Marja-Liisa Vartio

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Paavo Haavikko ja Marja-Liisa Vartio (paremal), 1960.

Marja-Liisa Vartio (11. september 1924, Säämingi, Soome – 17. juuni 1966, Savonlinna, Soome) oli soome prosaist ja luuletaja.

"Temal olid linnud"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Marja-Liisa Vartio, "Temal olid linnud. Maa ja vee vahel", tlk Piret Saluri, 1988, lk 5-176. (Raamatus on lisaks romaanile "Temal olid linnud" ka parv proosaluule kohal hõljuvaid novelle.)


  • Praostiproua muigas.
— Pisut rohkem rahu oleks olnud vaja, aga köster tegi sellest asjast niisuguse tsirkuse, et keegi ei saanud üldse aru, mis lahti on. Oleks ta esiteks meid rahulikult üles äratanud, aga tema jooksis ümber maja, eks sellegi peale läks aega, ja ta ei taibanud teenijat üles äratada ega meie aknale põrutada. Alma on ju ahervaremel käinud, ta teab, et pastoraat oli pikk maja, suurem veel kui see siin.
— Suur maja oli ta küll.
— Aga köster jooksis ümber selle. Kes teab mitu korda. Ta tagus peauksele ja kantseleiuksele. Mis mõte sellel oli. Ega tulekahju ei ole niisugune asi, mis kantseleis korda aetakse, ütles Birger mulle, kui ta köstri arutust käitumisest kuulis. (lk 10)
  • Ja nagu alati, kui praostiproua, kelle nimi oli Adele, Almaga nii usalduslikult rääkis — nimetas praosti Birgeriks ja tema ühte õde Teodolindaks, selle asemel et öelda kadunud praosti õde või jaoskonnaarsti proua, tohtri proua, ja nimetada neid üheskoos kadunud praosti õdedeks —, kostis ka praegu praostiproua häälest välja, et kuigi ta tõi nad nii lähedale, alla, kööki, olid nad ometi kättesaamatud, ja seda oli ka tema ise, kuigi ta istus köögilaua ääres ja jõi seal kohvi. Aga vähehaaval läks nii, et kuigi ta säilitas oma kõnepruugi, toimus see üha kergemini, ja lävi, mis eraldas kadunud praosti Birgerist, kulus ära. (lk 12)
  • — See on "Jaakobi unenägu", Alma.
Kuidas öelda, et Alma ei solvuks. Alma oli maali pinda kulutanud. Praostiproua seisis väga närvilisena akna all ja püüdis öelda seda, mida ta oli püüdnud öelda mitu päeva, siiski seda söandamata. Kui Alma ära oli, käis praostiproua tubades ringi ja vaatas asju üle. Ja ohus ei olnud ainult maal, vaid ka linnud. Nende suled olid tokerdunud, Alma pühkis linde märja kaltsuga, pesi neid. Kuidas selle küll öeldud saaks. (lk 24)
  • Praostiproua tahtis teada, kus see luik neil oli.
Saali nurgas, unelma all.
— Unelma all, ütles praostiproua ja ohkas.— Kelle unelm see oli, kas see oli Alma oma?
See unelm oli toodud naabritelt, Alma ei mäletanud, kust. Aga suur see oli, kasvas tünnis ja nõudis palju vett. Ükskord oli see surmasuus, ükskord suvel, kui oli palav ja kellelgi polnud meeles seda kasta. Saalis käidi harva, magati aidas, ainult külalised viidi saali, muidu seal ei käidud. Ja taim ununes ära. (lk 26)
  • — Sa seisid minu ees nagu musträhn ja mina mõtlesin: kui ilus naine. Pane tähele: kui sul ei oleks olnud peas punast rätikut, vaevalt ma oleksin su oma katuse alla võtnud, ma oleksin igatahes enne järele mõelnud, aga sa olid ju nagu musträhn. Su juuksed olid pigimustad ja läikisid, kui päike neile peale paistis, ja su rätik oli täpselt musträhni punase punane. Jaajah. — Praostiproua naeris lühidalt. (lk 32)
  • — Eks te olnud siis juba päris vana inimene.
Praostiproua vaikis ja Alma teadis, et praostiproua oli nendes vanuseasjades väheke alp.
— Teil ei olnud neljakümnest ju enam palju puudu, kui Antti sündis.
— Sa ei saa aru, Alma.
Viha tegi see alatine "sa ei saa aru, Alma".
— Ei ole naisterahvas selles eas enam noor.
— Aga ka sina oled juba selles eas, kolmkümmend täis.
— Kakskümmend üheksa.
