Salme Raatma

Salme Raatma (kuni aastani 1935 Salme Rosenberg, kodanikunimega Salme Rosenstein; 25. juuni 1915 Linna küla, Helme kihelkond – 28. veebruar 2008 Turu, Soome) oli eesti lastekirjanik, prosaist, luuletaja, kriitik ja memuarist.

"Prillidega ingel"

Tsitaadid väljaandest: Salme Raatma, "Prillidega ingel", Turu: S. Raatma, 1998.

Ma ei saanud randa joosta, sest västrik jalgteel nautis just oma hommikust jooki. See oli sakrament, seda ei tohtinud segada. Alchemilla ulatas talle oma rituaalse kausikese ja nõtkutas põlvi, kui lind noka sinna sisse kastis. Kakskümmend tilka hõbeselget kastet rohelises kausikeses — see on inimese mõõdu järgi pool teelusikatäit. Kolm korda painutas ja tõstis oma pisikest pead janune lind, siis oli nõu tühi ja virk tööline napsas jälle selle kohalt õhust sääske.

Aga mina imetlesin Alchemillat, kes oma kaussi jälle täitma asus. Lehe sakilise ääre iga kaare vahele ilmus läikiv täpike nagu nööpnõela pea, ja minu silma all veeres aeg-ajalt kallist jooki üks helmeke teise järele kortslehe sülle, mis nagu kausike neid kogus. Nii kogub elavhõbe oma laiali paisatud osakesi ühte.

Tundsin janu, tahtsin maitsta seda imejooki, mis ei langenud kastest, vaid tõusis mullast juurte kaudu. See oli Alchemilla elumahl. Põlvitasin ta ette ja ta ei keelanud mulle oma karikat. See oli mu esimene eine täna hommikul enne ujumist. Pärast seda jõin kuuma kohvi — inimeste väljamõeldud musta mürki, sest meri oli veel tõesti vilu. Ja siis kirjutasin postkaardile ilmateate oma elukaaslasele:

"Täna öösel saabus lõpuks soojus. Õhk on võrratu. Käisin esimest korda ujumas. Siin kasvab kortsleht otse meie trepi ees."

Salme Raatma, "Alchemilla" kogus "Prillidega ingel", 1998, lk 8

"Kultuurikilde"

Tsitaadid väljaandest: Salme Raatma, "Kultuurikilde endisest Eestist ning väliseesti ajast", Turu, 2002.

Kõige rohkem on meelde jäänud vanaema oma lauludega. Ta laulis alati, isegi kõrges vanuses, kui hääl ei tahtnud enam sõna kuulata. Nooremana oli tal selge ja kõlav sopran ilma magususe või sentimentaalsuseta. Ta laulude tagavara tundus ammutamatuna. Iga päeva- ja aastaaja kohta, iga erilise sündmuse jaoks oli tal rida laule, ja need voolasid ta suust iseenesest. Ei mäleta palumist: Vanaema, laula! Et ta laulis, oli endastmõistetav nagu kella tiksumine toas. Kasvades tuli mõte neid laule üles kirjutada ja nüüd, aastate tagant, on huvitav nende päritolu avastada: suurelt osalt saksa laulude tõlked ja saksa viisid, väiksem osa rahvaviise, millest mõned päris vanad, kaasitamise kombel lauldavad. (lk 5)
Minu isa oli kõige vanem poeg, ja et tema unistus kirikuõpetajaks saada purunes haiguse tõttu, sai temast põllumees. Enne kodus vastutuse endale võtmist oli ta mõisavalitsejaks Kuiel ja Kabalas, kus tutvuski emaga, kes teenis samas toatüdrukuna. Isa ei usaldanud teda selle "kergema elu pealt” otse tallu miniaks tulla, seepärast tegi ema suuremas õppetalus läbi pooleaastase prooviaja, millest ta on kõnelenud kui kõige kibedamast eluperioodist. Aga ka noorikupõlv ei olnud talle kerge. Harjumaa väikesest talust põlvnedes, kus teenijat ja sulast vaevalt tunti ning töö tehti oma laste ja talgute abil, sattus ta suurde majapidamisse, kus peale alaliste teenijate ja perekonnaga aastasulase peeti suviti veel päevilisi. Käskimist ja kamandamist ei ole ema kunagi osanud, ta käsud kõlasid enam palumise moodi. Karjatüdrukule ütles ta ikka: "Liide, ole hea laps, too paar seljatäit heinu!" Ja kui keegi teenijate kohta midagi halvustavat väljendas, vastas ta enamasti: "Eks ta ole ka inimene."

Ema esimene uuendus perenaisena oli kaheSjlauas söömise lõpetamine. Ta ei hoidnud küll teenijate poole, aga ei pidanud ennast ka paremaks ega väärikamaks, mida isa küllaltki iseteadvas ja endast lugupidavas perekonnas talle vooruseks ei arvanud. (lk 6)

Ema seevastu oli mõneski praktilises oskuses saamatu. Tal polnud organiseerimistalenti ega märganud ta kunagi enda säästmise võimalusi, vastupidi - rõõmsa meelega loobus ta teiste kasuks (isegi oma pärandusosast); Ei rippunud ta ka talu ega vara küljes, pigemini tundus see talle koormana. "Pisike maja ja aed, muud ma ei tahaks," ütles ta ja tassis eemalt kaevust raskete ämbritega vett lillepeenardele. Ei tulnud tal mõttesse niisuguse luksuse peale kui lilled teenijate abi kasutada. "Mis sa end tapad? Mis sa orjad?" öeldi talle. Mis on orjus? Mis on kohusetunne? Mis on ohver? Ja mis on armastus? (lk 6-7)
Armastusest oma mehe vastu ei olnud emale mingi ohver liiga suur. Aga kas ta seda talu, seda maatükki, neid metsi ja niite iial päris südamest armastada suutis — ei tea.

