Mine sisu juurde

Tants

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Tantsimine)
Rahvatantsijad Kihnu rahvamajas.
Amalia Lindegren (1814-1891), "Itaalia tantsijad", s.d.
Delapoer Downing (1853-1926), "Ballisaal", s.d.
John Singer Sargent, "Hispaania tantsijatar" (u 1880)
Eugenie Breithut-Munk, "Tantsiv laps" (1905)
Itaalia kunstniku Bartolomeo Giuliano maalil (1906) tantsivad slaavi vetevaimud.
Mary V. Wheelhouse (–1947), illustratsioon George Sandi romaanile "Les Maîtres sonneurs" (1908. aasta väljaanne)
Edward Okuń, "Chopini masurka" (1911)
Alice Bailly, "Le caprice des belles" (1918)
Yva (Else Ernestine Neuländer-Simon), "Tants" (u 1933)
Ellen Roosval von Hallwyl (1867–1952), "Tants", s.d.
Jenne Chavaz Magafa, "Kauboide tants" (1941, seinamaali kavand Ansoni postijaama jaoks Texases)
Margo Veillon, "Tantsivad naised" (1959-1990)
Jeanne Hauville, Danses macabres (1983)

Tants on musikaalne liikumine tagajäsemetel (mõningate eranditega).

Piibel

[muuda]

Proosa

[muuda]
  • Keegi ei hakka kainena tantsima, kui ta pole hull.
  • Nemo enim fere saltat sobrius, nisi forte insanit.
    • Cicero, "Pro Murena", 6. ptk. 13. lõik.




  • TANTSIMA, v. Piniseva muusika saatel ringi hüppama, soovitavat hoides käte vahel naabri naist või tütart. Tantse on palju liike, kuid kõigil neil, mis nõuavad mõlema sugupoole osalust, on kaks ühist joont: nad on kahtlustäratavalt süütud ja patused armastavad neid palavalt.