— Jah, Alma, aastad tulevad kallilt kätte, ise näed, ka sina pead oma aastatest kinni, aga ometi ütled mulle niimoodi. (lk 37)
  • [Praostiproua:] — Kogudus kaebas piiskopile, et Birger on oma ameti hooletusse jätnud, aga see ei olnud tõsi. Kuidas ta jutlustas, oi, ta ei olnud iial nii tuliselt jutlustanud kui pärast tulekahju, aga inimesed ei mõistnud, et ta jutlustas kõige puhtamat Jumala sõna, põlevi silmi jutlustas ta meie taevase Isa väikestest teenritest, kes. lendavad süütuna puhtas õhus, ei tee kellelegi kurja ega ahnitse, muudkui lendavad ja laulavad oma Looja kiituseks. "Aga kullid," ütlesin mina, "ja röövlinnud", aga tema vaid jutlustas. (lk 42)
  • — Ega süda nii kergesti ei murdu, Alma.
— Kas praostiproua süda on siis murdunud?
— Minul või, minu süda on olnud murdumas, aga ta ei ole murdunud. (lk 44)
  • Praostiproua küünitas raamatukapi otsast linavästrikku võtma, istus toolile, pani linnu enda ette lauale ja parandas selle asendit, nii et nokk jäi otse vastu akent.
— Näed sa, nii peab ta olema nagu looduses: valged kardinad nagu kevadised pilved, nagu taevas ja õhk ümberringi. Vaene väike lind.
Alma ei pöördunud vaatama.
— Võib-olla on minu ajud linnuajudeks muutunud, võib-olla. Võib-olla on sinul, Alma, õigus, äkki ma olengi linavästrik. Kuidas ma võiksin sel juhul loota, et inimesed minust aru saavad. (lk 44)
  • — Vastu õhtut nad läksid, piiskop ja tema, üheskoos saartele, ja hommikul oli töölaual viis uut lindu, veelinnud, need, kes öösiti järveseljal nii kaeblikult häälitsevad. Sel ööl, kui ta koju tuli, käes see pikanokaline, — sa murrad selle ära, Alma, koovitaja nokk murdub, kui teda nõnda kanda, kanna nii nagu sülelast, ma olen sulle ju õpetanud, niimoodi, ja pane ta omaette sinna teisele aknalauale, mitte sinna pardi kõrvale, ka looduses ei ole nad minu teada lähestikku —, jah, kui ta koju tuli, ootasin ma trepil seistes ja minu mõõt oli täis. "Lase õige mind ka maha," ütlesin ma. "Ma tahaksin teada, mis laulu sa kogudust laulma paned, pärast seda, kui sa oled mind ära prepareerinud, vaata, kas poleks nendest tore traati läbi tõmmata, vaata, kui ma hoian neid nii ja jalgu nii, mis asendisse sa mind paneksid, ma olen öö läbi sellele mõelnud, kas sa paneksid mind istuma, ühe jala peal seisma, vaata nii, või paneksid ehk nii, üks käsi püsti, või mõlemad käed, või üks käsi mööda külge alla või mõlemad käed? Ma olen sind öö läbi koju oodanud, öö läbi edasi-tagasi kõndinud ja neid vaadanud ja mõelnud, et mida muud minagi olen kui ainult lind selles kollektsioonis, mis nime sa mulle annaksid, rara avis või mis. Kas sa paneksid mind sinna kõige kõrgemale kohale kapi otsa, sinna selle kaku kõrvale, kas sa teeksid mulle klaassilmad, kas ma oleksin rara avis?" (lk 46)
  • — "Anna andeks," hakkasin ma nutma. Ma tahtsin oma käsivarred talle kaela ümber panna, mitte need, — praostiproua muljus oma käsivarsi, pigistas parema käe sõrmed ümber pahema käe randme, — mitte need, Alma, need on närtsinud. Mitte need... siis ma olin noor, mu käsivarred olid valged ja pehmed, ma kandsin alati pikkade varrukatega kleiti, et päike ei teeks käsivartele pruune plekke. Mulle tundub, et sellest peale ei ole mul käsivarsi enam olnud, need jäid tema kaela igavesti rippuma, kui ta mind endast ära tõukas. (lk 46)
  • Praostiproua vaikis, naeratas linavästrikule, kallutas, pead ja ütles linavästrikule lalinal, otsekui räägiks ta väikese lapsega:
— Vaata, äkki on hoopis nii, et sina oled mina. Nad ütlevad, et mina olen nagu sina. Aga mis siis, kui sina oled hoopis mina... siis: mina elan. Ma olen olemas, ma räägin, kuigi olen sina. Vaata; sina ei ole surnud, nii kaua mitte, kuni mina sinuga räägin, ja kui mina olen surnud, siis oled sina mina, kuigi sa ei räägi, ja kui ükskord tuleb keegi teine, kellele öeldakse: "te olete linavästrik", siis jätkad sina minu elu. Kui mind enam ei ole, kuhu nad panevad sinu, minu kujutise? Alma sinust ei hooli. Tema ajab enda minu ees kohevile. — Praostiproua võttis linavästriku kätte, vaatas lähedalt tema musti klaassilmi. — Ma näen sinu silmades oma silmade kujutist. Kas sa ei tea, pisike õrn lind, et Alma on naiseks muutunud metsis. Kas sa ei kuule, kuidas ta end kohevile ajab, laulab ja mulle kukub, saad sa aru, kuula ometi, varsti päästab ta oma hääle valla, tormab edasi-tagasi, tuleb edaspidi-tagaspidi — kuulsid, nüüd ta vuhatas toast välja. (lk 47)
  • — Pane aken kinni, nad karjuvad, mul pea valutab.
