Raudrüü

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Giovanni Battista Moroni (atr), "Raudrüüs aadlimehe portree" (16. saj keskpaik)

Proosa[muuda]

  • Lõpuks ometi oli ta jõudnud varjupaika, kuhu ta aastaid oli igatsenud, varjupaika, kuhu keegi väljaspoolt ei võinud sisse tungida ja teda sealt välja kiskuda. Must mantel, mida ta armastava käega silitas, oli nagu rüütli raudrüü — sellelt põrkasid kõik maailma nooled tagasi. Ometi kord võis ta segamatult viibida selle juures, keda ta juba lapsena oli endale peigmeheks valinud.


  • ... kõiki raudrüüsid oli nõiutud laulma jõululaule iga kord, kui keegi neist möödus. See oli tõesti juba midagi, kui kuulsid tühja kiivrit, mis teadis ainult pooli sõnu, laulmas "Kõik usklikud, tulge". Majahoidja Filch pidi mitu korda Peevesi raudrüüde seest välja tõmbama, sest Peeves oli end sinna peitnud ning täitnud lauludes tekkivad pausid omaenda leiutatud sõnadega, mis kõik olid väga ropud.
    • J. K. Rowling, "Harry Potter ja tulepeeker". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Varrak 2000, lk 340



  • Ta hakkas rääkima oma lemmikteemal, iseendast, ja et ta oli kolmapäeval Eeva-Liisa pool õhtust söönud.
- See oli õudne, ma tegin oma margi jumala täis, hädaldas ta. - Tõeline söögisaal, kus oli laual kristalli ja hõbedat. Taldriku ümber oli nii palju söögiriistu, et nendest oleks saanud raudrüü kokku panna. Ma istusin nälja-aasta pikkuse laua keskel Eeva-Liisa vastas ja tema vanemad laua mõlemas otsas. Seal tuli karjuda, et jutt kuulda oleks. (lk 206)

Luule[muuda]

Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.
Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda
kui magava hiiglase raudrüüs rinda

  • Friedebert Tuglas, "Meri". Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 428