Positivism

Proosa

• Kui kultuur oli kord sellele rajale astunud, pidi ta seda mööda samas, reaalsuse ja väärtuse maailma meeltega tajumise suunas ikka edasi minema. See rada viis vältimatult materialismi kasvule, sest miski ei saa olla meeltega tajutavam kui mateeria; radikaalsemale mehhanitsismile, sest miski ei saa olla lihtsam kui mehaaniline liikumine; üha suuremale hedonismile, utilitarismile ja sensuaalsusele väärtuste ilmas, kuna sellest seisukohast on reaalsed ainult meeltega tajutav nauding ja valu, meeltega tajutav kasulikkus ja kahjulikkus. Seetõttu on moodsa kultuuri edenemine olnud seotud mehhanistliku materialismi, lameda empirismi, pealiskaudse positivismi ja labase utilitarismi kasvuga.
  • Pitirim Sorokin, "Meie ajastu kriis", tlk Simo Runnel, Ilmamaa, 2017, Avatud Eesti Raamat, lk 303

• Mälestus ja mälu vastandusid alati teaduslikult töötavale ajaloolasele. Holokausti järellugu on seda otsustavalt muutnud. Alates 1980. aastatest märkame, et ajalugu ja mälu lähenevad teineteisele taas üha rohkem. Nad ei ole enam polaarsed vastandmõisted, vaid moodustavad uusi seosevorme. See lähenemine seostub sellega, et mälestusi ja suulist traditsiooni hinnatakse kõrgemalt. Positivistlik ajalookirjutus põrkub oma piiridega seal, kus vaikivad tema allikad. Nendel piiridel võivad suulised tunnistused ja suuline pärand aidata edasi just seal, kus postkoloniaalses olukorras on pärismaine kultuur purustatud, või kui arhiividokumendid sellest kogemusest mingit pilti ei anna, nagu see on genotsiidijärgses posttraumaatilises olukorras. Sellises olukorras hakati väärtustama läbielatud kogemust ja mälestust nagu ka subjektiivsete tunnistuste žanri ja just moraalseid tunnistajaid, kes olid omal kehal kogenud vähemalt osa sellest, mida olid tundnud mõrvatud ohvrid.
  • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 59

• Järelikult vahendab "Ruth" lugejale ka sellist positsiooni, mis positivistlikule ja kodanlikule maailmavaatele vastanduvana väärtustas positiivsena feminiseeritud ja seetõttu 19. sajandi lõpul kodanlikus modernsuses alamõõdulisteks ja dekadentlikeks nimetatavaid hoiakuid, omadusi ja praktikaid. Kuidas sellise nn esteetilise modernsuse mõju "Ruthis" avaldub, on eraldi uurimisteema, kuid Ruthi "kahekordne" utoopilisus omaaegses kultuurikontekstis, Ruth kui "naiselik feminist" on üheks märgiks nende mõjude olemasolust. Seetõttu väidan, vastupidi Andres Langemetsale, et Ruthi teatud omaduste naiselikkuse toonitamine, aga ka tema naissoolisuse esiletoomine on lääneeuroopaliku modernsuse kontekstis äärmiselt kõnekas. Langemets ütleb: "Et ta on sealjuures naine, on kõrvalisemaid detaile". (lk 166-167)
  • Mirjam Hinrikus, "J. Randvere "Ruth" ja Otto Weiningeri "Geschlecht und Charakter"", rmt: "J. Randvere Ruth 19.-20. sajandi vahetuse kultuuris", 2006, lk 145-169