kantslis seistes ja vaadates üle naiste ja meeste peade, mis alandlikus harduses on vajunud üle lauluraamatute, mõtleb ta ketserlikult, et peab raiskama seda ilusat pühapäeva pikaks jutlustamiseks ja koguduse manitsemiseks, kuna Issandale piisaks vaid lühikesest palvusest. Mis kasu on olnud ta jutlustamisest, mis kümned aastad järjest on nagu kõuekärgatused langenud rahva sekka - on ta kari muutunud sellest piskugi paremaks? Ainult ilusaid päevi on ta kaotanud, laiskust ja vedelust on soodustanud. Sest põllud ei oota, nad tahavad õigel ajal kündmist, seemendamist, koristamist, küsimata, kas on argi- või pühapäev. Samuti aed, loomad, linnud - kõik nad ootavad su tööd lausa kisendades. (lk 81)
  • Noore mehena tuli ta siia liivaküngastele, kus polnud põlde ega niite. Jõekäärudes kasvasid vaid pajud ja lepad ning mäeveergudel keerutas tuul jooksvat liiva. Paarikümne aastaga on ta muutnud need kohad viljakandvaiks, kogu oma teenistuse ja naise kaasavara siia sisse mattes. Kes tänab teda selle eest, et pastoraat on läinud jõukaks, tema aga vaeseks? Põlvest põlve on nad harjunud vaid võtma saaki, maale omalt poolt midagi andmata. Nad nimetavad oma praosti hulluks ja talupojaks. Nad räägivad, et ta kõndivat leivapätsiga tööliste kannul ning kui keegi kas kündes, kiilides või niites jäävat hetkeks seisatama, et hinge tõmmata, olevat ta karjudes man. Kas sul kõht on tühi, et sa ei jõua end enam liigutada ning pead töö ajal puhkama? Aga eks seda ongi vahel juhtunud, sest pastoraati kogunevad ikka hulgused ja päevavargad, sellised mehed, kes mujalt enam tööd ei leia. Ta pole leidnud ühtki korralikku töölist, kõik nad tulevad siia vaid raha, mitte töö pärast. Igal laupäevaõhtul enne sauna seisavad nad koja ees pikas reas ning nende silmad põlevad raha nähes ja nende väljasirutatud käed on ahnusest higised. Miks peab ta üksinda järjest maale juurde maksma, sest need põllud, niidud ja aed pole mitte tema omad? (lk 81)
  • Kuid Issand, meie jumal, kihutas inimesed paradiisist välja mitte selleks, ei nad mõnuleksid, siidist nartsudele mõtleksid, armastusromaane loeksid, vaid selleks, et nad teeksid palehigis tööd ning litsuksid oma näod tihedasti otse vastu elu. Nii tunneb praostki tööd kui rasket orjust ja needust. Ta pole mitte maa isand ja selle käskija, vaid maa käsutab teda, ajab nagu härga ikka piitsaga taga ja praost on kuulekas ja rahul. Iga hetk, mis pole möödunud maa teenistuses olles, on asjata raisatud aeg, mis pannakse igale inimesele arvesse ja mille üle tuleb anda kibedalt aru siis, kui saabub viimne arvete kokkuvõtt taevas. (lk 82-83)
  • Nõnda — too võõras poiss, kes tuli küsima tööd, seisab ikka veel endisel kohal. See on hea, et ta seisab. Kui ta oleks murule istunud, oleks praost Odja ta minema kihutanud, sest kui tööline ei läbe mõnda tundigi seista, mis tööline ta siis on? Seisku ja oodaku, ehk on ometi kord üks korralik mees tema pastoraati tulnud? (lk 83)