— Valutab muidugi, kui inimene kogu aeg mõtleb. Kas ma pole öelnud, et parem oleks nad kõik ära hävitada, see oleks kõige parem. Praostiproua peaks nüüd kevadel kuhugi ära sõitma, kus seda karjumist ei ole kuulda.
— Kus mul minna, lähen, kuhu lähen, linnud lendavad ikka üle pea...
— Aga miks praostiproua siis kuulab seda karjumist. Minge vee äärest ära, siis on vähem seda kruuksumist, karjuvad nagu kadunud hinged põrgus...
— Oi-oi, Alma, see on ju kevad, Alma, kevad on julm, kas pole tõsi.
— Minul oli kevad siis, kui ma kodunt ära tulin, oli kodu, kust ma tulin. Kui ma nüüd lähen, siis mul ei ole kohta, kuhu minna või kust tulla, mitte tükikestki isamaad jalge all...
Isamaa on taevas.
— Aga praostiproual on oma maatükk, see krunt on ju seadusega praostiproua oma.
— Mina nõnda ei mõtle. Maa, kus ma seisan, on ikka isamaa, kui ma ka kivisel saarel seisan. (lk 49)
  • - Kui meid laulatati, ei tulnud ükski sugulane vaatama, ei olnud kohal. Kui meid oli ära laulatatud, ütles Birger: "Lähme saartele." Ja järgmisel pühapäeval jutlustas ta kirikus lindudest, see jutlus leegitses, see oli ilus jutlus ja see lendas õhku nagu tuleleek. Aga see jutlus, mis ta pidas natuke aega enne seda, kui ta mind kosis, see on mul peas, ja ma sain aru, et tol pühapäeval jutlustas ta ainult minule. "Rara avis on leitud," jutlustas ta, nii et kirik kõmas, "te näete, kuidas taeva linnud endale kaasat otsivad, ja mina tean üht lindu, kes on leidnud endale kaasa. Jumal on pannud inimese südamesse sellesama igatsuse, mis sunnib rändlinde..."
— Rohkem ma ei ütle, Alma. Paganlus või? Ka sina oled öelnud, et see oli paganlus... miks sa siis ikkagi nutad?
— Mina ei nutnud, ma läksin jutluse lõppedes kirikust välja, läksin ära keset kiriklikku talitust, läksin järele mõtlema. Ma tegin läbi pika võitluse, sest ma ei teadnud, kas mu südames on seesama igatsus, mis seal tema arvates oli, ja ma ei olnud täiesti kindel selleski, kas ta ei rääkinud siiski mõistu, sest ta rääkis lindudest alati, ja inimesed ütlesid, et ta on paganlik papp. Kujuta ette, tema peale kaevati ja ma pidin korduvalt piiskopile lõunat pakkuma, kui ta tuli kontrollima, aga Birger jutlustas nagu vihuti lindudest, kuigi piiskop kuulas jutlust, ja ta võlus piiskopi ära. (lk 51)
  • — Kas ta siis eluilmaski ei jutlustanud puhast jumalasõna?
