Mine sisu juurde

Mõõk

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Mõõgad)
Keskaegsed mõõgad
Virginia Vezzi, "Juudit" (u 1625)
Marie Müller (1847-1935), "Landskneht", s.d.
Francis Montague Holl, "Isa, kas sa oled kunagi kellegi tapnud?" (1883)

Mõõk on ühe- või mitmeteraline löögi- ja torkerelv, mida kasutati tavaliselt lähivõitluses. Tänapäeval on mõõgad kasutusel enamasti tseremoniaal-, taaskehastus- ja sportrelvadena.

Piibel

[muuda]

Vana Testament

[muuda]
  • Ja Saul ütles oma sõjariistade kandjale: "Tõmba oma mõõk välja ja pista mind sellega läbi, et need ümberlõikamatud ei tuleks ega teeks minuga nurjatust!" Aga tema sõjariistade kandja ei tahtnud seda teha, sest ta kartis väga. Siis võttis Saul ise mõõga ja kukutas ennast selle otsa.


Ja tema mõistab kohut paganate vahel
ning juhatab paljusid rahvaid.
Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks
ja piigid sirpideks;
rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu
ja nad ei õpi enam sõdimist.


"Inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult ja ütle:
Nõnda ütleb Issand.
Ütle: Mõõk, mõõk on ihutud ja juba haljaks nühitud.
15 Ihutud, et see hästi tapaks,
haljaks nühitud, et see välguks.
Või peaksime rõõmutsema?
Mu poja kepp põlgab iga puud.
16 Haljana on see antud pihku haaramiseks:
mõõk on ihutud ja haljaks nühitud,
et selle saaks anda tapja kätte.
17 Kisenda ja ulu, inimesepoeg,
sest see tuleb mu rahva kallale,
kõigi Iisraeli vürstide kallale:
nad antakse koos mu rahvaga mõõga ette!
/---/
Ja kahekordistugu mõõk,
saagu kolmekordseks
mahalöömise mõõk,
see suur mahalöömise mõõk,
mis käib nende ümber,
20 et südamed vabiseksid
ja komistusi oleks palju!
Kõigi nende väravate juurde
olen ma pannud ähvardusmõõga:
see on tehtud välkumiseks,
ihutud tapmiseks.
21 Koondu paremale, suundu vasakule,
kuhu iganes su teral on kästud!"

Uus Testament

[muuda]
  • Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: "Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse -
35 ja sinu endagi hinge läbistab mõõk -, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted."


  • Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka,
35 sest ma olen tulnud lahutama meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast,
36 ja inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed.


  • Siis ta ütles neile: "Kuid nüüd, kellel on kukkur, võtku see kaasa, nõndasamuti ka paun, ja kellel ei ole, see müügu ära oma kuub ja ostku mõõk!
37 Sest ma ütlen teile, minus peab minema täide, mis on kirjutatud: Ta on ülekohtuste sekka arvatud. Sest ka see, mis minu kohta käib, on lõpul."
38 Aga nemad ütlesid: "Issand, ennäe, siin on kaks mõõka." Tema ütles neile: "Sellest on küllalt."
  • Luuka evangeelium 22:36-38


  • Siimon Peetrus, kellel oli mõõk, tõmbas selle nüüd välja ning lõi ülempreestri orja ja raius ära ta parema kõrva; orja nimi oli Malkus.
11 Jeesus ütles siis Peetrusele: "Pista mõõk tuppe! Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud?"


