Kristiina Savin

Kristiina Savin (sündinud 14. augustil 1973 Tallinnas) on Eesti-Rootsi ideeajaloolane.

Artikleid

• XX sajandil välja kujunenud Rootsi rahvuslik stereotüüp on rajatud modernsusele – ettekujutusele rootslastest kui ajaga kaasas käivast rahvast, kelle uhkuseks on ratsionaalne ühiskonnakorraldus, edukas majandus, kaunis loodus, puhtad valgusküllased kodud ning teistelegi eeskujuks olev moraal.
• Frykman ja Löfgren purustavad varem domineerinud müüdi rootsi kultuuri homogeensusest, väites, et kultuurse inimese ideaal kujunes kiirelt kasvava kodanliku keskklassi seas eelkõige selleks, et rõhutada oma erinevust teistest sotsiaalsetest gruppidest – talupoegadest, töölistest ja aadlist. Uued väärtused tulid esile keskklassi mõtteviisis, käitumises ja materiaalses kultuuris. XIX sajandi lõpul sai sellest Rootsis domineeriv põhivoolu kultuur, mille spetsiifilistest normidest said äkitselt igavesed ja universaalsed väärtused, mille järgi nüüd kõik teisedki ühiskonna liikmed joonduma pidid.
• Kui agraarühiskonnas kulges aeg tsükliliselt looduse ja töö rütmis, siis uuest standardiseeritud lineaarsest ajakorraldusest sai efektiivne distsiplineerimisvahend. Vabrikuvile sümboliseeris omaniku võimu töötaja ja tema aja üle. Kodanlase püüe kontrolli, ratsionaalsuse ja ökonoomsuse poole rakendus ka tema enese suhtes tugevdatud enesekontrollina.
• Looduse ilu asemel nägi talupoeg maastikus eelkõige tootmissfääri, kus valitsesid üleloomulikud jõud, kelle tõrjusid välja XIX sajandi teadus ja tehnoloogia. Keskklass, kellele loodus seostus eelkõige puhkuse, esteetilise naudingu ja tundeelamustega, eelistas seevastu mitteproduktiivseid maastikke, mis vastasid nende ettekujutusele eksootikast, ehtsusest ja ilust.
• Igapäevaelus olid emotsioonid allutatud rangele kontrollile. Seksuaalsust, keha ja meelelisust ümbritsesid arvukad tabud. Lapse igast söögikorrast sai etiketitund. Just lastetoas treeniti ja kujundati välja see ennastsalgav ja väljapeetud sotsiaalne fassaad, mille tagant sisemised tunded ja tungid välja paista ei tohtinud. Siit kasvas ka välja kodanlusele tüüpiline iseloomustruktuur ja moraal.
• Jonas Frykmani "Puhas ja korralik" näitab Mary Douglasele toetudes, kuidas antropoloogiline dihhotoomia mustus-puhtus toimis klassivahesid reguleeriva kontrolliinstrumendina, kehastudes puhtfüüsilises reaktsioonis: talupoegade ja tööliste looduslähedane eluviis tekitas keskklassis jälestust. Alamklass haises higi ja toidu järele, käitus vulgaarselt ja väljakutsuvalt. Keskklassi märksõnadeks olid puhtus, kord ja enesekontroll. Kõike seksuaalsuse ja inimese sünniga seotut varjati laste eest. Peeti ranget võitlust masturbatsiooni vastu. Nii moraali- kui ka hügieeninõudeid põhjendati tervislikkusega.
• Antropoloogiast, sotsiaalajaloost ja ühiskonnateadustest inspireeritud suunamuutus avas kultuuri seni tähelepanuta jäänud dimensioonid ning suunas pilgu oma kaasaja ühiskonna normidele. Tagantjärele tuleb tõdeda, et sama paradigmamuutus viis tasapisi ka folkloristika ja vanema rahvakultuuri uurimise marginaliseerumiseni. Kui 1979. aastal oli folkloristika puhul Rootsis tegemist arvestatava teadusharuga, siis tänapäeval võib end folkloristina määratlevad noorema põlvkonna teadlased loetleda ühe käe sõrmedel.
• Põhjalikumalt ümberhinnatud teaduslike seisukohtade seas riivab ehk enim silma Norbert Eliase tsivilisatsiooniteooria. Elias nägi enesedistsipliini arengus orgaaniliselt kulgevat ühesuunalist protsessi, mille jooksul lapselikult ohjeldamatust ja emotsioonidest juhitud keskaja inimesest sai ratsionaalne ja vaoshoitud uusaja inimene. Nii on ka rootsi talupoeg ja tööline Löfgreni ja Frykmani strukturalistlikus dihhotoomias looduslapsed, kelle keha, tunded, vaim ja kultuur on looduslik tooraine, mida alles rafineeritakse kultuuriks.
  • Kristiina Savin, "Talupojast saab kultuurne inimene", Sirp, 31.07.2015 (Arvustus: Jonas Frykman, Orvar Löfgren, "Kultuurne inimene. Keskklassi eluolu ajalooline areng", tlk Olavi Teppan, sari "Bibliotheca anthropologica", Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2015)