Isa seevastu armastas kodu nagu põllumees üldse maatükki armastada võib. Oli see ju tema sünnikoht ja lapsepõlve mängumuru, millesse ta kõigi juurtega oli kasvanud. (lk 7)

Kõik, mida isa ütles, käskis või tegi, oli laste meelest ainuõige, eksimatu, ega tulnud meist keegi mõttelegi vastu vaielda. Ema teistsugused seisukohad ja arvamised tundusid naiivsetena ja ebapraktilistena. Alles kasvades sai selgeks, et isa mõtteviisi valitses praktiline mõistus, kuigi ta sisemiselt oli hella hingega; ema mõtles ja talitas alati südame järgi, ja see süda oli küll peamiselt täidetud headuse ja alandlikkusega. Praktilist meelt asendas emal mingi instinktiivne või intuitiivne selgenägelikkus. Väikesi sündmusi ja probleeme oskas ta üllatava tabavusega viia mõne suure ühise nimetaja alla, mis suunas mõtted enese hädakestelt üldinimlikkudele vaimu ja võimu sektoritele.
Nagu vanaemal oli iga sündmuse kohta laul, nii oli emal iga asja kohta lugu. Pihtija mure või kergemeelse vallatuse ära kuulanud, ütles ta enamasti: "Kuule, kas sa seda juttu tead?" Ja rääkis pildi või loo, mida kuskilt kalendrisabast oli lugenud. Eriti armastas ta lugu õnneliku mehe särgist. (lk 7)
Ka kodus lauldi neljal häälel, eriti jõulu ajal ja perekonnapidudel. Mäletan üht pulma, kus pruut järgmisel hommikul uude kodusse saadeti. Asunikutalu seisis endisel Helme mõisapõllul, hooned uued ja korras, aed rajamisel. Kui kõik oli ära vaadatud ja kiidetud, ei tahtnud keegi veel koju minna. Istuti heinamaa-põndakule, kust laskus lainjas mäekülg alla Lõve ja Riidaja poole minevale teele, ja hakati laulma. Kes nad seal olid - juhuslik salgake vanemaid ja nooremaid maainimesi, aga kõik laulupeo laulud, mis meelde tulid, lauldi neljahäälselt läbi. Olin tookord Tartust tulnud ja omamoodi kriitiline, aga see laul näis küll tõusvat maast ja mullast enesest nagu midagi loomulikku ja ürgset, mille ees igasugune kriitika häbenedes vaikib. (lk 7-8)
Kasvasime üles kodus, kus vitsahirmu ei tuntud, kus koerustüki puhul aitas, kui isa ainult otsa vaatas. Ka ei kuulnud me iialgi isa ega ema suust vandesõnu. Isegi õhtulaulus "Mind tiiva alla võta" laulis ema: "Kui paha tahab neelda," et vältida kurja nime. Võibolla oli see liialdatud pehmus, aga sellest on jäänud kuni vanaduseni sisse vastumeelsus igasuguste vägisõnade vastu, mis tunduvad toorusena. (lk 8)
Tülid, pahandused, vastastikku ütlemised, kui neid kunagi oli, jäid meile, lastele, teadmatuks, hoiti laste eest kõrvale. Kuni täisealiseks saamiseni tundus kõik halb ja kuri, riid ja vihkamine, sõda ja mõrvad kuuluvat kuhugi elu kaugele ääremaale. Tegelik elu tähendas üksteise mõistmist, vastastikust austamist ja armastust. Hiljem on see liialt usaldav suhtumine inimesesse toonud küll kibedaid kogemusi, aga ka imelikke üllatusi: ka kõige rõvedamas südames leidub puhas tuluke, kui seda naiivse veendumusega otsid; ja suured ja pühaks peetud tuled võivad kõrvetada ja isegi hävitada, kui neile naiivselt liiga ligidale kipud. (lk 8)
Et kasvasime nii "karskes ja kasinas" kodus, seda me lastena vaevalt aimasime. Ometi pidasime oma kodu kuidagi eriliseks, ainulaadseks, kuhu kõik hellus, kõik armastus ja kõik igatsus ilusa järele näis olevat kontsentreeritud. Ei suutnud kujutleda, et kuskil mujal maa peal veel samasugust kohta leiduks. Järele mõtlema hakkasin kodu mõiste relatiivsuse ja oma kodu tavalisuse üle alles sealt välja jõudes. Esimese õppetunni selleks andis üks kooliõde. Plaanitsesime kord gümnaasiumis klassiga matka, ette pandi meie metsad ja org. Selle peale ütles mu sõber, kes mu kodu tundis: "Mis seal siis näha on?" Olin südamepõhjani haavunud, aga see avas mu silmad. Jah, mis seal siis näha oli?

Põllud, heinamaa-käärud, metsatukad, metsa keskel org, mille põhjas kivine oja - Lantsioja. Palja silmaga ei näinud seal tõesti midagi erilist. Kõik see, mis eriliseks osutus, eksisteeris õieti ainult nägijate südametes. Ja need südamega nägijad olid peale vanaema ja isa ka isa õed-vennad, kes ühelgi suvel ei jäänud tulemata, et kaasiku vahel kõndides ja orupervel istudes laulda ja jälle kodus olla. Samalt orupervelt, kust nende nooruseunistused olid kord lendu tõusnud, vilksatasid ka juba nende laste esimesed mälestused mingist erilisest ja kinnipüüdmatust. (lk 8-9)

Leeni-tädi õpetas mind aga kõigi romantiliste minevikulugudega kõrvu hindama ka väga praktilisi asju: telgedel kudumist, kodu kaunistamist ja käsitööd. Tema juures sai mulle selgeks, et kodule peab pühenduma, kodu peab ehitama ja kodule enesest ja oma annetest ning oskustest andma nii palju kui võimalik. Samal ajal teadsin, et see tähendab ohvrit, milleks olen liiga jõuetu: koju jääda, kududa ja linakesi tikkida, õunapuid pookida ja kanu kasvatada ning — meest oodata. Ka minu unistused olid tol ajal kõrgemale sihitud, kui tiibadel kandmist oli.

Olen kodult ainult võtnud, alati ainult võtnud. Kas tuleb veel kunagi andmise aeg? (lk 9)

"Mis seal näha oli?", lk 5-9 (algselt kogumikus "Minu noorusmaa. Koguteos 24 autorilt", toimetanud Valev Uibopuu, Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964)

Aastad 1930— 1940 oli aeg, mil praegu keskeas olev generatsioon oma akadeemilise hariduse sai. Tookordse nooruse lapsepõlv langes Esimese maailmasõja ja Vabadussõja päevile, nende noorusaeg sattus ühte iseseisvusaja õitsenguga. See oli esimene generatsioon, kellele riiklik iseseisvus polnud probleemiks ega imeks, vaid endastmõistetav nagu teiste, tuhandeaastaste riikide oma; esimene generatsioon, kes Vabadussõda õppis raamatust, omamata sellest ise olulisi mälestusi. Võib peaaegu öelda: see generatsioon sündis, kasvas ja jõudis täisikka Eesti Vabariigiga samaaegselt. (lk 16)
Igale noorele tundub paratamatult kaugena kõik see, mis on toimunud enne tema mälu ulatust, mida loetakse või kuuldakse teistelt. Lapsele ja noorele näib aastakümme lõpmatu pika ajana, peaaegu sajandina. Täiskasvanu või rauga pilgu all kipub sajand kokku kuivama aastakümne pikkuseks. See aja relatiivsuse meenutamine aitab mõista tookordse nooruse illusiooni Eesti riigi pikast east, mida omalt poolt aitas süvendada rahvusromantiline minevikku sukeldumine ajalooliste romaanide, rahvakunsti ja isegi Taara usu harrastusena. Valgusega muistsest iseseisvusajast püüti üle seitsmesaja-aastase hämaruse otse kaasaaegsesse keskpäeva astuda. Teiselt poolt tekkis distants lähima minevikuga, eriti vabadusvõitlusega, seda kujutavate teoste kaudu, mis samal ajal ilmusid, ja see muutus üha enam ajalooks. (lk 16)
Ärkamisajast Noor-Eestini oli igal ajajärgul oluliseks suunaandjaks rahvuslik-poliitiline siht, mis noorte püüdlustele andis reaalse selgroo. Noor-Eestist alates laienes vaateväli Euroopa suunas, Siuru lisas sellele isikliku ilujanu ja tundesiiruse parooli. Järgneva generatsiooni nooruse ajaks olid poliitilised eesmärgid saavutatud, üldine nivoo juba peaaegu euroopalikule tasemele tõusnud. Ideaalid pidid seega vastavalt ka kõrgemale nihkuma. Kirjanduses kujunes sel ajal mõttekaaslastest Arbujate rühm, kuhu kuulujad olid enamikus akadeemilised noored, igatahes küll juba küpsemas eas. Kas võib Arbujate loomingu abil rekonstrueerida nende kaasaegse akadeemilise nooruse ideaale? (lk 17)
Iga ajajärgu kõige domineerivamad probleemid, suunad ja soovid võtavad värsi või parooli kuju luules ja proosas. Samal ajal peegeldub värsiks vormitud meelsus tagasi keskpärasele hulgale ja annab tema ebamäärastele tunglustele sihi ja suuna. Lubatagu siinkohal üldtuntud ajajärgud meie kirjandusest veelgi üldtuntumate paroolidega reastada.

Ärkamisaeg: Mu isamaa on minu arm.

19. sajandi lõpp: Ma lillesideme võtaks.

Noor-Eesti: Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks.

Siuru: Nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel.

Arbujad: Tahta võimatut on meie saatus (lk 17)

Arbujate ideaaliks on ilmsesti suurvaim, geenius, kellele mängeldes lubatakse "Eestimaa lambade karedast villast" kasukas selga teha; nii et ikkagi eesti geenius. (lk 18)
Ka negatiivsed nähtused, millest väheste kogemuste tõttu puudust ei olnud, mõjustasid nooruse ideaale. Parteipoliitilised nägelemised ebaoluliste küsimuste kallal soodustasid huvipuudust poliitika vastu. Teati ju, et riigiasjadega tegelejad vastutavatel kohtadel olid kõik Vabadussõja tulega karastatud ja kogenud mehed, kelle lahkuminevad arvamused praktilistes küsimustes jäägu nende omavaheliseks asjaks. Keskpärasele tudengile piisas poliitiliste küsim ustega kursisolemisest, piike murdsid poliitika nimel vähesed. (lk 20)
Tavaline üliõpilane kasutas kindlasti kompromissi kuldset keskteed, olles askeet, kui vaja, haarates praktilisest võimalusest kinni, kui olukord seda võimaldas. Üldistamisest peab siiski hoiduma. Meenub ühe arhiivitöötaja kaebus tol ajal, et üliõpilased tulevad uurima ja materjale koguma mitte huvist asja vastu ja teaduslikust ajest, vaid kindla eesmärgiga magistri- või doktoritiitlit saavutada. Seesugust mõtteviisi oli kindlasti olemas, aga arvatavasti väikese protsendi üliõpilaste hulgas. (lk 22)
30-ndate aastate proosateosed ei kirjelda kaasaegset üliõpilast. Huvi on tol ajal suunatud hilisemasse ja kaugemasse minevikku. Tookordsed autorid otsivad Läänemere isandaid Ümera jõel ja surnud majades või tõusva rahva kangelaste nimesid marmortahvlil. Psühholoogiliste probleemide lahendamiseks elus ja armastuses jõutakse maarahva seast küll haritlaskonna juurde, kuid üliõpilaste osa selles jääb kõrvaliseks. (lk 22)
Tagasi mõeldes tunasele Tartule, auditooriumile või seminaritööle, ei meenu isiklikult küll kusagil erilist vahetegemist nais- ja meesüliõpilaste vahel, ei kohtlemises õppejõudude ega kaasüliõpilaste poolt. Tööd tehti samaväärselt ja hinnati vastastikku üksteise saavutusi. Seda enam on põhjust otsida motiive, miks kaasaegsed autorid annavad olukorrast hoopis vastupidise pildi. Lugejal, kes Tartu elu ei tunne, jääb mulje, nagu poleks seal ülikooli lõpetavaid naisi ja tütarlasteinternaadi tasemest kõrgemal seisvaid naisüliõpilasi olnudki. Võõrastav on ka veendumus, nagu oleks moeasjaks olnud, eriti Tallinnas, tütarde ülikooli saatmine rikkaid mehi otsima. Samades teostes esitatud meesüliõpilastest kuulus nn rikaste hulka nii väike protsent, et nendest õige varsti nappus kätte oleks tulnud.

Oleks naiivne ja vaevalt tõele vastav niisuguste naisüliõpilaste olemasolu eitamine vabariigiaegses Tartus, nagu neid eespool nimetatud autorite teostes kujutatakse, aga nad olid erandid, kes ei torganud harilikule vaatlejale silma ja keda kui üliõpilasi ei võetud üldse tõsiselt. Side, mis neid ülikooliga ühendas, oli peamiselt väike ja vormiline: nimekirjas seismine.

Kirjanduslikust seisukohast pakuvad aga just erandid ja haruldased tüübid ainet ja võimalusi huvitavaks kujutamiseks, see on arvatavasti peapõhjus hämmastama paneva naisüliõpilastüübi tekkimiseks pagulaskirjanduses. (lk 24-25)

"Akadeemiliste noorte ideaalid iseseisvusaja viimasel aastakümnel elus ja kirjanduses", lk 16-26 (algselt Eesti Naisüliõpilaste Seltsi aastaraamatus 1911—1961, Stockholm, 1961)

Õnnelik see inimene, kes endast kõhklemata võib tunnistada, et tal on annet. Nagu Vürst Visna, Poeetide Kuningas: "Aeg ilmuda jo ülim, täis on tund. / Te hulka, laulikud, ma julgest tulen."

Anne peab end esiteks ju mingil kujul avaldama.

