Pelargoon
(Ümber suunatud leheküljelt Pelargoonium)
Pelargoon (Pelargonium) on kurerehaliste sugukonda kuuluv taimeperekond, umbes 250 liigiga. Ilutaimena kasvatatakse üsna ilmastikukindlaid pelargoone nii peenardes, pottides kui rõdukastides. Mõnikord nimetatakse pelargoone ka geraaniumideks.
Proosa
[muuda]- "Ma uskusin, et mul saab olema hästi palju asju, millesse armuda ja et miski ei või mind takistada. Aga nüüd on see põgus uni otsas. Ma olen oma saatusega leppinud, seepärast ma ei lähegi õue, sest äkki ma siis ei lepigi saatusega. Palun öelge, mis selle pelargooni nimi seal aknalaual on."
- "See on lõhnav pelargoon."
- "Ei, ma ei mõelnud sedasorti nime. Ma mõtlesin seda nime, millega teie teda hüüate. Kas tal polegi nime? Kas ma tohin teda siis kuidagi kutsuda? Kas ma tohin teda kutsuda... las ma mõtlen... Kullake käib küll - kas ma tohin teda Kullakeseks kutsuda niikaua, kui ma siin olen? Palun lubage!"
- "Issand jumal, mis vahet seal on. Mis mõtet on ülepea pelargooni kuidagi kutsuda?"
- "Mulle meeldib, kui iga asja juurde käib oma nimi, olgu ta pealegi ainult pelargoon. Siis nad paistavad palju inimlikumad. Kust te teate, et te ei solva pelargooni tundeid, kui te teda pelargooniks kutsute ja ei millekski muuks? Teile ju ei meeldiks, kui teid kogu aeg ainult naisterahvaks hüütaks. Jah, ma hakkan teda Kullakeseks kutsuma. Ma panin hommikul sellele suurele kirsipuule akna all ka nime. Ma hüüan teda Lumekuningannaks, sest ta on nii valge. Muidugi ei õitse ta kogu aeg, aga võib ju ette kujutada, et õitseb, eks ole?"
- Lucy Maud Montgomery, "Roheliste viilkatuste Anne", tlk Piret Ruustal, 2001, lk 50-51
- Kinnise aknapoole ees aknalaual seisis tagasihoidlik savipotiga pelargoonium. Kalle tõusis ettevaatlikult jalule ja...
- Ühe silmapilgu kestel uskus ta, et tegemist on maavärinaga või mõne muu loodusõnnetusega, mis põhjustab seda jubedat mürinat. Aga see oli kõigest vilets lillepott!
- Kalle seisis liikumatult akna juures, selg onu Einari voodi poole. "Ma suren!" mõtles ta. "Ükskõik, hullemat enam olla ei saa!" Viimase kui ihurakuga kuulis, tundis ja mõistis ta, et onu Einar oli ärganud. Ja see polnud ka mingi ime, sest lillepott oli tekitanud sellist mürinat, nagu oleks kukkunud kildudeks terve lillekauplus.
- Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist", tlk Vladimir Beekman, rmt: A. Lindgren, "Jutte", 2009, lk 61-62
- Pole midagi, mis suudaks meid rabada ja vankuma panna, meid, kes me oleme nii tugevad ja sirged, nii hästi istutatud... Me oleme kasvanud keset lillherneid, geraaniumi- ja mimoosipotte, keset lillelist perkalit, valget kretongi, vanu ustavaid teenijaid, headusest säravate nägudega köögitüdrukuid ja pitstanudega vanaemasid, kes andsid munast koorunud tibukestele nokatäie veini...
- Nathalie Sarraute, "Kas te kuulete neid?", tlk Ott Ojamaa, LR, 18-19/1973, lk 7
- Üle valgendatud müüri laotub pelargoonide vaip — laskub kohati lausa maani, roosa, paks ja raske. Nõnda riputavad inimesed suurte pühade ajal vaipu akendest ja välistreppidest välja tänava poole, mispidi kulgeb kirikurongkäik. Lilled tervitavad suvepüha. Isegi takjad õitsevad karuste pehmete nööpidena suve auks — ja eeslite rõõmuks. Seal nad töötavad — kaks väikest hobueeslit veavad harkatra, kündes kollakat savi. Üks talumees juhib, teine veab takka. Nii nad joonistuvad künkanõlval taevaranna taustal — elu muutumatuse sümbol.
- Astrid Ivask, "Leiud", tlk Ita Saks, LR 18/1996, lk 53
Luule
[muuda]
|
I was the slightest in the House —
|
Lõksatas lukku mu uks. Taas töötama toa rahus üksi
kutsuvad mind mahe lamp ning tühi leht minu ees.
Kehv pelargoonium aknal on suur kui hiiglane baobab,
sein kumab hallhämaralt, seal ujub hunnitu laev.
- Maksõm Rõlski, "* Lõksatas lukku mu uks", tlk Harald Rajamets, rmt: "Pegasos ja peegel", 2004, lk 250
Huuli veristas
vastu luga
akna peal pelargoonium.
Nagu haug
ujus leivanuga,
luksus kambris harmoonium
- Leelo Tungal, "Järvemaja" [1975], rmt: "Täisminevik" (2007), lk 32
