Sõjakool

PRoosa

• Ülemleitnant Lukáš oli kõduneva Austria keisririigi tüüpiline tegevväeohvitser. Kadetikool oli kasvatanud temast kahepaikse inimese. Seltskonnas rääkis ta saksa keelt, kirjutas saksa keeles, kuid luges tšehhi raamatuid, ja kui oli õpetajaks üheaasta-vabatahtlike koolis, kus õppisid ainult tšehhid, ütles ta neile usaldavalt: "Jäägem tšehhideks, ainult et keegi ei tohi seda teada. Mina olen kah tšehh." Ta pidas kogu tšehhi rahvast mingiks vandeseltsiks, millest on parem end eemale hoida. (lk 177)
  • Jaroslav Hašek, "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", tlk Lembit Remmelgas, 1975

• Hommikul jõime Lizaga kohvi ja ta meenutas, kuidas oli 7. veebruaril Maidanil käinud ja poodiumil peetud jutlust kuulanud. Preester oli jutustanud loo väga korralikust ja ausast noormehest, kes tahtis ohvitseriks saada ja astus sõjakooli. Ta kandis kõikjal palvehelmeid kaasas ja luges vabal ajal piiblit. Teised kadetid naersid tema üle ja narrisid teda. Ühel päeval võttis üks kadett ta palvehelmed ära jä viskas minema. Hiljem leiti need üles ja viidi sõjakooli direktori kätte, kes oli kindral. Kui kadetid rivistusele kogunesid, tõstis kindral palvehelmed kõrgele üles ja küsis: "Kelle omad need on?" Nooruke kadett kostis, vaatamata hirmule tagajärgede ees: "Minu!" Selle peale andis kindral talle palvehelmed tagasi ja ütles kõigile kohalviibijatele: "Kes on nii julgelt valmis oma usku kaitsma, kaitseb sama julgelt ka oma kodumaad." See mõistujutt paigutub ajaliselt ilmselt Nõukogude Liidu hilisperioodi. (lk 100)
  • Andrei Kurkov, "Ukraina päevik", tlk Anu Wintschalek, 2014