  • Peenike läbilõikav kurguhääl kordas seda meloodiat ikka ja jälle, see voolas nagu veenire üle kuivanud jõesängi libedate kivide. Sõnad keerlesid ja peatusid, põrkasid kokku ja voolasid kartlikult edasi, kui tütarlapse hääl alanes sosinaks, otsekui oleksid teda hirmutanud kängurud, kes tulid üle mäeaheliku ja tantsisid videvikus metsikut tantsu oma väikestel jalgadel, enne kui nad sööma hakkasid:
Towera chinima poodinya,
Towera jinner mulbeena,
Poodinyoober mulbeena.
(Kängurud tulevad videvikus üle mäeaheliku ja tantsivad oma väikestel jalgadel metsikut tantsu, enne kui sööma hakkavad.) (lk 5)
  • Kõige rohkem meeldis talle valge kakaduu tants. Kord rääkis ta sellest Mumaele:
"Valge kakaduu oli kunagi must mees, laulis ja tantsis alati," seletas Coonardoo. "Aga teine must mees — moviagar* — varastas ta ära ja muutis musta mehe, kes alati laulis ja tantsis, valgeks kakaduuks. Nüüd tantsivad kõik mustad mehed valge kakaduu tantsu."
Mrs. Bessie oli pärismaalaste sõjatantse näinud. Ta oli vaadanud, kuidas Chitali, kes oli alati esitantsijaks, ilmus põõsaste vahelt välja, keha üleni valge saviga täis joonistatud ja udusulgedega kleebitud, ning tuli tantsides alla tule äärde. Ta tippis graatsiliselt ja kiiresti ühelt jalalt teisele või laskus kükki, ajades põlved laiali. Julgelt ja lõbusalt kujutas ta noort meest, kes "laulab ja tantsib alati".
Vana Joey Koonarra, tutt emusulgi sabaks, kepsutas uhkelt1 Chitali selja taga. Ta vehkis kätega ja väristas ennast kogu kehast, liikudes edasi väikeste tippivate sammudega, kuni Chitali lõpuks põõsaste mustava seina taha põgenes.
Mõne hetke pärast tulid kõik ülejäänud mehed Chitaliga eesotsas põõsaste varjust välja. Nad olid üleni udusulgi täis kleebitud, kakaduusuled juustes. Nad keerlesid tule ees nagu parv ülevalt alla laskuvaid kakaduusid aimates järele tiibade sahinat, sel ajal kui naised kordasid ikka ja jälle refrääni, mis meenutas kakaduude karedat tervitushüüet: "Pee-taerda! Pee-taerda!" Mehed kükitasid tule ääres, ajasid käed laiali ja keerlesid ringi. Siis taganesid nad ikka veel pööreldes pimedusse. Nad vehkisid kätega, aimates järele tiibade sahinat. Naised laulsid kriiskava häälega: "Pee-taerda! Pee-taerda!"
  • * Nõid. (lk 26-27)
  • Ühel ööl, kui ta tahtis parast tuletantsu ära minna, palus Warieda teda jääda ja vaadata tantsu, mida tema suguharus ei olnud veel kunagi lubatud naistel näha. Mõistes, kuivõrd suurt au talle sellega osutati, istus Mumae uuesti tule juurde maha.
Istudes seal varjus ja otsekui pimedusega ühte sulades heitis ta pilgu hoopis teistsugusesse maailma — müstilisse, raskesti mõistetavasse, meelelisse ja vitaalsesse maailma, mille oli loonud selle primitiivse rahva fantaasia. Mõtte, et ka tema on osa öö varjudest, ebamäärastest kaugustest tema ümber ja sellest rituaalsest tantsust, peletas ta otsustavalt eemale. (lk 31)
  • Naised tantsisid ja laulsid, tantsisid ja laulsid, kuni Coonardoo oli väsimusest maha kukkumas; aga Bandogera, kes tantsis, käed puusas, tõukas teda edasi, andes talle väikseid lakse selga. Kui Bandogera ta lõpuks minna laskis, kukkus Coonardoo oma tuleaseme juurde maha ja uinus silmapilkselt. Naiste kaeblik laul äratas ta jälle üles ja jälle tantsis ta nende pika rea ees tähistaeva all hõõguvate tuleasemete ümber. Coonardoo oli täis aukartust ja ka pisut rahutu, aga ta ei tahtnud oma hirmu näidata. Ta püüdis laulda ja tantsida niisama hästi kui teised. Tema teadvusse hakkas tungima ähmane eelaimus sellest, mis on toimumas. Temast hakkab saama naine ja ta ei tohi näidata ennast nõrgana, ta peab olema oma suguharu niisama vääriline esindaja nagu tüdrukud Britte-Brittest ja Nuniewarrast.
Coonardoole tundus, et ta ei ole tantsinud mitte ühe päeva ja ühe öö, vaid palju päevi ja öid. Ta oli kohutavalt väsinud ja ülevalolekust poolsurnud, aga ta teadis, et varsti on hommik, tähed taevas olid juba nii nõrgad, kui mehed istusid ringis ümber tema ja tema lebas nende ees maas. Talle tüli meelde päev, kui mehed istusid tema ümber ja laulsid tema rindadest. Siis käis äkiline valusähvatus temast läbi ja ta kuulis oma karjatust, läbilõikavat ja jubedat nagu linnu hädakisa. (lk 32)
  • K. S. Prichard, "Coonardoo" [1929], tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968


  • Ma olen alati pidanud tantsimist sündsusetuks, aga see ei saa olla tõsi, sest ma ise tantsin.


  • Nüüd tuli preili Sokule elu sisse.
"Naljakas plika? Oh ei, see on kõige koledam väike poisinolk, keda ma elus olen kohanud. Kao siit, paha poiss!" Ent Karlsson ei kuulanud teda.
"Üllas neitsi tantsib ja on nõnda rõõmus," lausus ta.
Ning ta alustas tantsu, mille taolist polnud veel kunagi näinud Väikevend ja arvatavasti ka mitte härra Peck.
Karlsson hõljus põlvi nõtkutades mööda kööki ringi. Vahetevahel tegi ta väikesi hüppeid ja lehvitas loore.