Lapseeast on mu teadvusse jäänud laulu tekkimise ime: ümised üht viisi ja äkki tulevad sõnad, mis sellega kokku käivad. Gümnaasiumi lõpetamiseni uskusin, et olen andekas, võin igal ajal kirjanikuks saada, kui tahan. Tartusse jõudnud, hajus see illusioon, värsikatsetused ei pidanud enesekriitikale enam vastu. Korduvalt tõotasin päevikus: kirjutamine tuleb lõpetada! Ja samas lehekülgede kaupa teksti Tuglase "Õhtutaeva" stiilis või Tagore'i rütmilise proosa imiteerimist. Sellest tuli lahti saada. Mind ümbritsesid targad, kained, praktiliste huvidega sõbrad. Esiteks elukutse — kingsepaks õppimine — küll luule tuleb iseenesest, kui inimene tõesti selleks on sündinud. Sõnad olid veel tühjad, puudus aine, üllatav mõte, läbinägev pilk, elukogemus. Püüdsin elu ja loomise saladuse jälile saada raamatute kaudu. (lk 27)

Nii ongi mind nimetatud lastekirjanikuks, ilma et seda tiitlit oleksin taotlenud. Võibolla on see mu ande piiridest tingitud. Lastejutte ei peeta ju kirjanduseks, öeldakse: tarbekirjandus. Mis selle all täpselt mõeldakse, ei ole mulle päris selge. Isiklikult olen iga lastejutu idee tekkimist tunnetanud õnnestava inspiratsioonina, eriti tellitud teemale tegelasi ja tüüpe otsides. Miljöö olen võtnud ainult sellelt tasemelt, mida tunnen. Suurima rõhu olen asetanud keelele ja stiilile, samuti kompositsioonile. Lühidus või pikkus on koostöö puhul lehega nagunii ette määratud, näiteks lubas Meine Welt igale loole 7000-8000 täheruumi.

Enda arvates olen iga lastejutu töötanud välja nii, nagu teeksin novelliga täiskasvanuile. Mu püüe pole olnud mitte õpetada lapsi mingis aines, vaid kujundada kirjanduslikus vormis ainet laste maailmast. Seda eriti vastukaaluks pildiseeriatele, mis sõna ja keele tähtsust laste teadvusest tahavad elimineerida. Põnevust luua pole ma võib-olla osanud, aga huvi äratada vahest siiski. Iga lugu lõpetades on selle sünd ja kujunemine mulle tundunud nagu ime. (lk 29)

"Oma teoste saamisloost", lk 27-29 (algselt ajakirjas Tulimuld nr 2/1987, hiljem raamatus "Kuidas kirjanikud kirjutavad. 33 loomelugu", toimetanud ja kommenteerinud Felix Oinas, Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1992)

Saksa kirjanduses ei esine mitte ainult väiksed lapsed süütute inglitena, ka perekond on puutumatu, isa ja ema on alati head, kodu tõeline pühapaik. Püha perekond niisiis! (lk 44)
Hageni järgi ongi surevate laste arv saksa 19. ja 20. sajandi kirjanduses suur kui leegion. Näitena kas või ainult Thomas Manni teostest Hanno Buddenbrook ja Echo Doktor Faustusest, Marie von Ebner-Eschenbachi ja Herman Hesse lapsekujud. Need imeõrnad ning ilusad, üliandekad lapsed ei saa autorite ega lugejate teadvuses argipäevasteks inimesteks muutuda. Neile on luuletatud külge liiga palju ideaalseid omadusi, mida täiskasvanud ise ihalevad. Areng ei tule kõne alla, ka mitte kasvatus tsiviliseeritud kodanikuks, veel vähem põie ja soolte tegevuse treenimine, sest keha pole neil lastel ju olemas. Mitte vanemad ei kasvata lapsi, vaid lapsed, need inglid ja prohvetid, kasvatavad vanemaid.

Siin ei pääse jällegi mööda sundmeenutusest: saage kui lapsed, evangeeliumi järgi. Kristuse võrdpilti Taevariigi vastuvõtmisest lapse kombel, s.t kogu südamega, ilma kõhklemata ja eelarvamusteta, naiivse usuga - seda võrdpilti on üldistatud lapse olemusele, millest on nähtavasti tekkinud lühiühendus: laps võrdub süütu ingliga. Hagen meenutab siin, et lapse jumaldamisest on lühike samm vägivalla teostamiseni lapse kallal. (lk 44)

Kui pahad on siis need Ameerikast tulnud pahad poisid? Kas nad on tõeliselt kurjad, teadlikult julmad või pahatahtlikud? Mis on nende suure menu saladus?

Kui nende "kuritegusid" lähemalt uurida, on need kõik seletatavad: uudishimu ja tegutsemisjanuga. Ameerika kirjandusekriitik William Dean Howells ütleb sajandivahetusel, et laps käitub julmemalt, kui ta tegelikult on. Ta ei oska oma teo tagajärgi reaalselt ette arvestada. Need nn. pahad lapsed ei ole seega kurjust täis, vaid teevad pahandust täiskasvanute silmis. Nad on alaliselt täis ülevoolavat energiat, fantaasia- ja tegudeiha, mis põrkab kokku vanade inimeste konventsiooniga: nii ei tehta! nii ei öelda!

Kuigi ameeriklased ei armasta üldiselt paha lapse tüüpi kirjanduses, leidub autoreid nagu Faulkner jt, kelle teostes kujutatakse lapsi päris sadistidena. Tavaline lugeja ootab, et last esitatakse puhtana, süütuna, kellest võib õnnestavat rõõmu tunda. (lk 46)

"Laps raamatus ja lasteraamat I", lk 41-47 (algselt ettekanne Stockholmi Eesti Majas Eesti Kultuuri Koondise naissektsiooni üritusel 1982; ka ajakirjas Tulimuld 3/1989)

Leian, et kõige sobivam lähtekoht lapse tüüpe otsides on vaieldamatult meie noortekirjanduse klassikaline teos — Oskar Lutsu "Kevade". Selles tulevad Paunvere koolipoisid kogu kambaga, kes võiks neile vastu panna? Mitte ainult üks või kaks iseloomulikku peategelast raamatu kohta, vaid terve skaala kõige erinevamaid lapsetüüpe: Arno, Toots, Kiir, Tõnisson, Imelik, Kuslap, Teele! Igaüks väike elav isik kõigi oma väliste tunnuste ja sisemise hingehädaga või karakteritugevusega, keda ei saa ära vahetada. Või katsugu keegi Tõnissoni ja Kuslapit segi ajada. (lk 50)
Aga Paunvere poisid? Kas nemad on tõesti puhastverd eestlased? Kindlasti on, ruttan vastama, et mitte mõni Tõnisson mind auhaavamise pärast parvega põhja ei laseks. Luts on oma tegelased võtnud tookordsest eesti koolist ja just sellest ajast, kui ta ise nende keskel samasuguse jõnglasena sagis. Ta on neid meisterlikult esitanud, kuna ta tundis neid ja kuna ta oskas neid näha kirjandusliku teose tegelastena. Sest mingi kirjanduslik traditsioon pidi siiski tema lähtekohaks olema. (lk 51)
Siiani on tegelastena ja tüüpidena ette juhtunud aina poisid. Nende kõrval esineb ainult Raja Teele kaine naissoo esindajana, kes leiab, et mis neist pilvedest ikka vahtida. (lk 53)
Laps lasteraamatus esineb käesoleva sajandi algul K. A. Hindrey piltidega värsslugudes kõige ilmekamalt. Tema mustvalges karikatuuri stiilis joonistatud lapsed on oma rahvapäraste nimede poolest sama populaarseks saanud nagu Paunvere koolipoisid oma karakteri tõttu. Ka on neid samuti terve trobikond: Pambu-Peedu, Piripilli-Liisu, Seene-Mikk, Nina-Jass, Näpp-Mall ja kuri Prits. Peale Endli "Loomade mässus" on nad aga kõik pahad lapsed, poisid sama hästi kui tüdrukud. Kõik saavad vastavalt oma käitumisele eluaegse karistuse oma saatuse näol. Moraalilugemine jääb ära, laps peab pilte vaadates ise järelduse tegema.

