Mine sisu juurde

Agraarühiskond

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Tegelikult lõppes keskaeg, kui sügavamalt järgi mõtelda, alles üsna hiljuti. Agraartsivilisatsioon, mille kõige täiuslikumaks majanduslikuks, vaimseks ja kultuuriliseks vormiks oli keskaeg, kadus minu põlvkonna silme all. Lugedes äsja G. Ränga lapsepõlvemälestusi selle sajandi alguse Saaremaalt, vapustas mind veel kord, kuivõrd arhailine oli tolleaja eesti ühiskond veel oma sügavuses. Esimese hoobi keskaja ühiskonnale Eestis andis maareform ja "aadli kui klassi likvideerimine". Keskaegse agraarühiskonna hävitamise õilsa ürituse viis lõpule märtsiküüditamine ja kolhoosikord, millega likvideeriti "talupoegkond kui klass". Talupoegkond ja "talu kui elulaad" oli sügavalt arhailine ja eriomaselt keskajal kujunenud nähtus. "Külaelu idiotismi" (see on XIX sajandi tuntud kirjamehe termin) likvideeris lõplikult 1990. aastate isamaalik liberalism. Kõik, mis seostub "külaelu idiotismiga", nagu näiteks elu ilma elektrivalguse ja masinateta, heinategu vikati ja rehaga, rehetuba ja suitsusaun, kündmine härgadega ja rehepeks koodiga, ööpäevaringne seotus oma naturaalmajandusliku taluga, on tänapäeva linnanooruse meelest täiesti absurdne ja julm. Unistust rohelisest naturaalmajanduslikust elulaadist defineeritakse kui kurja "ökofašismi". Neid, kes unistavad keskaegsest seisuslikust ja religioossest elukorraldusest või pigem niisugusele ühiskonnale omasest esteetilistest ja metafüüsilistest väärtustest ega ole rahul praeguse suurlinliku nihilismiga, nimetatakse ilma pikemata neofašistideks.
  • Ajaloo periodiseerimine vana-, kesk-, uus- ja uusimaks ajaks on meil, kui vaadata kasvõi kooliõpikuid, täiesti enesestmõistev. Kuigi niisugune jaotus juurdus meil lõplikult marksismi-leninismi formatsioonideõpetusega, ei ole ajaloolaste ja politoloogide hulgas sündinud veel ühtegi ärksamat vaimu, kes selles valdkonnas üritaks niisugusest leninistlikust dogmast distantseeruda. Kuigi NSV Liidu lõpukümnendeil üritati Moskvas korduvalt niisugust periodiseeringut kahtluse alla seada ja tugineti sealjuures Marxi käsitusele Aasia tootmisviisist. Tõepoolest, Aasia ühiskonna ja kultuuriloo uurijad ei ole eales vajanud eespool nimetatud jaotusi. Sealsed ühiskonnad on arenenud teises rütmis, neis on valitsenud igavene feodalism ja keskaeg. Uusaega ei ole neist ükski veel jõudnud. Näiteks Jaapan on ikka veel oma alustes läbinisti feodaalne ja külakogukondlik maa, mis kinnitab väidet, et on võimalik modernization without westernization. Ka Venemaa on teinud läbi mitu moderniseerimisperioodi, kuid ei ole seejuures suutnud sugugi läänestuda.
  • Vahest on ka Lääne ühiskondade puhul täpsem lähtuda teistest jaotustest, mis tema arengu vältel toimunud muutused paremini esile toovad - näiteks Alvin Toffleri kolme laine käsitusest. Tema järgi on tsivilisatsiooni arengus võimalik eristada kolme põhimõttelist perioodi: agraarühiskond (see on kestnud tuhandeid aastaid), industriaalühiskond (see algas valgustusajastu ja tööstusliku pöördega) ja postindustriaalne ühiskond (selle sünni juures viibime me praegu). Kõik ühiskonnad enne tööstusliku pöörde lõplikku võitu, nii Läänes kui ka Idas, olid agraarühiskonnad. Kõigile neile oli iseloomulik seisuslik elukorraldus ja kõiki elu- ja tunnetusvorme läbivad hierarhilised suhted. Kõik nad põhinesid traditsionalismil, mille lähtealuseks oli metafüüsika ehk transtsendentse nähtamatu reaalsuse teadvustamine. Niisuguse metafüüsika üldrahvalikuks vormiks oli religioon. Mõistagi toimusid niisugustes ühiskondades pidevad muutused, kuid need ei väljunud metafüüsiliste printsiipide ja arhetüüpidega ette antud piiridest. Seetõttu valitses seal, nagu seda Mircea Eliade on nimetanud, "müüt igavesest kordumisest".
  • Keskaeg oli agraartsivilisatsioon ja seega ka oma kõikides eluvormides kõige puhtamal kujul traditsiooniline ühiskond. Tema põhiline kujundaja oli käsitus kogu olemises valitsevatest hierarhilistest suhetest. Demokraatlik võrdsusühiskond on selle otsene vastand. Seega võime taibata, miks uusaja Euroopas on võimul olnud põhimõttelised keskaja ja feodalismi vastased, kelle meelest keskaeg oli absoluutne pimeduseajastu. Keskaja idealiseerijaid on alati peetud reaktsionäärideks, keskajaihalust on sallitud üksnes kui romantilist dekoratsiooni, millega on olnud võimalik industrialismi sünnitatud inetust kinni katta.


  • Kasutades oma isiklikku võimu, kehtestas Atatürk uue poliitilise süsteemi ja pööras maa lõplikult näoga lääne tsivilisatsiooni poole. Türgi demokraatia on sisuliselt valitseva poliitilise ja sõjaväelise eliidi valik ega ole sugenenud rahva enamuse tahtest. Viimane elab ikka veel traditsioonilise agraarühiskonna tõekspidamiste järgi. Ainult vastukaaluna kommunistide ohule on võimud lubanud usuorganisatsioonide avalikku tegevust.



  • [Heiki Pärdi raamatut "Eesti argielu":] Kuigi teose pealkiri on saanud peibutavalt üldine ja petlik, siis selle alapealkiri avab autori tegelikud kavatsused: siht pole olnud kirjeldada eestlaste argielu aegade vältel, vaid kaardistada need mullistused XIX sajandi lõpust XX sajandi keskpaigani, mis pöörasid pea peale senised väärtus- ja käitumismallid, kirjeldada aega, mil kasimata talupoegade asemel hakkasid ühiskonna palet kujundama kabedad kodanlased. Seda siirdeaega võib nimetada mitut moodi: üleminekuks agraarühiskonnast industriaalühiskonda, feodalismist kapitalismi, talupojaühiskonnast kodanlikku ühiskonda või siis keskajast moodsasse maailma.


  • Näiteks on India põhjaosas pudulojuste sõnnik väga väärtuslik materjal nii väetise kui ka küttena ning sealses agraarühiskonnas käib karm lakkamatu võitlus nii usurühmade kui ka sugupoolte vahel, et kes lehmakoogid endale saab. Samal ajal kui inimkoogid on täielik tabuteema, pigistatakse silm neid nähes nii sõna otseses kui kaudses mõttes kinni ja püütakse mitte sisse astuda.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Agraarühiskond&oldid=122656"