  • Mul pole mingit soovi sellega midagi tõestada. Ma pole kunagi kasutanud seda väljundina või eneseväljenduseks. Ma lihtsalt tantsin.


  • [Maroko pulmast:] Väljast kostab püssipauk. Järgneb teine ja kolmas ning siis on paugutajad äkki saalis — salk turbaneis ja karedais džellaabades berbereid, igaühel käes kalleimast kallim — üleni hõbedaga kaunistatud tulelukuga püss, sama pikk kui selle omanik. Kohe läheb lahti püssitants, kusjuures püsse ristatakse, loobitakse õhku ja püütakse kinni. Välkiirelt laskuvad mägilastest tantsijad põlvili ja prauhti käib luud ja liha vapustav kogupauk. Vaat, see oleks lae küll pealt ära põrutanud! Ninna tungib püssirohu lõhn, suits kobrutab ülespoole ja enne kui jõuan toibuda, tungib sellesse segasesse õhkkonda plärisev pasunahääl. (lk 263)
  • Leonora Peets, "Maroko taeva all", 1997


  • Kuidas hoidis vana kala tantsu ajal oma võõbatud Fifit! Selles oli midagi lohakat, lõtva ja samal ajal tugevat. Ta heitis teda käelt käele nagu karjapoiss tulist kartulit, surus enda vastu, tõukas eemale, tegi temaga igasuguseid surmanumbreid. Ja sammud, missugused sammud! Aeglased, rauged, vahel lühikesed, vahel pikad; üks jalg joonistab kaateteid, teine hüpotenuuse. Neisse on pandud nii lõnguse kõnnak kui muusika loid rütm. Ja kui sinna juurde lisada ilmed, kus on üheaegselt rasket katset teostava teadlase tähtsustunnet; inimeste ükskõiksust, kes on kõigist üle; hauakaevaja skepsist; vintis voorimehe laia joont; kuskil kõige muu all peituvat kuu tardunud valgust — üldse, seda kummalist varjundite ja ilmete segu, mis väljendab varaalanud vanadust —, siis ongi meil pilt ühest kõige harukordsemast elu grimassist.
  • Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol", 1963, lk 88-89


  • "Olge tasa," ütles ema. "Te ajate Gerry üles. Mida te olete joonud?"
"Veini," vastas Larry väärikal toonil. Siis ta luksatas.
"Veini," ütles Leslie. "Ja siis me tantsisime ja Spiro tantsis ja mina tantsisin ja Larry tantsis. Ja Spiro tantsis ja siis tantsis Larry ja siis tantsisin mina."
"Arvan, et peaksite parem voodisse heitma," ütles ema.
"Ja siis tantsis Spiro jälle," ütles Leslie, "ja siis tantsis Larry."
"Hea küll, kallis, hea küll," vastas ema. "Mine magama, jumala pärast. Tõepoolest, Spiro, ma arvan, et te ei tohiks lasta neil nii palju juua."
"Spiro tantsis," ütles Leslie, püüdes asja selgeks teha.
"Ma viin ta voodisse," ütles Larry. "Ma olen seltskonnas ainus kaine inimene."
Põrandakividel kostsid kõikuvad sammud, kui Leslie ja Larry teineteise käevangu klammerdunult mööda koridori tuigerdasid.
"Ma tantsin nüüd sinuga," kuuldus Leslie hääl, kui Larry teda magamistuppa tiris ja voodisse pani.
  • Gerald Durrell, "Linnud, loomad ja sugulased", tlk Maia Planhof, 1994, lk 61


  • Armastatud naised liiguvad, tantsivad lakkamatult. Meie tantsime ja mehed järgnevad meile hullumeelsuse ja surma piirile, kuid mis saab meist, tantsijatest? Kui tants lõpeb, seisame jälle, kannad maas, uuesti kannad maas, segaduses ja haiget saanud. Meie reisi katva kuldse kanga all on liha, ja see liha valutab. Mehi ei huvita keha, mis valu tunneb, neid huvitab tantsiva naise keha rütm, sellise naise keha, kes ei suuda tantsus peatuda. (lk 35)