Aga kas need lapsed on tõesti eesti lapsed? Kas nad on võetud meie 20. sajandi alguse miljööst? Kõige usutavam tundub minule küll Piripilli-Liisu, kõige võõram Pambu-Peedu. See keelt näitav harkjalg võiks enne oma karistust veel kuidagi tuttav ette tulla, aga neegripoiss Pambu, kes elusaid kanu sööb ja keda mustlane kaameliga laatadel näitab, ei passi kuidagi meie laadapilti. Pambu sureb, Peedu püütakse kinni, tõrvatakse mustaks ja pistetakse puuri rahvale näitamiseks: "ning roosk ja kange nälja tuli viib teda elus kanu neelama." Puuri nurgas seisab tindipott, millest Pambu-Peedu peab jooma, et ta järjest mustaks jääks. (lk 53)

Hindrey Pambu-Peedu tõrvati küll pintsliga mustaks, aga tindipott tema puuri nurgas reedab ta sugulust Hoffmanni ulakate kangelastega. Ideoloogiline vahe rassisallivuse seisukohast on Hindrey puhul veidi hämmastav. Hoffman õpetab austama inimest naha värvist olenemata. Hindrey laseb neegripoissi nagu ahvi puuris näidata ja elusaid kanu süüa. Pambu-Peedu olevat ta joonistanud Pariisis 1902, aga ta õppis ka 1902 või 1903 Münchenis, enne kui 1904 Tartusse asus. (lk 53-54)
Hindrey pahadele lastele leidub täiesti vastupidine pailapse tüüp sama sajandi algusest Karl Eduard Söödi ja Ernst Enno lastelauludes. "Äiu lahke lapsukene, tipa-tapa tapsukene”, Ennol "Lillelallerad lapsed, Jussid ja Mannid", Ilmavalgust näevad nad samaaegselt Piripilli-Liisu ja Seene-Mikuga Lastelehes ja Laste Rõõmus. Enno lapsed ilmuvad tihti just hulgakesi, näiteks marjule: "Väike Manni, tillu Anni lähvad metsa marjule; väike Minni, tillu Ninni ruttu, ruttu järele!" Samuti koju: Poisid ritta, kodu poole üle vainu marssides. Aga ka üksikult: Juss oli väike peremees. Need on rõõmsad, ettevõtlikud lapsed, kellest vanemad tunnevad ainult rõõmu. Nende õnneliku lapsepõlve saladus peitub vanemate armastuses ja imetluses, nende kodu on ideaalne "vaikne kena kohakene, linnupesa sarnane".

See ideaalse kodu ja õnneliku lapse tüüp on ilma probleemideta tekkinud luuletajate igatsusest enda lapsepõlve järele, mis tagasivaates tundub veelgi ilusamana. Ta on jälgi jätnud pagulasautoritest M. Pihla "Rõõmuraasukese kirjadesse" ja Kodu-Eestis E. Niidu Pille-Riin lugudesse. (lk 54)

Teadusejanulise poisikese kuju eesti kirjanduses on täiesti loomulik väikese võõra võimu all vaevleva maa kultuuriloos keskajast alates. Eesti Vabariigi ajal oli suur osa haridustegelasi, teadlasi ja poliitikuid isiklikult käinud läbi sellest "metsaülikoolist" — karjapoisipõlvest — ja saavutanud taotluse nagu muinasjutus karjapoisist kuningaks või kindraliks, diplomaadiks, professoriks. (lk 54-55)
Kuhu jäid aga tüdrukud? Ka nemad on hariduse ja loova töö poole püüelnud, nendel puudub ainult üldnimetus, sest karjatüdruk tähendab keelepruugis midagi alaväärtuslikku. Helmi Mäelo oma mälestustes "Talu tütar" (1959) analüüsib seda vahet enda lapsepõlve kirjelduses. Tüdrukuid peeti tol ajal perekonnas poistest alamateks, Kooli saadeti esmajoones poisid. Ainult üksikud tüdrukud said hariduse ja tunnustuse, nagu Lydia Koidula, Anna Haava, Miina Härma, Aino Tamm, Marie Under. Nende nimede ümber hõljub veel praegu mingi pühaliku ime uduloor, mis katab nendes lapsest saadik peitunud teadusejanu, kutsumuse ja tugeva tahte osatähtsuse. Seda eelarvamust tundes on kergem mõista eesti kirjanduses esinevaid tütarlapsetüüpe. (lk 55)
Meie kirjanduses ei peetud ega peeta last mingikspuhtaks inglikeseks, aga ka mitte väikeseks paharetiks, kellest tuleks kurjus välja rookida. Seiklused, äpardused ja õnnetused, need väikesed kuriteod täiskasvanute silmis, on hõlpsasti seletatavad lapse elava fantaasiaga ja mängutuhinaga. Või uudishimu ja ülevoolava tegevusjanuga. Ometi ei puutu ka meil inglite ja kangelaste peegeldused, seda siiski rohkem ilukirjanduses kui lasteraamatutes. (lk 56)
- "Laps raamatus ja lasteraamat I", lk 48-57 (algselt ajakirjas Tulimuld 4/1989)

Korduvalt kaevatakse ajaleheveergudel eestluse säilitamise raskuste üle ja tehakse etteheiteid lastevanematele noorsoo assimileerumise pärast. Kaebed ja etteheited on põhjendatud: meil on suuri raskusi ise igapäevases elus olla valvel, et lapsed kodus ilmtingimata ainult eesti keelt räägiksid.

Ka põhjustest, miks see nii on, esitatakse suurelt osalt kõik: võõrkeelne kool, tööolud, eestikeelse lastekirjanduse puudus jne. Aga üks küsimus jääb enamasti vastamata, nimelt: Mida peame tegema? Kuidas nendest raskustest üle saada?

Meil on tarvis praktilisi näpunäiteid, kuidas tihti mõtlematusest tähelepanemata jäetud pisiasjad palju võivad muuta ja kuidas väikeste kasvatuslikkude võtetega enese ja oma laste juuresi minimaalse energiakuluga maksimaalset edu saavutada. (lk 58)

Määrava tähtsusega on kahtlemata tööolud. Kui mõlemad vanemad on tööl, ei ole probleemiks, kuidas lapsi kasvatada, vaid probleemiks peab esmajoones olema see, kas on tõesti tarvis, et ema tööl käib? Esimestel aastatel oli see ehk paratamatu, aga hiljem on tihti nii, et nõuded mugavuse ja välise elegansi suhtes kasvavad kiiremini, kui töö ja kaukaga nendele järele jõuab. Sellest siis alatine kiire, alatine kihutamine ja lõpmata ajapuudus.

Vaatleme aga neid keskmiselt jõukaid perekondi, kus ilma erilise pingutuseta oleks võimalik lapsi eesti keeles ja meeles kasvatada, aga kus lapsed puudulikku või halba eesti keelt räägivad. Raskuseks on seal 1) võõrkeelne ümbrus ja 2) eesti kooli puudumine. Lapsed mängivad omavanustega või õpivad võõrkeelses koolis, tulevad koju ja räägivad võõrast keelt. Mis keeles vastavad neile vanemad? Jätame isad esialgu kõrvale, räägime emad omavahel. Kui tihti endale tähelepanemata vastame lapsele võõrkeeles, ei võta vaevaks lapselt nõuda, et niipea kui ta kodu-uksest sisse tuleb, olgu tal ainult eesti keel suus.

Ja selle juures on pea vabanduseks ikka jälle: ei ole jõudu! ei ole aega! ei ole närve! Kas ei oleks õigem ütelda: ei ole enesedistsipliini, ei ole järjekindlust. Väljaspool kodu või võõraste juuresolekul muidugi ei ole alati võimalik kategooriline olla, seal ütleb taktitunne ja hea toon, kus on piir. Aga kodus oleneb kõik emast. (lk 58-59)

"Mida peame tegema?", lk 58-60 (algselt ajalehes Teataja nr 5, 3.6.1953, Stockholm)

Ajal, mil peaaegu kõik on väljaarvestatav, mil inimese aju esineb mingi superarvutina, huvituvad nii usklikud kui ka intellektuaalid ühteviisi aladest, nagu väljaspool meelelist taju, üleaistiline, paranormaalne võime, kuues meel, nägemus. Inimese alateadvuses tundub elavat kujutlus, et nähtava maailma taga peitub nähtamatu, mis on isegi tõelisem kui nähtav (Spiegel nr 9, 1969).

Kaks seni kehtinud pidurit või tõket on nähtavasti läbi murtud: esiteks 18. sajandil püstitatud valgustusaja seisukoht, et kõik olemasolev peab olema seletatav, muidu seda ei ole olemas, ja teiseks Vana Testamendi keeld, et okultset ala ei tohi puudutada, selle taga peituvad hävitavad jõud. Nende kahe keelava tõkke tõttu ei ole teadus paarsada aastat huvi tundnud nähete uurimiseks, mis kuuluvad psüühika valdkonda. Meie õhtumaa mõistusekultuur on terved psüühiliste nähete rühmad silmapiirilt hoopis välja tõrjunud. Tulemuseks on sada miljonit spiritisti, eriti roomakatoliku kiriku piirides Lõuna-Ameerikas, aga ka hulgaliselt nn kristlikus Euroopas varjatud kujul. (lk 63)

Tõsiasi on, et vaimse jõuga võib mõjutada materiaalseid esemeid. Sellega on seletatavad ka spiritistide lauatõstmised ja klaasinihutamised, millel ei pruugi midagi tegemist olla surnute vaimudega, vaid osavõtjate eneste tahtest juhitud psüühilise energia avaldusega. Spiritistide pettusi on suurelt osalt kontrolli alla saadud. (lk 68)
Muidugi on veel väga palju seletamatut, eriti surma ja uuestisünni — reinkarnatsiooni — küsimusega ühenduses. Parapsühholoogias tulebki eraldada kahte eri teooriat: animistlikku ja spiritistlikku. Animistlik teooria püüab tõestada, et fenomenid, nagu surnute nägemine unes või ilmsi on täiesti psühhogeensed, s.t hinge kujutlusjõu produktid. Spiritistlik teooria otsib tõendit, et isiksuse eksistents siirdub surma kaudu teisele tasemele. Siin ei tohi jällegi ära segada spiritismi kui usundit, mis hingede edasielamises ei kahtle, ja parapsühholoogiat kui kriitilist distsipliini spiritismi suhtes. Üldiselt kaldub parapsühholoogia rohkem animistliku teooria poole. (lk 68)
Milleks on vaja eesriiet tõsta, mis piibli järgi varjab seda, mida inimene maa peal elades ära kanda ei suuda? Parapsühholoogia ei ole sealpoolset elu tõestada suutnud, tahoiab küsimuse lahtisena päevakorral. Ja kui elu peale surma jätkuks, ei oleks see iialgi veel "igavene elu", elu Jumala juures. Mingi edasi-eksisteerimine ei ava veel väravat Jumala riiki, sinna ei lähe ükski tee ilma Jeesuse Kristuseta, s.t. ilma tema õpetuse järgi elamata. (lk 73)
Kristuse ülestõusmist käsitleb parapsühholoogia eriti ettevaatlikult. (lk 74)
- "Parapsühholoogia ja ristiusuõpetus", lk 61-75 (algselt ajakirjas Tulimuld 2-4/1990; kogumikus "Eesti Naisüliõpilaste Selts 1911—1991", Toronto, 1990)

Juubelikõnedest ja tihedalt üksteisele järgnenud mälestusaktustést väsinud kuulaja-lugeja on nõutu: kas kavatsevad meie väliseeesti autorid ja kunstnikud in corpore mineviku hõlma astuda? Sada aastat, kaheksakümmend, seitsekümmendviis meie hinnatud luuletaja, meie väsimatu prosaisti sünnist... Paneb imestama, kui leidub veel mõni loov isiksus, kes alles kuuekümneseks pidavat saama. Aga nooremad? Järelkasv? Selle eest hoolitsemise on Kodu-Eesti üle võtnud. Nii et hädaldamiseks pole põhjust. Juubelid jätkuvad, ka raamatuid ilmub eksiilis ikka veel.