— Oh, Alma, "Jumal on väikeses linnus," ütles ta, minu mees nimelt, ja piiskop ütles talle, praostile: "Mu vend, mul tuleb vesi silma, kui ma su jutlusele mõtlen, sa oled puhas hing, jutlusta pealegi oma lindudest, aga pista sinna sekka ka sõnake lihtsate hingede jaoks, räägi maamehele, kuidas vili kasvab, ära räägi ainult lindudest, ütle sõnake ka maaharimisest." Jah, Alma, puhtamat usutunnistust ei ole keegi jutlustanud. (lk 51)
  • [Alma:] — Lind nagu lind ikka, tuleb, läheb, üks suur, teine väike. Ei ole täiskasvanud inimene selleks loodud, et linde vahtida. (lk 52)
  • Kõhna näol oligi juba ilme, mida Alma nimetas praostiprouavastaseks. Palju ilmeid sellel alati kõrgil ja hapul näol ei olnud, aga see ilme oli nii iseloomulik, et kui Alma oleks kõhnale äkki teel vastu juhtunud ja seda ilmet näinud, siis ta oleks teadnud: nüüd ta mõtleb praostiprouast halba. (lk 53)
  • Apteeker tunnistas purkide ridu ja silmitses purkidel olevaid ladinakeelseid nimesid. Päike pärlendas portselanil, puuoks heitis kampripurgi küljele varju, otsekui oleks see mingi pead keerutav ümar loom. (lk 59)
  • — Ei tea, millal seda kannu küll viimati on läikima hõõrutud. Kui minu mees veel elas, sain ma igal hommikul oma kohvi läikivast vaskkohvikannust. Kui ma ise maja pidasin, ei olnud kastrulid tahmased, ja kui ma ka kadunud ämmast olen paha rääkinud, siis tema traditsioonist ma pidasin siiski kinni, ei lasknud kastrulitel tahmaseks minna. Kes seda kastrulit küll lahtisel tulel on pidanud? — Praostiproua rääkis heldinud häälega ja püüdis kastruli tahmast põhja niiske lapiga puhtaks nühkida. (lk 73)
  • — Nad kõik on mind maha jätnud, ütles praostiproua taldrikule. — Holger jättis sind meelega võtmata, sest ta teadis, miks ma tahan sind Teodolindale anda. Nad on kõik koos otsustanud, et ükski neist ei võta sind, et sa mind elu lõpuni kiusaksid, kuna sa oled nende vanaema serviisist. "Anna Elsale," ütleb Teodolinda. "Anna Teodolindale," ütleb Elsa. Nad ainult ootavad, kuni ma su ära lõhun, et siis öelda: nüüd lõhkus ta meie vanaema serviisi taldriku ära. Neil on meeles, mis ma ütlesin: "Võtke see ära, et see minu valduses ei puruneks."
Praostiproua võttis taldriku sülle ja istus karvasjalgkaku vastu sohvale. — Sul on peal mahe maastik, ütles ta taldrikule. — Lilled, puud ja põõsad, mees ja naine, noor mees ja naine keset lilli sülelemas, naise jalg nagu Elsa jalg siis, kui ta istus verandal ja vaatas mind, kes ma tulin koos tema vennaga sellest majast välja tol päeval, kui nende ema ei suvatsenud mind teretada. Punane, sinine, pleekinud, kulunud mahedad värvid. Miks te olete selle taldriku värvid! Miks ma peaksin teid vihkama. On siis kõik see, mis on minuga siin majas juhtunud, teie süü. — Praostiproua istus, taldrik vastu rinda surutud. Kell seinal käis. — Ega ma sind ei vihka, ütles ta taldrikule, ma vihkan inimesi, kes tahavad minult kõik ilusad asjad ära võtta. Ma armastan asju. (lk 78)
  • Alma tegi näo, et ta ei kuulagi. Kui olla nii, siis võib kuulda midagi uut teada saada. (lk 125)
  • [Holger:] — ..."kui ma oleksin õppinud," ütles Teodolinda, varem ütles, nüüd ei ütle enam midagi. "Ja kus sa siis oleksid?" ütlesin mina. "Oleksin üksinda", näed sa, see käis minu kohta. "Üksinda sa oled ka praegu," ütlesin mina. Aga see kõik on minevik. See on minevik, ja kui ma temaga räägin, siis ta ei vasta, kõige hullem on see, et ta ei ütle midagi, ei ütle kunagi mitte midagi. Pudel, pudel, kordas apteeker, — tihedasti suletud pudel, kõrge kaelaga, kork peal, aga ma tean küll, mis seal sees on. Mürk. Kas sina tead, et kui inimene on üksi, siis ta läheb mürki täis, ära sa usu, et Adele ei ole, Adele on mürgipudel, Adeles on mürk. Võtab korgi pealt, laseb oma Jumala sisse, paneb korgi tagasi, sinna ei ole midagi parata. Herman on pudel, Elsa on pudel, igas pudelis on mürk, aga mina olen vaba inimene, mina lähen linna, käsin korgi pealt võtta, vaata, ma räägin, päästan mürgi välja, kas kuuled, kui ma räägin, oled sa, mis sa oled, mürgipudel sa veel ei ole, aga sinust tuleb, sinust tuleb, kuhugi sa ei pääse, ma tean, sa oled juba mürgitatud, Adele on sind mürgitanud. Teodolindas oli mürk valmis, näed, temal oli oma unelm, kurat teab missugune, inimesel ei tohiks unelmat olla, ja nüüd on see mürgiks muutunud... (lk 125–126)
  • Holger seadis retsepte virna, öeldes, et retseptid tuleb panna just nii: servad täpselt kohakuti. — Sina oled lohakas, ütles ta naisele, — servad peavad olema täpselt kohakuti. Jaa, jaa, oleksin mina arst, — Holger ohkas. Naine ei pööranud mehe juttudele mingit tähelepanu ja pühkis niiske lapiga apteegiletti. — Hea on, et sa pühid, jätkas Holger. — Toovad batsille, igasuguseid tõbesid on jälle liikvel. — Naine pani kaltsu ära.
