Musträhn
Proosa
[muuda]- — Sa seisid minu ees nagu musträhn ja mina mõtlesin: kui ilus naine. Pane tähele: kui sul ei oleks olnud peas punast rätikut, vaevalt ma oleksin su oma katuse alla võtnud, ma oleksin igatahes enne järele mõelnud, aga sa olid ju nagu musträhn. Su juuksed olid pigimustad ja läikisid, kui päike neile peale paistis, ja su rätik oli täpselt musträhni punase punane. Jaajah. — Praostiproua naeris lühidalt. (lk 32)
- Marja-Liisa Vartio, "Temal olid linnud. Maa ja vee vahel", tlk Piret Saluri, 1988, lk 5-176
Luule
[muuda]Vanarahva suu ütleb, et metsalinnud ennustavad surma.
Kord suvel, kui Aili suri,
tulid käod öösel me õue
ja kahel korral ärkasime koleda hääle peale,
otsekui kääksutataks roosteseid sagaraid:
musträhn seal toksis aknaliistu.
- Helena Anhava, "*Harakkuljus õitseb kui roosatav vaip...", "Ütlen siiski", tlk Tiiu Kokla, 2000, lk 7
Leides oma kaabu vana,
ära nõgikikkaid mana,
heida maha luuderohtu,
lepatriinudega kohtu,
kuula meretuule juttu,
kuni kuu kaob koidu-uttu.
- Lauri Pilter, "*Võimalik, et hommik saabub...", rmt: "Laikmaa välu", 2021, lk 35