Ebaoluline

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
  • Naist määratletakse ja eristatakse mehe suhtes ja mitte meest naise suhtes. Naine kui ebaoluline vastandub olulisele. Mees on subjekt, absoluut; naine on Teine. (Sissejuhatus, lk 15)
  • Subjekt teadvustab end üksnes teisele vastandudes: ta püüab end maksma panna olulisena ja määratleda teist kui ebaolulist, kui objekti. (Sissejuhatus, lk 16)
  • Kui naine peab end ebaoluliseks, kellest ei saa kunagi olulist, siis ei tee ta ise midagi oma seisundi muutmiseks. (Sissejuhatus, lk 18)
  • Naise probleemiks on konflikt end olemuslikuna manifesteeriva subjekti põhinõudmiste ja olukorra vahel, mis taandab naise ebaoluliseks. (Sissejuhatus, lk 31)
  • Pole ühtki naise võrdkuju, mis ei kutsuks otsekohe esile selle vastandit. Naine on Elu ja Surm, Loodus ja Tehislikkus, Valgus ja Öö. Mis tahes aspektist me naist ka ei vaataks, näeme me ikka sedasama asjade käiku; ebaoluline muutub tingimata oluliseks. Neitsi Maarjas ja Beatrices elavad edasi Eeva ja Kirke. (Müüdid, lk 171)
  • Ümmardajast naise saatuse teeb tänamatuks tööjaotus, mis ta tervenisti üldisusse ja ebaolulisusse on määranud; eluase ja toidupoolis on küll eluks tarvilikud, ent ei anna elule mõtet: perenaise vahetud sihid on pelgad vahendid, mitte tõelised eesmärgid. (Abielu, lk 312)
  • Pereema elab kasulikkuse tasandil, ta hindab end vaid siis, kui ta saab olla oma lähedastele kasulik. Kuid ükski inimolend ei saa rahulduda ebaolulise rolliga. Ta muudab otsekohe vahendid eesmärkideks (nagu seda võib täheldada poliitikutegi puhul) ja vahendi väärtus muutub tema silmis absoluutseks väärtuseks. Nii valitseb pereema taevas kasu, see on kõrgemal kui tõde, ilu ja vabadus; sellest seisukohast vaatleb ta kogu universumit ja võtab omaks Aristotelese kuldse kesktee ja keskpärasuse moraali. Kuidas võiks temas siis olla julgust, innukust, erapooletust ja suurust. Need omadused võivad esile kerkida ainult vabas indiviidis, kelle ees tulevik on avatud. (Naise olukord ja loomus, lk 420)