— Kas selle koht on siin? ütles Holger.
Naine võttis kaltsu sahtlist, kuhu ta oli selle pannud, ja viis kööki. Holger rääkis edasi. Aastast aastasse oli ta pidanud ühtesid ja samu ravimeid paberisse mähkima, ühtesid ja samu segusid pudelisse panema, aastast aastasse oli ta näinud ümbruskonna inimesi, suur pudel kaenlas, mööda kasealleed apteegist ära minemas. — Kes teab, kas nad saavad terveks, mühatas ta.
— Oleksin mina arst... (lk 129)
  • [Teodolinda:] — Mispärast nad tookord õieti riidu läksid?
[Holger:] — Käisid marjul ja tulid vihasena teine teist teed tagasi. Kummalgi oli oma seletus. Mina ei saanud kummastki aru. See musträhn ütles, et Adele sõimas teda niisuguste sõnadega, mida tema ei või suhu võtta. Adele jälle ütles, et Alma ärritas teda. Kui Adele oli öelnud, et kell on kolm, oli Alma nähvanud, et kust teie seda teate. Kui Adele oli öelnud, et kell on neli, oli Alma jälle vihastanud: "kust teie seda teate", ja nii oli see edasi läinud, kuni kell sai kaheksa, üheksa. Adele muidugi jälgis päeva edenemist varjude pikenemise, päikese seisu ja lindude laulu järgi, sa ju tunned neid tema oskusi, mis tal pärinevad Birgeriga koos tehtud retkedelt, ja just neid ei või Alma kannatada. Lõpuks olid nad seisnud mõlemad kõrge kivi otsas, ja Adele kinnitab, et Alma silmis põlenud tapahimu. Selle peale pakkis Alma öösel oma vineerkartongi ja läks hommikul minema. (lk 133)
  • Praostiproua pilk oli suunatud Alma paljastele laiadele jalgadele — need olid mustad, Alma oli jälle väljas käinud, jälle jalgu pühkimata tuppa tulnud. Alma oli oma vanade kommete juurde tagasi pöördunud, käis ringi, nagu astuks ta üha mööda koduküla põllupeenraid, ja ükski jutt ei aidanud. Märterlus, mõtles praostiproua, märterlus. Alma oleks nagu ennast karistanud — nagu, aga kõik see pöördus tema, praostiproua vastu. Alma tahab, et ma ütleksin talle: "Sa külmetad", et tema võiks öelda: "Kes minust hoolib." Aga mina ei ütle, ei ütle, sest Alma ei külmeta, aastast aastasse on ta ühtemoodi terve ja väsimatu, ainult iseloom on muutunud. Kui seegi; kas Alma pole alati olnud samasugune: niisama põikpäine ja isemeelne. (lk 136)
  • Sellest oli tulnud mäng, mis tegi rahvale nalja, aga Alma ei teadnud seda. Iga kord, kui ta vaestemajast ära tuli, oli tal selleks tõsine, kaaluv põhjus. Väljakannatamatud inimesed; nad panid ta hullude palatit koristama; ja kui Alma oli ära näinud mehe, kes hommikust õhtuni rusikaga vastu akent tagus, endamisi rääkis ja vandus, oli ta mõõt täis. "Kas karu tuli tagasi?" küsis Holger. "Ole tasa," ja neil mõlemal kippus naer peale. Ja kui Alma kandikuga saali kohvi tõi, ütles Holger; "Tere, tere, sa käisid vist reisil." "Mis reis see oli, hullude palatit mina koristama ei hakka, ühes hulludega lähed ise hulluks." Vaestemaja juhataja rääkis pärast, et Almaga on võimatu läbi saada, ta hakkas kamandama, hakkas vaimuhaigete osakonnas oma korda nõudma. Need vaesed õnnetud inimesed muutusid juba üksnes tema nägemisest rahutuks. Ta kohtles neid nagu mõistusega inimesi, nõudis, et nad istuksid sängiserval. "Kas sa siis aru ei saa, et põrandal ei istuta," ütles ta naisele, kellel ei olnud aimu isegi