Ometi ei saa mõtlev lugeja lahti ängistavast tundest, et välis-eesti kultuurielu on seisma jäämas nagu rong kriiksuvate piduritega. Põhjuseks mitte niivõrd kultuuriloojate ja viljelejate vähene arv kui saavutuste suund. Ei mingit etteheidet siinkohal vapratele pensionäridest laulukooridele! Väliseesti osa eesti kultuuri kandjana ja edasiviijana läbi sõjajärgse kaose ning sellele järgnenud külma sõja tühimiku on ju hiilgavalt täidetud. Tulemused seisavad kirjapandult ülevaadetes statistika loetleb teosed ja tegijad. Ilmset mõju kodueesti kirjandusele ei ole veel küllaldaselt esiletõstetud, aeg selleks polnud küps. Aga seegi on tulemas, kui leidub vastavaid esseiste. (lk 76)

Paratamatu autorite vananemine ja igavikku siirdumine on bioloogiline protsess — seegi meie praeguses situatsioonis masendav. Aga andeksandmatu tundub andekate autorite, isegi nooremate ainevalik ja teoste sisu viimastel aastatel. Millest on see tingitud, kas ükskõiksusest, lausa hoolimatusest lugeja vastu, kellest arvatakse, et ta teose lugemata riiulile asetab, kui selle väljaostmisega on oma kohustuse eesti kultuuri vastu täitnud? Või tarbest ennast kompleksidest vabaks kirjutada? Või moemaitset kaasa tehes pidada seda aja tasemel seismiseks? — Mõnelt poolt kuuldub, et lugeja eelistab memuaare. Sellel võib mitmeti põhjusi olla, kuid üks on kindlasti see, et aine ja esitusviisi poolest annavad memuaaride kirjutajad romaanide autoritele silmad ette (näiteks teoste "Maroko taeva all", "Vastu tuult" ja "Üheksa ametit" jt kirjapanijad).

Kus on viga? Kas mitte osalt ka kahanenud kontaktis kirjaniku ja lugeja vahel? (lk 77)

”Eesti kirjanik ja rahvas pole kunagi teineteisele vaimus nii lähedal seisnud kui tänapäeval paguluses. Võitlus iseseisva Eesti eest pole kunagi kindlamini sidunud loojat ja lugejat. Meie saatus pole kunagi rohkem seotud olnud raamatuga" — seisab kirjastuse Eesti Kirjanike Kooperatiivi asutamise puhul avaldatud deklaratsioonis aastal 1951. Mida tunneme seda lugedes praegu? Kas ei peaks täna, kolmkümmend kuus aastat hiljem, päris rahulikult ja objektiivselt selgitama, kas ja missuguseid kontakte veel olemas on? Mitte süüdlasi otsides autorite või lugejate poolelt. Pigem analüüsides ajatausta, oma toodangu tagasipeegeldust autorile, ning lugeja orienteerumatust tehnikat ja automaatikat jumaldaval aatomiajastul. (lk 77)
Võtan vaatluse alla ainult mõned teosed, mille kaanest kaaneni läbilugemine nõudis pingutust, lootes vähemalt selgusele jõuda, miks niisugusest ainest ja niisugusel viisil kirjutatakse. Kas ei ole lugeja ajakõrgusel või on tegu autori libastumisega banaalsustesse? Psühhoanalüüsi põhjal tuleb liialdatud seksuaaltungi toonitamine vanaea (aga kui ka nooreea) teostes kompleksidest, mis autori alateadvusse on jäänud puberteediea ebameeldivatest kogemustest. Nendest vabanemiseks ei andnud järgnev erakorraline aeg võimalusi. Käesolev "rahuaeg" tunneb igasuguste grupiteraapia ja muude menetlustega häid vahendeid, mida kasutatakse neuroloogias. Ei usu, et enda vabaks kirjutamine on õige tee lugeja suhtes. Asjaolu, et autor suunab oma kaamera korduvalt ja ilmse lõbuga voodistseenidele ning primitiivse inimese tungielu grotesksetele väljendustele, võrdub arsti praktikas (isegi kui autor ise on arst!) peaaegu ekshibitsionismi kalduvusele. Lubatagu lugejal enesekaitseks küsida: kellele autor seda kirjutab ja miks? Millisena näeb või kujutleb ta oma lugejat?

Muidugi, lugeja võib olla ajast maha jäänud. Ta ei pruugi teada, et tänapäeva tööstuslik inimene (Industriemensch) intellektuaalsel alal kiirendatud tempos arenedes teistpidi, meelte ja tunnete poolest, kaldub toonitama animaalseid elamusi nagu: seksuaalne iha, agressiivsus, hirm, nälg, janu jne. (lk 77-78)

Arvo Mägi tegelased "Hingede helina" juttudes on kõik aguli või karjatanuma kasvandikud, Nende koolitajaks on mingi Vaeste Patuste alevi mentaliteediga töölisklassi esindajad või sellest miljööst võrsunud tegelased, Võib ju olla, et lood tahavad olla pildid elust — iseseisva Eesti olude ühe sektori naturalistlik kirjeldus. Niisiis mitte "sotsialistlik realism", vaid "kapitalistlik naturalism". Kust läheb kujutaja piir iroonia või nautimise vahel, seda ei leia üles. Võimalik, et "Mikumärdi" ja "Vedelvorsti" keel võlub veel praegugi mõnesuguseid veterane. (lk 79)
Aastates lugeja (nagu väliseesti lugejad praegu üldiselt on) otsib raamatust ikkagi midagi ülesehitavat, selgitavat, lootustandvat suunda — kas või ainult vaimukat võrdlust, sädelust, soojust. Ajaviitestiili ja seksistseene pakuvad ju ülinõretavalt iga asukohamaa pildilehed ja pildikastid. Kas peab seda sorti teksti ka veel eesti raamat esitama? Kas on see vajalik aja tasemel püsimise näitena? (lk 80)
Aga peksmise stseen ise: naise peksmine eesti kirjanduses. Esimesena meenub August Jakobsoni "Vaeste-Patuste alev" vana Võsa sadistliku naisepeksuga. Siis Oru Pearu "Tõest ja õigusest", samas ka Vargamäe Sauna-Madis, kes andis püksirihma pandlapoolega sauna-tädile, oma naisele. Aga ka Andres ise, kes tahtis tütart Liisit maha luua, kui selgus et see last ootas. (lk 80-81)
Ometi näib vaikimine praegu kuritööna. Kui autoritel enam ideid ei ole, siis lõpeb seninegi kirjandus. Lugeja siiski ootab. Mida siis? Autorite aktiivsust, loomingu jätkumist, mõnda head teost, üllatusi. Aga ka informatsiooni teoste mõistmiseks, ettekandeid kirjanduse probleemidest, võrdlust rahvusvahelise kirjanduse suundadega. Kas või loengute sarjana: kirjanduse seminar lugejatele. On põnev aeg maailma arengus ja ajaloos. Käib võitlus vaimu, mitte üksi võimu pärast. Suured väärtuste ümberhindamised, otsimised ja leidmised. Kas ei ole väliseesti autoritel selles oma sõna kaasa rääkida? Kas ei oleks vajalik uus kontakt lugejatega? (lk 81)
- "Mitmesuguseid romaanikangelasi", lk 76-81 (algselt varjunimega Ants Hartmann ajakirjas Tulimuld 4/1988)

Siinkohal lubatagu vaheküsimus: Mida me veel konkreetselt ootame väliseesti autoritelt? Kas ei ole nad oma osa juba andnud pagulusaja esimesel aastakümnel ja pärast seda üsna mitmekordselt? Kas ei ole nüüd tulnud vaikselt tagasitõmbumise aeg, mis sisuliselt tähendab pagulusaja lõppu, uut iseseisvat Eestit?