  • Läksin tänavale päris uimasena. Seal nägin üht oma elu kõige kummalisemaist vaatepiltidest — tõepoolest, mäletan seda tänapäevani mingi hirmutundega. Igal pool tänaval oli tantsivaid naisi. Inglise naistel pole kombeks avalikus kohas tantsima hakata, niisugune reageering on omasem Pariisile ja prantslastele. Kuid seal nad olid, naersid, hõiskasid, siiberdasid, isegi hüppasid meeletus rõõmuorgias — peaaegu loomalikus naudingus. See oli jube. Oli tunne, et kui seal oleks juhtunud olema mõni sakslane, oleksid naised talle kallale sööstnud ja ta tükkideks kiskunud. Arvatavasti mõned naised olidki purjus, kuid nad kõik nägid sedamoodi välja. Nad tuikusid, vaarusid ja röökisid.
    • Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 292-293, Esimese maailmasõja lõpp



  • Võisin olla siis nii umbes 13-aastane, kui Pärnus esines Sent M'Ahesa, tol ajal Euroopas üsna kuulus eesti päritoluga tantsijanna. Ja tantsis tuletantsu — tule ja mõõkadega. Sain sellest niisuguse elamuse, et pidin lausa hulluks minema. See nagu pööras midagi sees. Kui nüüd tagantjärele mõelda, kui vähe tol ajal üldse midagi näha sai, provintsilaps eriti! Kui palju vähem oli igasugust informatsiooni — ei olnud sellist uputust nagu praegu — televisioon, raadio, kino. Nüüd ma mõistan vägagi tollaseid vapustusi. Hakkasin ju kodus seda tantsijannat järele tegema. See oli esimene kord, kus ma i s e hakkasin midagi tegema. Elia Ilbak käis ka esinemas — plastilise tantsuga. Kodus panin tädi, õe ja ema publikuks. Kujutlesin endale saatemuusika, ise lõin mingi süžee, ema suurräti võtsin ümber ja esinesin. Ei häbenenud sugugi. Nüüd on 13-aastased juba täiskasvanud inimesed, meie olime siis alles lapsed. Olin pealegi väikest kasvu, ikka laps mis laps! Minu arengumaailm oli ju pisike. Seepärast oli selle tantsu mõju rabav.


  • Karen pöördus tema poole:
"Ja teie, proua, kuhu teie meid viiksite?"
Kõhklemata vastas Vita:
"Oma aeda. Oma alati toredasse aeda lookas viljapuude ja lillemere keskele Sissinghursti, ühel hilissuvisel päeval. Näitaksin teile ka seda osa aiast, kus on ainult valged lilled, oma valget aeda, kuupaisteaeda. Jah, ma viiksin teid jalutuskäigule Eedeni aeda."
"Ja võtaksid meid seal ükshaaval riidest lahti," ütles Virginia.
"Jah, me tantsiksime alasti viljapuude all!" ütles Vita.
"Jube!" võdistas Virginia õlgu.
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 13


  • Naine vaatab uuesti ekraanile.
"Tõesti ei saa aru, mismoodi nad tantsupõrandal üksteisega kokku ei põrka," lausub ta.
"Seda küll."
"Kas sina saad sellest aru?" pärib ta.
Raputan pead.
"Ei saa. See on kummaline."
"Jah, kes sellest küll aru saab?"
  • Helle Helle, "Maja ja kodu", tlk Juta Reiska, 2000, lk 10



  • Võtame kas või alasti tantsimise. Tavalises parasvöötmekliimas tuleb ette väga vähe öid, kus keegi tahaks ilma riieteta tantsida, rääkimata veel probleemist, mida kujutavad kivid, karuohakad ja mõni juhuslik siil.


  • Tants on kõige vanem kunstivorm. Küllap on sellel auväärsel seisusel erinevaid põhjusi, kuid üks on kindel - tants on teatud vaatenurgast kõige vahetum ja ausam vaimne praktika, tantsimiseks pole tarvis mitte midagi peale inimese keha. Keha on tantsu tempel.


