20. sajand

Proosa[muuda]

Kahekümnes sajand, samuti nagu kõik eelnevadki sajandid, alates ajast, kus maailm muutus selliseks, nagu ta on praegu, kõigub oma mineviku ja oma tuleviku vahel, kivi ja nailoni vahel: minevik ei lase meid lahti, aga tulevik kisub kaasa. Ja nii kestab see iidsest ajast peale.

Inimkond teeb suuri avastusi, leiutab ja loob, aga jääb seejuures maha oma saavutustest. Kahekümnes sajand on teinud sedavõrd suure hüppe edasi, et kuristikku mineviku ja tuleviku vahel tajuvad inimesed võib-olla palju tugevamini ja valusamini kui möödunud aegadel. Võitlus mineviku ja tuleviku vahel on nii suurtes kui ka väikestes asjades hingelõhestav ja surmav.

Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 5, "Autorilt"

Ennekõike jääb kahekümnes sajand meelde kui aeg, mil me hakkasime aru saama, kus me elame. "Suurel ilusal sinisel märjal keral," võime öelda viimaste aastate teabe kohaselt. Kuid sügavuti minnes võib rääkida selle suurusjärgust, selle sinise varjunditest, ilu enese meelevaldsusest ja haprusest, sellest, kuidas vesi tegi võimalikuks elu, ja tolle keeruka, Maaks nimetatud ökosüsteemi haprast eufooriast, Maast, millel kosmosest vaadatuna pole näha ei aedu, sõjaväepiirkondi ega riigipiire.
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 323

Natsism vältas kaksteist aastat, Euroopa kommunism, sõltuvalt riigist, viiskümmend kuni seitsekümmend aastat. Ajalisel kestusel on juba iseenesest amnesteeriv toime. Selle pika aja jooksul jõuti lõhkuda kodanikuühiskond, hävitada, välja vahetada ja ümber õpetada ühiskonna eliit. Kõik või peaaegu kõik, nii ühiskonna ülemistes kui ka alumistes kihtides, sahkerdasid, reetsid ja häbistasid end moraalselt. Veelgi hullem, suurem osa neist, kes oleksid olnud mõtlemisvõimelised, olid ilma jäetud oma ajaloo tegelikust tundmisest ja minetanud analüüsivõime. Lugedes vene opositsioonilist kirjandust, mis on ainus tõeline vene kirjandus, kuuleme südantlõhestavat kurtmist, lõputu ahastuse liigutavat väljendust, kuid peaaegu kunagi ei kohta me ratsionaalset analüüsi. Kommunismiteadmus on valuline, kuid hämar. Tänapäeva noored vene ajaloolased ei hooli kuigivõrd sellest unustusse ja tülgastusse määratud ajajärgust. Riik suleb uuesti arhiive. (lk 105-106)
XX sajandile ei ole iseloomulik mitte ainult jubedusi täis ajalugu, kus inimesed tapsid inimesi, vaid ka orienteerumisraskustes ajalooteadvus. Üks seletab teist. Orwell märkis, et paljudest inimestest said natsid hirmust bolševismi ees ja paljudest kommunistid hirmust natsismi ees. See juhib meie tähelepanu ajaloovõltsingute ohule. Meie silme all võtab praegu kuju üks sellistest võltsingutest, ja oleks kahju, kui me parandaksime XXI sajandile moonutatud ajaloo. (lk 108)
- Alain Besançon, "Kommunismi mäletamine ja unustamine". Tõlkinud Marek Tamm. Rmt: Alain Besançon, "Sajandi õnnetus: kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest. Tõlkinud Katre Talviste. LR 34/35 2001; ilmunud ka Akadeemias 2/2001

Kuigi ameeriklased tegid täiesti teistsugused kokkuvõtted. Nende jaoks on Nõukogude Liidu lagunemine ajalukku läinud sajandi tähtsaima sündmusena. Võimsat riiki enam pole. Maailm muutus ühepolaarseks. Ning neile on see kasulik.
- Хотя американцы написали совсем другие итоги. Для них крушение Советского Союза – вот главное событие ушедшего в историю столетия. Могущественного государства больше нет. Мир стал однополярным. И им это выгодно.
- Dmitri Jazov, Дмитрий Язов: "С фальсификаторами истории надо бороться..., ng.ru, 30. aprill 2010

Luule[muuda]

Läbi alevi loginal vanker veereb,
autod laseme ilusti ette.
Ja üht ununud kirikut näen tee veeres
nagu kehva raketimaketti.

Kahekümnendat sajandit mööda meid edasi
tirib hobune. Taat lausub endale:
"Aga on ikka julgus — raketiga sedasi
üles taevasse minna lendama!"

Ja ta lamab vankris, tööraske, käed karpunud,
oma päikse all, ehtne ja ehe.
Ma ei tea, kellel tarvis on rohkem vaprust:
kosmonaudil või põllumehel.

Borõss Oliinõk, "Vaprusest", rmt: "Maa", tlk Harald Rajamets, 1978, lk 18–19