Proosa

[muuda]
  • Aga kui paat lähemale jõudis ja laineharjale tõusis, nähti selle ninas rüütlit, kes hoidis mõlemas käes mõõka - see oli Tristan. Kohe sööstis kakskümmend paati talle vastu ja noormehed viskusid ujudes lainetesse. Sangar astus rannaliivale, ja sellal kui emad põlvili tema terasest säärekaitseid suudlesid, hüüdis ta Morholti meestele:
"Iirimaa härrased, Morholt võitles vapralt. Vaadake, mu mõõk on sälke täis, üks tükike sellest jäi tema kolpa. Võtke see terasetükk, aulised, see on Cornouailles' andam!" (lk 26)
  • [Heledapäine Isolde:] Ta võttis mõõga käepidemest: "See on hea mõõk, mis sobib tublile parunile."
Ta tõmbab verise mõõga rikkalikult kaunistatud tupest ja näeb, et see on sälke täis. Ta uurib ühe sälgu kuju: kas see pole mitte mõõk, mis purustas Morholti kolba? Ta kõhkleb, vaatab veel kord, et oma kahtlusi kinnitada. Ta jookseb tuppa, kus hoiab Morholti kolbast välja tõmmatud terasetükki. Ta sobitab tüki sälgu sisse; murdekohta on vaevu näha.
Ta tormas Tristani juurde, keerutas selle pea kohal mõõka ja karjus:
"Sa oled Loonnois' Tristan, minu kalli onu Morholti mõrtsukas. Sure nüüd omakorda!" (lk 33)
  • Isolde heitis esimesena rohelistest okstest varikatuse alla värskele rohule. Tristan heitis tema kõrvale ja asetas paljastatud mõõga nende vahele. (lk 91)
  • Kuningas päästab lahti oma mantli kuldkinnised ja laseb selle õlgadelt kukkuda, nii et ta kaunis keha tuleb nähtavale. Ta tõmbab mõõga tupest ja tõotab endale, et sureb, kui ei tapa neid. Metsnik järgneb talle, ent kuningas annab talle märku tagasi minna.
Ta astub ihuüksi onni, paljastatud mõõk käes; ta tõstab selle... Ah, milline lein on tulemas, kui ta selle hoobi langetab! Aga äkki märkab ta, et magajate huuled ei puutu kokku ja nende kehade vahel lebab paljastatud mõõk.
"Mu Jumal," mõtleb ta. "Mida ma näen? Kas pean nad tapma? Nad elavad nii kaua siin metsas, ja kui nende vahel oleks patune armastus, poleks nad pannud endi vahele paljastatud mõõka. Igaüks ju teab, et paljas terariist kahe keha vahel on karskuse märk ja kaitse. Kas nad suudaksid nii rahulikult magada, kui elaksid patuses armastuses? Ei, ma ei tapa neid, see oleks suur patt; ja kui ma magava õepoja ärataksin ja üks meist saaks surma, räägitaks sellest kaua ja ma satuksin häbisse. Aga ma korraldan asjad nii, et nad ärgates märkaksid, et ma olen neid magamas näinud, aga ei tahtnud nende surma ja Jumal on nende peale halastanud."
Päike paistis läbi onni katuse ja valgustas Isolde kahvatut nägu. Kuningas võttis oma hermeliiniga kaunistatud kindad. "Need on needsamad, mis ta mulle kunagi Iirimaalt tõi," mõtles ta. Ta kattis kinnastega kinni augu onni katuses, millest päike läbi paistis: siis võttis ta ettevaatlikult kuninganna sõrmest ära smaragdidega sõrmuse, mille oli talle kinkinud; kunagi oli see talle vaevu sõrme mahtunud, nüüd aga olid kuninganna sõrmed nii kõhnad. et sõrmus tuli kergesti ära. Selle asemele pani kuningas sõrmuse, mille Isolde oli talle omal ajal kinkinud. Siis võttis ta mõõga, mis armastajaid lahutas. Ta tundis selle ära — selles oli sälk, mis tekkis hoobist vastu Morholti kolpa. Ta pani selle asemele oma mõõga [---]. (lk 93-94)


  • Don Quijote pidas tuuleveskeid hiiglasteks ja lambakarju armeedeks, d'Artagnan pidas iga muiet solvanguks ja iga pilku väljakutseks. Sellest tuleneski, et Tarbes'ist kuni Meung'ini hoidis ta kätt alati rusikas ja haaras kümme korda päevas mõõgapideme järele. Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratav mõõk ja mõõga kohal välkus pigem metsik kui uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvakut maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest võitu sai, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid.




  • Mõõga ja kilbi ettevalmistamine oli ülemloožmeistril tükk aega võtnud. See oli väga kalliks läinud. Kilp siras nagu hõbedollar korstnapühkija kõrvaaugus, kuid mõõk, mõõk oli tõeliselt imeline...
See oli pikk ja särav. See nägi välja, nagu oleks selle valmistanud mõni metallitöö geenius - mõni selline zeni-sell, kes töötab ainult koiduvalguses ja võib sajaks kihiks kokkuvolditud terasetükist taguda asja, mis lõikab nagu skalpell ja peatab vaenlased sama kindlalt kui väga karme meelerohtusid tarvitanud innal ninasarvik - ja kes selle valmimise järel pisaraid valades töö maha pani, sest ta ei suudaks enam iialgi midagi samaväärset teha. Käepidemel oli nii palju kalliskive, et selle jaoks oli eraldi sametist tupp, ja seda pidi vaatama läbi suitsuklaasi. Juba ainuüksi käe asetamisega sellele muutus inimene kuninglikuks.
  • Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!", tlk Allan Eichenbaum, 2002, lk 120