aastaaegade vaheldumisest. "Nad püherdasid sinise kalingurkleidiga põrandal, ja niipea kui ma talle puhta kleidi selga sain, määris ta selle kohe ära, "kas sa siis aru ei saa, et seda ei tohi ära määrida aga tema hakkas karjuma, issand jumal, mina katsin kõrvad kinni ja mõtlesin, et siin majas ei ole ma mitte üks päev enam, ole sa nii hull kui tahad, aga sellest võiks ikka aru saada, et puhast kleiti ei tohi kohe ära määrida." "Selles suhtes oli sul õigus," ütles Holger Almale. "Kas ta kuulas sind?" "Või veel, hull on hull, karjus ainult. Ja seda ma ütlen, et neile on kurat sisse läinud, ma nägin oma ihusilmaga, et kes on hull, sellele on kurat sisse läinud." "Ja sina tulid ära?" "Tulin." Kui Alma kohvitassidega kööki läks, naeris Holger, nii et hing rinnus kinni. (lk 138)
  • Kakk vaatas kapi otsast... viis aastat tagasi, oli pühapäeva hommik, oli ta kakku nähes nutma puhkenud. Otsekui oleks koju tulnud... seal see vaatas nagu elav olend, rääkis temaga, oli teda taga igatsenud. Mingil põhjusel oli kakk kõigist lindudest ainus, kellesse ta oli kiindunud: sel oli ümmargune pea, see oli elav nagu laps, sülle võttes oli see väikese lapse suurune. Vaeseke, on keegi su eest ka hoolitsenud, kui ma ära olin, sa vaeseke oled tolmune, kaku nokka silitades oli sõrm saanud tolmuseks ja Alma oli selle peale nutma hakanud. Nagu oleks ta väikese lapse üksi jätnud. Aga täna vihkas ta iseäranis just kakku, see oli praostiproua nägu. Ja kas ei hoolitsenud praostiproua kaku eest mitte rohkem kui teiste lindude eest, selle kurvitsa eest ei hoolitsenud ta üldse. Alma vaatas kurvitsat: kõhnad jalad, pikk nokk — lmd oli apteekriemanda moodi. Iga lind oli Alma silmis muutunud mõne inimese sarnaseks, kas ei olnud ta vaadanud metsist ja kas ei olnud see meenutanud talle Fransit, tema venda... hulluga koos olles lähed ka ise hulluks: et need linnud temas ka nii võimust pidid võtma. (lk 141)
  • [Alma:] Kõige rohkem oli ta võõrsil olles igatsenud, ta taipas seda praegu, neid valgeid laevu, mis viisid koju ja kodunt ära. (lk 141)
  • [Praostiproua:] — Ära katkesta, see on üks niisugune lugu, mis ei kannata katkestamist, ja sina, Alma, alusta päris algusest.
— Kust mina tean, mis on algus.
— Alusta või sellest, kuidas te voodit tassisite, see ei ole algus, aga kui sa sellest alustad, kuigi see on hoopis loo lõpp, siis sa pääsed selle kaudu tagasi algusse. (lk 145)
— Naera aga naera, ütles praostiproua väärikalt. — Sina ei tea, mis tunne mul on, kui asju muudetakse. Sellel, millel lastakse juhtuda ühes jutustuses, ei lasta juhtuda teises. (lk 148)
  • [Alma:] — "Kas nüüd või mitte iial," ütlesin ma ja ema ütles sedasama, aga mu õde kartis, et see on seadusvastane tegu. Ta oli juba nii kaua abielus olnud, et oli õppinud mehi kartma. (lk 149)
  • — Jutusta oma ema unenägu, jutusta sellest lahkuvast laevast, ütles praostiproua Almale.
— Ei, ei, ütles Holger. — Ärge rääkige mitte millestki, mis lahkub. Mul läheb alati meel kurvaks, kui ma näen lahkumist. Mina ei kannata lahkuvat laeva vaadata, Lappeenrannas käies ei lähe ma kunagi sadamasse.
— Too apteekrile kuuma vett. (lk 153)
  • [Praostiproua:] — Mina armastan linde.
