Kirjaoskus

Proosa

• Haridustase oli meil maailma kõrgemaid, palju ees nii Inglismaast kui ka USA-st. Haridustasemest annab pildi seegi, et vabariigi ajal nõuti kojameheltki juba studendi-eksamit. Kandidaadiga pääses juba kõrgemale, näiteks korstnapühkijaks. Raudteelased ja politseinikud olid kõik reservohvitserid. Lugemisoskus oli 100% ja venelaste komisjonid "analfabeetsuse vastu võitlemiseks" said närvivapustuse meie kõrge kirjaoskuse tõttu ja pandi hullumajasse. Need, kes omal ajal koolidest välja olid visatud, nimetasid end venelaste ees "kapitalistliku korra ohvriteks" ja need, kes teiseks aastaks klassi istuma jäeti, olid klassivõitluse ohvrid.
• Ilmar Talve, "Kes meie oleme ehk pisut välispropagandistlikku eelselgitust" [1946] kogumikust "See oli sel ajal kui", LR 52/1990, lk 13

• Isale ei olnud poja selline eluviis südame järele — ta ei tahtnud, et ta poeg tühjade asjadega tegeleb ja koolipingis pükse nühib. Kuid poeg tuli kooli jätta, sest asjasse segas vahele kooliõpetaja Jefim Ivanovitš Filippov ise, kes ütles: tuleb õppida. Filippovist aga pidas Lambei lugu. Ja hiljem ilmneski, et õpetajal oli õigus. Kirjatarkus on tänapäeval au sees, seda läheb vaja ka põdrakasvatuses. Aja jooksul võib Andrei brigadiriks saada, ja vaata et valivad veel kolhoosi esimehekski. Ohhoo! See on vanamehele juba suur õnn. Enneolematu õnn.
  • Vassili Juhnin, "Põhjavalgus", tlk Alide Dahlberg, 1965, lk 8

• Nüüdisaegne kirjaoskus on hajus ja aukartusetu. Enam ei ole loomulik pöörduda raamatu poole, et saada oraakellikku õpetust. Auctoritas'e — klassikalises autorluses autoriteedi tuumaks olnud käsi- või pühakirja — vastu tunneme umbusaldust just sellepärast, et see pretendeerib muutumatusele. Meie seda raamatut ei kirjutanud. Isegi oma kõige intensiivsemaid ja sügavamaid kohtumisi sellega kogeme kellegi vahendusel. Selles ongi asja tuum. Romantism on meile pärandanud pingutatud solipsismi, oma mina kujundamise vahetutest elamustest. Üks ja sama vitalistlik spontaansusekreedo toob meid Wordsworthi kinnituse juurest, et "üks mulje kevadisest metsast" kaalub üles kõik tolmunud raamatukogud, Frankfurdi ülikooli radikaalsete tudengite loosungite juurde aastal 1968: "Ei mingeid tsitaate enam." Mõlemal juhul käib poleemika "elu elu" ja "kirjatähe elu" vahel, isikliku kogemuse esimuse kasuks kõige sügavamaltki läbielatud kirjandusliku emotsiooni tuletusliku iseloomu ees.
  • George Steiner, "Ebatavaline lugeja", rmt: "Valik esseid", tlk Triinu Pakk, LR 33-34 2008, lk 18

• Teatud mõttes on mets ainus tõeline Eesti Rahva Muuseum - püha kiri, milles on kõik sees. Mets võiks olla eestlase kolmas kirjaoskus, mitmiktaju kiirendi. Meie vana kultuur on puust ette tehtud ja niivõrd massiivne, et võib-olla just seetõttu pole me osanud seda lihtsalt tähele panna.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets". Välgi metsad, 2013, lk 35

• Kui ma 16-aastaselt metsast lahkusin, olin ma tänapäeva kirjaoskuse mõttes kirjaoskamatu, kuid loodusloos oli mul juba doktorikraad. Ma õppisin palju oma vanaemalt, kes oli traditsiooniline ämmaemand. Ma õppisin palju oma šamaanist onult. Ma õppisin palju oma isalt. Ma õppisin palju metsalt. See oli minu maailm.
  • Marina Silva, intervjuu: Dom Phillips, "Marina Silva Speaks to TIME as Brazil's Presidential Race Enters the Homestretch", Time, 3. oktoober 2014

Luule

Pliiatsit veab väikemees
mööda lehekülge,
kuigi põlvepikkune —
kirjatarkus selge!
...
Kiri tõesti tore sai —
Tukski tegi pleki!
Päris alla maalib poiss:
"TOOMAS ISE TEKI."

• Heljo Mänd, "Kiri", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 48