See teoreetiliselt nii selgesuunaline areng oli vahepeal toppama jäänud Ida-Euroopa ummikute taha. Veel mõni nädal tagasi ei paistnud sealt mingit säravat tuleviku koidukuma. Praegu, neid ridu kirjutades on viimane süütepomm tegijate käes lõhkenud, suitsu ja kõrbelõhna pilv katab suurt segadust, aga puhtamad tuuled lõõtsuvad juba üle meie iseseisvaks kuulutatud Tõmbetuulte Maa. Kalender näitab kuupäeva 24. august 1991. Mida tahendab see eesti autoritele üle maailma?

Kodumaal kulub kirjanikkude energia praktiliste probleemide lahendamisele, argipäeva tööle atmosfääris, mis ei soodusta suurteoste sündi. Väliseesti autorite noorem põlv süvendab kontakte Kodumaaga, elab kaasa ajaloo pöördtooli tunnile, millest ehk sadestub ainet tulevasteks teosteks. Vanem põlv väljaspool Eestit kirjutab memuaare või kohendab enda avaldamata käsikirju arhiividele mõeldes. (lk 82)

Pealkirja järgi ei ole teose probleemiasetus üldse pagulus ega pagulased. Teemaks on aeg ja selle mõju inimesele. Aja fenomeni on Uibopuu käsitlenud varemgi mitmes ühenduses. Oma lühiproosas pühendab ta sellele erilist tähelepanu novellikogus "Mosaiik". Aja voolamine ja inimene selles, muutuvad arusaamad iseendast ja teistest, noonis ja vananemine, eluaastad ja iga kui aja mõõdupuu. Aeg iga üksikisiku elu ja karakteri kujundajana. Kaasaeg ja selles varieeruvad inimkujud. Suured ajaloo sündmused ja väike, harilik inimene. (lk 83)
Iseloomulik autorile ongi tema tegelaste valik. Uibopuu eelistab "antikangelasi", peamiselt mehi, talupoegliku kultuuripärandi esindajaid, nagu neid rohkesti esineb tema novellides. Nende hulgas leidub veidrikke, põikpealisi originaale, olude tõttu kõveraks kasvanud inimäbarikke. Silmatorkavad kaks vastandit: energiline, aktiivne ja positiivne teoinimene ühelpool, aga sealsamas selle vastand, abitu, otsustusvõimetu, saamatu, kõhkleja, kelle käes miski ei edene. Vastakuti seatult annab selline tegelaste paar hea võimaluse nii olusid kui ka inimesi iseloomustada. (lk 84)
Kummalgi peategelasel ei olnud sõja puhkedes vähimatki plaani ega soovi kodumaalt lahkuda. Neid kandsid võõrale maale aja pöörded, mis praeguseks on muutunud trükisõnas kirja pandud ajalooks. Tavaline inimene kui ajaloo mängukann, tema elu ja võitlus aja vooluga, milles võitjaks jääb aeg. Kas ei peitu siin teose peateema võti? Mitte autori fantaasia abil arhiivitolmust ellu tagasi toodud ajalooline romaan, vaid Aja romaan kaasajas, Igamehe silma all. (lk 85)
Kirjeldades juhusliku põgeniku saatust, avaneb võimalus luua sünteesi, moodustada koondkuju, põgeniku prototüüp, nagu neid leidus tuhandeid, kes otsisid enda identiteeti võõrastes oludes, ühed rahutult ringi rännates ümber terve maakera, teised abitult paigal püsides ja proovides vastu pidada. Vihje teose teises osas Ilmar Talve "Juhansoni reisidele" osutab selletaoliste varasemate mõttekäikude teadlikku edasiarendust: esialgsest peatsest koju tagasi pääsemise lootusest hingitsejate muutumist elu aegseteks ilmaränduriteks. Järele jääb keele ja rahvuse põhjal kestev kokkukuuluvustunne, üksteise saatuse jälgimine, mõõduvõtmine teise saavutustest, abistamine kui võimalik. (lk 86)
Antoni veidrust suurendab sõjas plahvatusest saadud põrutus. Põrutuse sissetoomine peategelase karakteri mõjutajana annab autorile hiilgava võimaluse kogu ajajärgu hullumeelsust kujutada paguluse ja pagulaste seisukohast. Ajaloo prahmakad, nagu Anton sõja puhkemist ja arenevaid sündmusi nimetab, on kõigile pagulastele mingil kombel jälgi jätnud. Ka Antoni kuulumine Liigasse — tema patoloogiline kinnisidee — saab romaanis seega sümboli tähenduse kõigi poliitiliste pagulaste suhtes. Liiga nimetust kasutades võib vihjamisi paljastada kogu aastakümnete kestel hõõgunud ülepingutatud umbusku, vaenu ja salatsemist, diktatuuri vastu võitlemise kummalisi vorme. Umbusupesad nagu metastaasid suurest vähktõvest näisid olevat levinud pagulaste sekka. (lk 86)
Kuivõrd iga pagulane seda romaani lugedes ennast ära tunneb, on teadmata. Küll aga äratab teos mõtteid paguluse ja pagulaste suhtes igas lugejas. Vana sõber Virk, enda võetud varjunimega Merikotkas, jääb painajalikult meelde kaasaegse Don Quijote'ina meie sajandi Euroopa ajaloo ühest fantastilisest peatükist. Seda kuju — Põrunud Pagulast — ei oleks tagantjärele küll keegi muu võimeline nii ilmekalt ja tõetruult kujutama kui väliseesti kirjanik, kes pagulasena suurema osa oma elust on veetnud hullumeelse aja pöördeis. Ja väliseesti kirjanikest arvatavasti ainult Valev Uibopuu, kes selle teosega on püstitanud groteskse monumendi väliseestlaste võitlusele poolesajandise paguluse kestvuse tunnistuseks. (lk 87)
- "Sala-Liiga ja Praagi poiss", lk 82-87 (algselt ajakirjas Tulimuld 4/1991)

Välislingid