Raudrüü

Raudrüü on keskaegne ülikond, mida kandsid sõdurid. Sagedased raudrüü juurde kuuluvad aksessuaar olid mõõk, piik ja kilp.

Proosa[muuda]

Lõpuks ometi oli ta jõudnud varjupaika, kuhu ta aastaid oli igatsenud, varjupaika, kuhu keegi väljaspoolt ei võinud sisse tungida ja teda sealt välja kiskuda. Must mantel, mida ta armastava käega silitas, oli nagu rüütli raudrüü — sellelt põrkasid kõik maailma nooled tagasi. Ometi kord võis ta segamatult viibida selle juures, keda ta juba lapsena oli endale peigmeheks valinud.
- Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik", Lund 1965, lk 88

Kõigi nende imepäraste esemete vahel, mis pan Ryśi toredast minevikust kõnelesid, liikus Hania nagu kodus. Temale oli rüütlikiiver niisama tavaline kui pelargooniumipott, mis alati aknal seisab, raudrüü ei olnud midagi rohkemat kui päevad läbi kasutamata rippuv hommikumantel, mõõgad ja püstolid ei üllatanud teda rohkem kui noad ja kahvlid; põrandal lebav karu, kapi otsas kõikuv metsis ja mööbli vahel lendav kass Paschalis — need kõik olid maja tavalised elanikud, kellelt küsitakse: "Noh, kuidas käsi käib? Mis kuulda? Mis sul uudist?"
- Anna Kamieńska, "Nonpariisis ja kusagil mujal", tlk Aleksander Kurtna, 1972, lk 18

... kõiki raudrüüsid oli nõiutud laulma jõululaule iga kord, kui keegi neist möödus. See oli tõesti juba midagi, kui kuulsid tühja kiivrit, mis teadis ainult pooli sõnu, laulmas "Kõik usklikud, tulge". Majahoidja Filch pidi mitu korda Peevesi raudrüüde seest välja tõmbama, sest Peeves oli end sinna peitnud ning täitnud lauludes tekkivad pausid omaenda leiutatud sõnadega, mis kõik olid väga ropud.
- J. K. Rowling, "Harry Potter ja tulepeeker", tlk Krista ja Kaisa Kaer, 2000, lk 340

Ta hakkas rääkima oma lemmikteemal, iseendast, ja et ta oli kolmapäeval Eeva-Liisa pool õhtust söönud.

- See oli õudne, ma tegin oma margi jumala täis, hädaldas ta. - Tõeline söögisaal, kus oli laual kristalli ja hõbedat. Taldriku ümber oli nii palju söögiriistu, et nendest oleks saanud raudrüü kokku panna. Ma istusin nälja-aasta pikkuse laua keskel Eeva-Liisa vastas ja tema vanemad laua mõlemas otsas. Seal tuli karjuda, et jutt kuulda oleks.

Tuija Lehtinen, "Tiivad varvaste vahel", tlk Sander Liivak, 2005, lk 206

Luule[muuda]

Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.
Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda
kui magava hiiglase raudrüüs rinda

Friedebert Tuglas, "Meri". Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 428

Jäik raske raudrüü võta endalt maha, rüütel,
soopurdest astu üle raua turvata.
Ju tormad sohu oma usu jõul ja süütel.

Sa tead, su taga puud jäid ainsa urvata
ja elav ihu laoti kiviks lossimüüri.
Sealt sa ei pääsnud mõõda meelekurvata.

Aino Pervik, "Rüütel" tsüklis "Triptühhon" kogus "Kiljub ja kumiseb" (1982), lk 10

Draama[muuda]

HORATIO: Kaks ööd ühtjärge need kaks aadlikku,
Marcellus ja Bernardo, nägid vahil
kesköö surmvaiksel, kõledaimal ajal
te isa sarnast kuju. Soomusrüüs
peast kandadeni, pidulikul sammul
ta rühikalt ja aeglaselt käis mööda:
kolm korda hirmujahmus silme ees
neist möödus ta vaid saua ulatuses
ja nemad, nagu süldiks tardund hirmust,
jäid tummaks tema ees. Nad teate sellest
kui hirmsa saladuse mulle tõid
ja kolmandal ööl jäin ka mina vahti.
Ning, kuis nad rääkinud, just samal tunnil
ja moel, kõik nende sõnad tehes tõeks,
vaim tuligi. Ma teie isa tundsin -
need käed ei ole rohkem sarnased.
/---/
HAMLET: Või raudrüüs, ütlete?
KÕIK: Jah, raudrüüs, prints.
HAMLET: Ja üleni?
KÕIK: Prints, pealaest taldadeni.
HAMLET: Siis te ei näinud nägu tal.
HORATIO: Küll nägime, ta silmik oli ülal.
HAMLET: Kas näis ta süngena?
HORATIO: Näost paistis pigem kurb kui vihane.
HAMLET: Kas punane või kaame?
HORATIO: Väga kaame.
HAMLET: Ja teid ei lasknud silmist?
HORATIO: Hetkekski.
/---/
HAMLET: Mu isa vaim raudrüüs! Kõik pole korras,
ma aiman halba. Tuleks juba öö!
Hing, seni vaiki; väärteod selguvad,
kui kõik maamuld ka oleks matnud nad.

William Shakespeare, "Hamlet", I vaatus, 2. stseen, tlk Georg Meri, rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 1165-1166