Luule

[muuda]

[Roland Olivier'le:]
"Senjööri eest peab rüütel kannatama
ükskõik mis häda, kanget kuumust, külma
ja mitte säästma oma verd ja ihu!...
Las lööb sul oda, minul Durendal,
mu tubli mõõk, mis saadud suurelt keisrilt.
Kui selles lahingus mind tabab surm,
siis öelgu see, kes omandab mu mõõga:
"See siin on ustava vasalli mõõk."


Rolandi silmi katab pimedus.
Ta pingutades ennast püsti ajab
ja katsub seista, palged kahvatud.
Ta märkab enda ees üht pruuni kivi
ja suures vihas mõõka haarates
ta selle pihta kümme korda lööb.
Küll kõliseb ta Durendali teras,
kuid see ei murdu ega sälke saa.
"Ah, tule, püha Maarja, aita mind!"
nii hüüab krahv. "Mu kaunis Durendal,
mu tore mõõk, mul sinust kahju hakkab,
kui tuleb surm, sind enam ma ei vaja.
Koos sinuga kui palju võite saadud,
kui rohkesti on vallutatud maid,
mis kõik on Karli valdusesse jäänud!
Sa ära iial selle käite satu,
kes oma vastase ees hirmul on!
Sind kandnud kaua tublimaid vasalle,
teist taolist küll ei leidu Prantsusmaal!"

Lööb Roland oma mõõga vastu kivi,
graniiditükid aina lendavad,
mõõk kõliseb, kuid tera — see jääb terveks,
mõõk kivist ainult kargab tagasi.
Kui Roland näeb, et mõõk ei purune,
ta hakkab vaikselt tema pärast kurtma:
"Kui ilus, püha oled sa, mu mõõk!
On pühad säilmed sinu kullast peas:
üks hammas Rooma Peetruselt on selles,
Basiliuselt pühalt pisut verd
ja püha Dionysiuse juukseid,
tükk rõivast pühalt Maarjalt eneselt.
Ei tohi sattuda sa paganate kätte,
sind omandada võib vaid kristlane.
Kui palju maid ma võitnud sinu abil,
need kõik on praegu suure keisri omad,
me hallipäise Karli valduses.
Sa iial araverelise pihku
ei tohi sattuda, mu tubli mõõk!"


Aga laul kui pooleks murdub ---
ingel mõõgaga on ees...
You are lost and gone forever.
Dreadful sorry...

  • Karl Ristikivi, "Hårsfjärden, fantaasia g-moll" VI kogus "Inimese teekond" (1990), lk 40


Ja meie öö, üks vaesemaid,
mis iial olnud kahel,
liig lühike, ja sellegi
mõõk püsis meie vahel.

  • Karl Ristikivi, Fragmente "Keelatud territooriumist" II (1953) - "Inimese teekond" (1990), lk 50


valu on valgus ise
ja valguse mõõt
ja tee tõde ja elu
ja rist ja mõõk

  • Jaan Kaplinski, "Kõik mis minul on öelda" kogust "Tule tagasi helmemänd" (1984), lk 49


Tunnen mõõka, mis ei mõrva,
mille löök peab kosmost koos.
Tema teravus meid kaitseb,
tema serv on see, kus õitseb
puutumatu, muutumatu
ainsa vabaduse roos.

Filmid

[muuda]
  • Kultuur on mälu kõrgeim vorm: inimkonna kogu senise tegevuse summa ja homse tegevuse eeldus – aegade side. Ning samas ka iga inimese painav kohustus püsida ja muutuda, ning päevast-päeva valida adra ja mõõga, surematuse ja surma vahel.



  • [Talumees Dennis kuningas Arthurile:] Veidrad naisterahvad, kes lebavad tiikides ning jagavad mõõku, ei ole valitsussüsteemile mingisugune alus. Kõrgeim täitevvõim tuleneb rahvamassi mandaadist, mitte mingist jaburast veetseremooniast.

Vanasõnad

[muuda]
  • Kade langeb ikka iseenese mõõka.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

[muuda]

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Mõõk&oldid=118851"