Mine sisu juurde

Aliis Aalmann

Allikas: Vikitsitaadid

Aliis Aalmann (sündinud 16. detsembril 1995) on Eesti luuletaja ja õpetaja. 2021. aastal anti talle Betti Alveri nimeline luuleauhind. 2024. aastal pälvis ta oma luulekogu "Väe võim" eest Gustav Suitsu luulepreemia.

Intervjuud[muuda]

  • Kõndisin just koju, Uuskasutuskeskusest ostetud Heiti Talviku luulekogumik "Luuletused" näpu vahel, ja sattusin lugema "Lauliku hommikut". Ma lausa turtsatasin omaette naerda. Need read tekitasid võluväel hea tuju. Aga maagilisuse tasandeid on erinevaid. Piisab ka fraasist, et aju hakkaks tootma õnnehormoone. Ka ses mõttes annavad sõnad "jõudu". Ja siinkohal polegi ilmselt nii suur erinevus, kas fraasi peale olen tulnud mina või keegi teine, ahhaa-moment on ikkagi.
Teisalt on sõnadel ka äraspidine jõud. Ma olen tulihingeliselt vaielnud vastu, et mina ei lähe mitte kunagi eesti keelt õppima, aga nüüd on kaks kraadi eesti ja soome-ugri keeleteaduses käes. Samuti olen vaielnud, et õpetajat minust ei saa, nüüd tegelikkus pilkab mind. Eks seda irooniat on mujalgi olnud.
  • Ja mõni sõna jääb kummitama. Ju temas on mingi jõud, mis ei lase lahti. Kas just maagiline – seda tahaks pigem positiivsete sõnade kohta kasutada –, aga mingisugune mõju on. Need sõnad või väljendid, mille tähendus on positiivne, kipuvad kiiremini ununema kui need, mis on öeldud kurja pärast või hoolimatult. Aga sõnade kõla ja tekkivad seosed või kujutluspildid stimuleerivad aju ja annavad mingisuguse seletamatu hingamise.
  • On see tuul inspiratsiooni pehmetes tiibades või hoopis trots, aga sõnad toidavad mind. On mõeldamatu, et ma ei pane ühtki mõtet kirja. See jätaks mu nälga ja teeks vaeseks just ses mõttes, et mul on kahju, kui mõtted vajuvad unustusse ja neid ei saa kunagi tagasi. Seega rikas olemiseks on vaja märkmikke, mida täita, ja kirjutusvahendeid, millega kirjutada. Nii nagu sportlane ei oska ilma spordita, ei oska mina ilma kirjutamiseta. Muidugi on ka halvemaid päevi, kus ma ei suuda midagi kirjutada, aga neil puhkudel tuleks hoopis küsida, kas asi on selles, et ei suuda, või hoopis selles, et kardan, et mu sõnadel pole väärtust. Ja siis tuleb otsida seda maagilist sõna. Seda, mis sütitaks kire, olgu selleks enda avastus, mõni loetud kirjatükk või kellegi teise öeldud julgustus.
  • Ma olen alati pidanud ennast suhteliselt halvaks (kõrg)kultuuri tarbijaks. Hiljuti ostsin Uuskasutuskeskusest Hermann Hesse "Klaaspärlimängu", mida olin juba pikalt tahtnud lugeda, aga kuidagi jäi tagaplaanile. Nüüd mõtlesin, et kui ta juba nii ahvatlevalt riiulilt vastu vaatab, on see selge märk, et pean ta endaga koju viima ja lugema. Ütlen ausalt, ma ei saa väga midagi aru. Võib-olla ma ei küüni selleni, võib-olla see mõistmine tuleb hiljem. "Stepihunt" mulle omal ajal meeldis.
  • See, mis mind raamatute juures võlub, on põnevus ja ka poeetiline keel.