Luanne asus üle toa seirama Arniet. Rehmas kärsitult "Vait, kullakesed," ütles ta. "Ma luuran praegu." Mathilde taganes ohates.
"Oot-oot. Keda? Ah Arniet," ütles Chollie kiusakalt. Kas pettumusest? "Ole n'd ikka. Ta on ju juhmard."
"Loll nagu lauajalg," ütles Luanne. "Selles mõte ongi."
"Arnie või?" küsis Lotto. "Arnie õppis ülikoolis neuroteadust. Ta pole sugugi rumal. See, et ta ei käinud sinuga koos Harvardis, ei tee teda veel lolliks."
"Mine tea. Võib-olla on ta ajud ära joonud," ütles Luanne. "Teie eelmisel peol kuulsin teda rääkimas, et Sting on tema hingeloom."
Lotto vilistas üle toa; Arnie — Uskumatu Hulki rollis - tõstis pilgu tüdrukutemerelt, kellele valmistas šokolaadimartiinisid. Ta loivas platsi ja laksas käe Lotto õlale. Oli värvitud roheliseks nagu Cholliegi. Külg külje kõrval mõjus Arnie täispumbatud, Chollie aga lössikslastud rehvina.
Lotto kuulutas Arniele: "Luanne lubas sinuga sängis hullata, kui sa defineerid rahuldavalt hermeneutika," ning tüüris paari magamistuppa ja sulges ukse.
"Jumal küll," ütles Chollie. "Mina annaksin otsad."
"Aga toast välja pole nad tulnud," ütles Lotto. "On Cupidol varuks palju nõkse: kord pruugib nooli ta, kord jälle lõkse!*"
"Igavesti," ütles Lotto. (lk 59; *"Palju kära ei millestki", III, 1. Tlk Georg Meri. William Shakespeare. Kogutud teosed, IV köide. Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.)
Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017
