Ohe

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Amandus Adamson, "Laeva viimne ohe" (1902)

Proosa[muuda]

  • Vabaproua ohkas. See oli pikk veniv, aeglaselt vaibuv ohe, ette nähtud just sääraseks juhtumiks. Mamanil oli varuks teisigi ohkeid - kiireid, lõõtsutavaid ebameeldivate olukordade puhuks, vaevaltkuuldavaid hingetõmbeid härrade tarbeks, vaimustatud, pisut vilisevaid endiste soosikute jaoks ja vaimustusest värisevaid kontserdil ning teatris pruukimiseks.
    • Kaari Utrio, "Armas Henrietta", tlk Merle Krigul, 1993, lk 12


  • Nagu ikka - sügava ohkega - sulgen enda järel oma esimese korruse korteri ukse. On's see väsimuse, pingelanguse, kergenduse ohe? Või hirm üksinduse ees? Ärme küsi, ärme küsi! (lk 23)
    • Colette, "Vagabund", tlk Helva Payet, 2010


  • Kuidas võis nii hullusti juhtuda, et pealtnäha tavalisel tondinahal polnudki tavalisi pruune silmi! Siiani oli kõigil tondinahkadel kõlvanud nii taevavõlvi kui ka puude kaharaid kroone pruunide silmadega vaadata, nüüd suvatses üks nende hulgast teistsugune olla. Tondinahad muutusid üpris murelikuks — mis harjumuspärasest erineb, see äratab ju kahtlust. Polnud varem kuuldud tondinahku ohkamas — nüüd levis imelik kahin ja pahin nagu laine üle rohelise muru. (lk 8-9)

Luule[muuda]

Mu hingelilled valged keset igatsusi,
Kus surevad kõik ohked tolmused,
Kus leian kaduvuse rannal jäädawusi,
Ja pärliks saavad mure tundmused.

  • Ernst Enno, "Ma tunnen lillesid..." kogust "Uued luuletused" (1909)