Ka selles oli midagi, see tahtis olla pihtimus, mina armastan linde, mida kõike pidi kuulma, inimene seisab käed puusas tema ees, nagu midagi head öeldes. Armasta, armasta, aga jäta mind rahule. Hull, hull, kao siit. Alma rääkis mõttes — see tuli nagu tõbi —, ta oleks tahtnud lüüa, rebida, midagi puruks virutada. Almal hakkas endast hirmus kahju, sest et ta oli siia nagu kinni pandud, sest et ta oli sunnitud elama koos inimesega, kes tuli teda põlevi silmi otsekui alistama. Miks pidi ta sihukesele tööd tegema, sihukesele, tema, kelletaolist ja kellega võrdset töötegijat ei olnud kusagilt leida, tööd tegema, nägemata mingit tulemust; kevadest kevadesse linde passida — oli see inimese töö. (lk 154)
  • [Praostiproua:] — Mina, mina kardan inimesi, ma ju tahaksin inimesi armastada, aga inimesed on kurjad, ma ei julge nende sekka minna. (lk 154)
  • [Praostiproua:] — Sul on hea olla, Alma, sest sina ei mõista kõike, mis sünnib teise hinges. Sina lähed läbi elu, mõistus käes, sina kannatad vähem kui mina. Kui ma noorem olin, siis ma ei võinud inimestele silma vaadata, sest ma teadsin, mida nad mõtlevad, ja ma jäin sellest haigeks, sest see, mis ma nägin neid endast mõtlevat, ei olnud alati üldse mitte mulle soodus. Ma jäin haigeks ja lamasin, kompress pea peal, kodus, mu pea valutas, mu pea valutas — kuidas mu pea siin elus küll on valutanud. Inimesed on palju kurjemad, kui sa oskad arvatagi, Alma, keegi ei hooli kellestki, ära iial kiindu kellessegi ega millessegi... (lk 155)
  • [Praostiproua:] — Kõige raskem ei ole kannatada sellisel inimesel, kes teab, miks ta kannatab, kõige raskem on sellel, kes ei tea, miks ta kannatab. (lk 156)
  • [Praostiproua:] — Muidugi ma tean, et kõik kannatavad, aga ega see minu kannatust ei leevenda, ei. (lk 157)
  • [Praostiproua:] — Alma mõtleb, et kust ma seda nii kindlasti tean, eks ole? Aga mina tean, see võttis kaua aega, ja ega see ei ole praegugi veel päris kindel, see on kindel ainult hetketi, aga neil hetkedel, kui mul on kindel teadmine, on see teadmine nii tugev, et ma enam ei kahtle, sest ma olen siis endine mina ise, ma ei kahtle, vaid ütlen enesele: kui ma ainult suudaks elada seni, kuni antakse teadmine. Asi on ainult suutmises, Alma.
— Kuidas seda siis teada saab? küsis Alma. — Kuidas seda siis teada saab?
— Seda on raske seletada, see tuleb mõnikord öösel, mõnikord päeval, kui ma pikutan voodis, see nagu täidaks mind, mu keha on kerge, ma olen nagu õhus ja tean: nüüd see on minus. Jumal on minus, mina Jumalas, ja kui see nii on, siis ei ole mul siin maailmas enam midagi kannatada, see viib minust ära kõik muu. Kas Alma arvab, et mina ei olegi samasugude nagu teised? Ma olen ju kiuslik, ma olen õel, ma olen väga halb inimene, ma ei armasta inimesi. See on tõsi: ma pole iial õppinud kedagi armastama, aga neil hetkedel, kui Jumal on minus, on kõik inimesed, kõik, mis maailmas elab ja hingab, mulle ütlemata armas. Alguses ma mõtlesin, et ma petan ennast, ja teinekord tundub mulle praegugi, et ma olen selle välja mõelnud ainult enesele kergenduseks. Mis sa õieti oled, ütlen ma endale, sina jah: kibestunud, õel, täis kurje mõtteid, ja kuidas sa neis sorid, ma sorin kui saastas kõiges selles, mis mulle siin elus, siin majas on tehtud, ka kõiges selles, mis Alma mulle on öelnud, Alma ei tea, kuidas ma olen ka selles sorinud, ja selleski, mis Alma on jätnud ütlemata, aga on rääkinud teistele inimestele. Ma ei ole sedagi andeks andnud, et Alma nimetas mind linavästrikuks, ja ometi oli see ligi kümme aastat tagasi, kas Alma oskab seda seletada, mina ise ei saa sellest aru... ma imestan endamisi, kuidas see on võimalik, et sina nimetad mind linavästrikuks, ja mina kaotan närvid, tervise, olen ööd läbi üleval ja kuulen su häält, mis nimetab mind linavästrikuks. Mina küsin seda Jumalalt, küsin, kas on võimalik, et niisugune inimene, kesl takerdub nii tühise asja taha, on Jumala laps. (lk 158)
  • [Alma:] — Praostiproua vist vihastas tookord minu peale.
