Ülle Pärli

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ülle Pärli (sündinud 5. septembril 1952) on eesti semiootik ja kirjandusteadlane. Ta on uurinud vene kirjanduse retseptsiooni Eestis, kujundite ja nimetamise semiootikat, uurinud Jossif Brodski kujundikasutust.


  • See, et venestuspoliitika, millel kahtlemata oli oma mõju eesti kultuuri arengule ja mis seda arengut märgatavalt deformeeris, lõppkokkuvõttes siiski nii tsaari- kui ka nõukogude ajal edutuks osutus, näitab, et mõlemal ajastul olid olemas ka oma kaitsemehhanismid, mis võimaldasid võõrmõjule vastu seista. Seejuures ka vene kirjandus ise, mida Eestis levitati ja kasutati kui venestusvahendit, osales ühtlasi selliste kaitsemehhanismide loomisel, st tema roll nendes protsessides oli väga kaksipidine.
  • Arvati, et lugedes originaali võtab eesti lugeja vene kirjandust vastu samamoodi kui vene lugeja ja et nii on teose teksti mõistmine täielikum ja adekvaatsem kui lugedes tõlget. Ei võetud arvesse, et tegelikult toimub "võõra" kirjanduse vastuvõtt ka originaalis emakeele ürgelemendi vahendusel.
  • Vene kirjanduse retseptsiooni ajalugu Eestis annab tunnistust sellest, et eesti lugejad pole kunagi kaotanud kontaktivalmidust tõelise vene kirjandusega. Selle kontakti teokssaamine on suuresti sõltunud kirjandusvälistest asjaoludest. Eesti lugeja, kes on vajanud eri aegadel vene kirjanduse modaalsust, ei ole teda vastu võtnud siis, kui teda on vägivaldselt peale surutud. Eestlaste suhtumine vene kirjandusse - see on lähedus, armastus distantsilt.
    • "Venestamisest ja vene kirjandusest Eestis". Tõlkinud Mart Barbarus. Vikerkaar 2/1994


  • Venemaal on kirjandust alati peetud millekski enamaks kui lihtsalt kirjanduseks - nagu ka Venemaa ise on olnud vene mentaalsuse jaoks rohkem kui riik ning nõukogude ideoloogia mitte pelgalt ideoloogia, vaid pigem metaideoloogia.
  • Traditsiooniliselt on kirjandus olnud vene lugeja jaoks sotsiaalse, vaimse praktika asendaja.
  • Kui tänapäeval räägitakse kirjaniku staatuse muutumisest ühiskonnas, siis kõige rohkem igatsetaksegi taga seda kirjanduse tõe juurde viivat rolli. Tõde, mida kuulutada, enam aga ei ole, kirjanduse jaatav, väitev diskursus on end ammendanud. Tema referentsus asendub auto-referentsusega.
  • ... aegade jooksul vene kirjandusele omane olnud filosoofia asendaja roll teiseneb nüüd taotluseks luua kirjandustekstides ideoloogiavaba keelemaailma.
    • "Vene kirjanduse müüt postmodernistlikul ajastul". Vikerkaar 5-6/2000


  • Et vaidlused keeleseaduse ümber jäid nõukogude aja lõppu, siis oli Lotmani arvates esmane eesmärk kitsendada vene keele kasutussfääri ja anda eesti keelele tagasi temalt võetud õigused. Keeleseadust pidas ta sama vajalikuks kui looduskaitseseadust. Samas pooldas Lotman, et ka vene rahvusest elanikku teenindaks riik tema emakeeles, keelekasutus ei lähtuks mitte bürokraadi mugavusest, vaid siinse elaniku õigusest suhelda emakeeles. Ta leidis, et mõlemast keelest hoolimine võiks aidata ühendada siin elavaid inimesi.
  • Vene õpilaste huvi eesti kultuuri vastu me ei saavuta, kui meid sugugi ei huvita, kuidas arendada nende oma kultuuri tundmist. Ühisele lainele häälestumine kultuurilises suhtlemises eeldab osapooltelt nii sarnasuse kui ka erinevuse tunnustamist.
    • "Juri Lotmani kunstiteksti lugemise õpetus". Keel ja Kirjandus 5/2007

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel