Hermeliin

Hermeliin on kärbi talvisest kasukast valmistatud hinnaline karusnahk.

Proosa

Kõik kohtunikud seisavad peeridest madalamal. Politseiseersant kannab tallenahast kottmütsi; kohtunikud kottmütsi — de minuto vario —, mis on valmistatud valgest karusnahast, peale hermeliini.

Hermeliini kannavad ainult peerid ja kuningas. (lk 17, Ursuse palaganivankri siseseinalt, tekstist "Ainsad asjad, mida peab teadma")

Veel sama päeva õhtul leidis Gwynplaine enese väga ebatavalisest kohast.

Ta istus vapiliiliatega ehitud pingil, tema atlassist ülikonna peale oli tõmmatud hermeliiniga palistatud rüü purpurpunasest sametist, millel oli valge siidvooder ja õlgadel kuldse kardpaelaga ääristatud hermeliinribad.

Tema ümber oli igas vanuses mehi — noori ja vanu, kes samuti nagu temagi istusid vapiliiliatega ehitud pinkidel ja kandsid nagu temagi purpurit ja hermeliini.

Otse enda ees nägi ta põlvitavaid inimesi mustas siidis. Mõned neist kirjutasid midagi.

Enda vastas, pisut kaugemal, nägi ta trepiastmeid, punase sametiga kaetud poodiumi, baldahhiini, suurt sädelevat kilpi lõvi ja ükssarviku vahel ja baldahhiini all, kilbi ees, kullatud, krooniga pärjatud tugitooli. See oli troon.

Suurbritannia troon.

Gwynplaine oli peer ja viibis Inglismaa lordide kojas. (lk 421)

Victor Hugo, "Mees, kes naerab", tlk Immanuel Pau, 1983

Päike paistis läbi onni katuse ja valgustas Isolde kahvatut nägu. Kuningas võttis oma hermeliiniga kaunistatud kindad. "Need on needsamad, mis ta mulle kunagi Iirimaalt tõi," mõtles ta. Ta kattis kinnastega kinni augu onni katuses, millest päike läbi paistis: siis võttis ta ettevaatlikult kuninganna sõrmest ära smaragdidega sõrmuse, mille oli talle kinkinud; kunagi oli see talle vaevu sõrme mahtunud, nüüd aga olid kuninganna sõrmed nii kõhnad, et sõrmus tuli kergesti ära. Selle asemele pani kuningas sõrmuse, mille Isolde oli talle omal ajal kinkinud. Siis võttis ta mõõga, mis armastajaid lahutas. Ta tundis selle ära — selles oli sälk, mis tekkis hoobist vastu Morholti kolpa. Ta pani selle asemele oma mõõga, väljus onnist, hüppas sadulasse ja ütles metsnikule:

"Jookse nüüd ja päästa oma kere, kui suudad!"

Samal ajal nägi Isolde unes, et ta oli uhkes telgis paksu metsa keskel. Kaks lõvi sööstsid tema poole ja võitlesid omavahel tema pärast... Ta karjatas ja ärkas. Valge hermeliiniga kaunistatud kindad kukkusid talle sülle. Karjatuse peale hüppas Tristan püsti, tahtis oma mõõka haarata ja tundis kuldkaunistuste järgi ära, et see on kuninga oma. Ja kuninganna nägi oma sõrmes Marci sõrmust.

Ta hüüatas:

"Isand, õnnetus on sündinud! Kuningas on meid näinud!" (lk 94-95)

Selsamal hetkel kostis tihnikust põõsalinnu ja lõokese laulu ja Tristan pani neisse helidesse kogu helluse. Kuninganna mõistis oma sõbra sõnumit. Ta märkab maa peal sarapuuoksa, millesse on tihedasti põimitud kuslapuu, ja mõtleb: "Nii läheb ka meiega, sõber; ei saa teie läbi ilma minuta ega mina ilma teieta." Ta peatab ratsu, tuleb selle seljast maha, läheb ühe küliskäija hobuse juurde, kelle seljas on kalliskividega kaunistatud majake; selles lebab purpurvaibal koerake Petit-Crû; ta võtab selle kätte, paitab teda, silitab hermeliinmantli hõlmaga ja hellitab igat moodi. Siis asetab ta koerakese tagasi kohale, pöördub tihniku poole ja ütleb valju häälega:

"Selle metsa linnud, küll te olete mulle oma lauluga rõõmu teinud, ma tahan teid veelgi kuulata. Sellal kui minu isand Marc ratsutab Valgele nõmmele, tahan ma veeta aega oma lossis Saint-Lubinis. Linnud, olge mulle saatjaks teel sinna; täna õhtul tasun teile rikkalikult nagu headele rändmuusikutele." (lk 153-154)

Joseph Bédier, "Tristani ja Isolde lugu", tlk Sirje Keevallik, 2006

Luule

Ja nüüd väljub metsast peigmees, vapper vägimees Cǎlin,
talutades kaunist mõrsjat, keda ehib hermeliin,
millest valmistatud vedik voogab mööda lilli, lehti,
vedikul kaks kandadeni ulatuvat kuldset plehti,
plehist vallandunud lokid hellitamas õlga, põske,
õrn ja õunajumeline, vaade suurest õnnest rõske,
astub mõrsja peiu kõrval - sale nagu osi vees -
sinilillist pruudipärjas, hiilgav täht veel otsa ees.

Mihai Eminescu, "Cǎlin" [1876], tlk Helvi Jürisson, rmt: "Pimedus ja luuletaja" (1972), lk 78