— Ei, ei vihastanud, selles see asi ongi, kui ma oleksin vihastanud, siis ma oleksin öelnud, et sa oled mõni niisugune lind, kes on minu arvates loll, ütleme näiteks kiivitaja, sul on ju isegi selline juuksekrunn, see on ausalt öeldes mulle alati kiivitajat meenutanud, ja sa oled niisama põikpäine ja veider nagu kiivitaja, sa ju mäletad seda lindu, kes seal neemetipus suvi otsa oma reviiri kaitses ja keda ei peletanud ei hirmutamine ega üldse miski minema, mäletad, me plaksutasime käsi, ja lind lendas natuke kõrvale ja kohe jälle tagasi. Kui sa siis ükskord minu juurest jälle kord ära läksid ja tagasi tulid, siis oli mul keele peal, et kiivitaja sa oled ja ei keegi muu, aga ma ei öelnud, ja see'p see ongi, ma ei ütle iial mitte midagi välja, ma olen, nagu sa näed, õel iseenda ja mitte teiste vastu, eks ole. (lk 158–159)
  • [Praostiproua:] — Sina oled minuga võrreldes õnnelik inimene, Alma. Kui sina vihastad, leiad sa kohe sõnad, aga mina ei ole iial osanud kellelegi midagi öelda, mina mõtlen tagantjärele, mida oleks pidanud ütlema. (lk 159)
  • Praostiproua vaikis. Ta istus liikumatult sohval, keset saali sohvat. Kuidas ta oleks saanud neile seletada, et ta oli istunud terve õhtu ja avaldanud austust loojuvale päikesele. Kui päike oli kuusiku taha laskunud, oli taevas olnud kummaliselt selge, taevas oli nagu õhuke pingul vaskplaat järve taga metsa kohal. Praostiproua oli näinud, kuidas lind kuuselatvadest mööda lendas ja kadus, otsekui oleks taevas olnud vesi, kuhu lind sukeldub. Ja tundus, nagu oleks taevas helisenud, kui linnutiib seda puudutas, ja see helin oli ikka veel õhus, nagu ka lind: need oli nimetud linnud, mustad linnukujulised pildid, taevased hirmuvalitsejad.
Ja talle oli tundunud, et kui ta ootab ja on vaikselt, siis tuleb vastus, ootus täitub. (lk 162)
  • Alma oli läinud Anttile majapidajannaks; Antti oli lahku läinud, naise ja lapse maha jätnud, uuesti abiellunud, Alma oli jäänud endise naise juurde. Kui Antti teist korda lahku läks, oli teine naine neile külla tulnud, ja need kaks, Antti endised naised, olid sõbraks saanud. Nad ootasid, et ka kolmas nendega ühineks. Kolmas oli juba teada, aga Antti oli temaga veel abielus. Alma oli Antti maja pidanud, ja kui Antti ära läks, oli Alma jäänud. Selle vastu ei olnud tal suurt midagi, et käis too teine endine naine, temaga võis Anttist rääkida, aga kui majja võeti elama tüdruk, tumedasilmne noor tüdruk, läks Alma närviliseks. Naisi oli liiga palju. Ja Almale ei meeldinud võõrad, need võõrad, kes majas käisid. Neist ei teadnud, kes nad on, ja kui Alma küsis, kes üks või teine võõras on, siis mõni neist oli isegi arst, kuigi arstiks poleks teda küll arvanud. Alma meelest oli elu võimatuks muutunud. (lk 171)
  • [Teodolinda:] Ja on nii, et kui jutt on kord liikvele lastud, siis ei tasu hakata seda õiendama. Jutt käib ringi niisugusena, nagu ta on liikvele lastud. Seda ei muuda miski.
- Niisamuti on ka meie, inimestega, ütles Holger. (lk 173)
  • [Teodolinda:] Ühesõnaga, see kõik on tuulest võetud, need jutud olid nii ebamäärased, et isegi see, mis pidas paika, ei olnud tõsi. (lk 174)
  • [Alma:] Ja kus kohta see vana inimene enam läheb. Läheb, kuhu bussid ja rongid viivad. (lk 175)
  • – Sõja-aja abielud, ütles Holger, kui neist asjust ühel päeval, varsti pärast Alma tulekut, juttu tuli, sõja-aja abielud, ütles ta, otsekui oleks see asjatu ja mõtlematu tegu sõda, mitte abielu, naisevõtmine, oli aeg milline tahes. (lk 175)