  • Võiks ju arvata, et suhtumine teise kunagisse suurde kiriklikku ja ühiskondlikku tabusse ehk menstruatsiooni on nüüdseks muutunud. Ometi on seegi vaid teisenenud ja võtnud moodsamaid vorme. Nii on päevade jälgimisteenus Clue kogunud kokku tänapäevaseid mensesega seotud ebauske üle maailma. [---] Mehhikos arvatakse, et menstrueeriv naine peab vältima väga rütmilise muusika järgi tantsimist.


  • Mulle meeldivad kõik tantsutrendid. Need on nii lõbusad! Ma ei ole kunagi tantsimist õppinud või kuskil tantsimas käinud, aga nende tantsude õppimine on omamoodi sõltuvus.
Kui ma sõpradega väljas käin ning kuulen mõnda laulu, millega on mingi tants seotud, siis mu keha reageerib sellele peaaegu automaatselt. Need selgeks õpitud tantsud oleks nagu sisse kodeeritud juba.


Film

[muuda]
  • Ära kunagi usalda usujuhti, kes ei oska tantsida.
    • Mr. Miyagi (Pat Morita) filmis "The Next Karate Kid"

Luule

[muuda]

Nüüd mähib maa end jälle musta rüüsse. See on
                                           torm,
öötaarnaist see tõuseb ja üksinda tantsib
oma kummitustantsu kogu maailma kohal.
Jälle sõdivad inimesed — viirastus viirastuse vastu.
Mida nad tahavad, mida nad teavad? Otsekui karja
neid aetakse oma pimedaist kolkaist,
ei rebi nad end lahti sündmuste ahelast:
suured ideed ajavad oma sõjasaaki ees.
Aated sirutavad tormis asjatult oma anuvaid käsi,
tema, kes tantsib, teab, et on ainus isand maailmas.


XIII
Jänes tantsis, õlletujus
siili käpa peale vajus.
Siilikene kiljatas –
linnupere ehmatas.


Viin on klaasis, käsi on soe,
homme ja ülehomme ei loe.

Tule ja tantsi, põrand on kuum,
aeg on lühike, lõpmatu ruum.
...
Kuu on kõrgel, kaugel on kants,
neeme tipuni jätkub tants.


Ma olen leinava ema rõve tants
ma olen kevade viiludekssaetud käepide


  Ma olen noor.
Mul mängulust on veres,
suu isub laulu,
jalad tantsimist.

  • Muia Veetamm, "*Ma olen noor", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974, lk 5


Ses tantsus peitub wäljapääs
sest musast algab kõik
nyyd tantsin sest mu aeg on käes
on enda yle wõit
& see mis kaasa kisub mind
on haaramatu hääl
on ainult elu tantsu hind
ma maxan kergel käel

  • Liisi Ojamaa, "MU ARM ANARHIA", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 43


Draama

[muuda]

Proktofantasmist: Oh narrid, et teid sarvik viigu!
Kas aru endale te andsite,
et kahel jalal ükski vaim ei liigu?
Te surelike kombel tantsite.
Kaunitar (tantsides):
Mis otsib meie peolt see mees?
Faust (tantsides): Ah, ta on igas paigas ees.
Ta teiste tantsu hindab heaks või halvaks.
Teed sammu, ilma et ta juures valvaks,
on see ta silmis sama hea kui null.
Kui lähed edasi, on asi hoopis hull.
Vaid see ei saa talt materdada,
kes teeb, mis tema õpetas,
ja viitsib paigal paterdada,
kus tema ükskord lõpetas.

Vanasõnad

[muuda]
  • Ema pilli tantsib pere.
  • Hea on kes (kui) hästi tantsib, parem veel, kes paigal seisab.
  • Iga pilli järele ei saa tantsida.
  • Kes jõuab ilma pilli tantsida?
  • Kui juhmi käsi hästi käib, läheb juhm katusele jooksma (tantsima).
  • Pillimehed lähevad põrgu, tantsijad takka järele.
  • Tantsib ikka täis kõht, ei hüppa uus särk.
  • Tantsib täna, küll homme puhub pilli!
    • "Eesti vanasõnad: suurest korjandusest kokku põiminud M.J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Tants&oldid=121659"