Kaur Alttoa

Kaur Alttoa (sündinud 14. septembril 1947 Tartus) on eesti kunstiajaloolane ja kultuuriloolane.

Intervjuud

• Kui ma ei eksi, Jaan Kross on kuskil nii märkinud, aga minulgi on olnud suur elamus Põhja-Saksamaal – tasandik ja siis äkki järjekordne hansalinn, on ta Lübeck või Stralsund või Greifswald, on tugevad vertikaalid, kirikutornid. Jaani kirik ja Maarja kirik olid mõlemad all orus, aga toom kõrgel platool. Usun, et see oli esimene ja kõige olulisem märk linnast.
• Sakraalarhitektuur on Vana-Liivimaal ikka väga tagasihoidlik ja Tartu toom on ainuke, mille puhul võime rääkida, et see on umbes samasugune, nagu üks Euroopa katedraal. Ma ei taha hetkegi Vana-Liivimaa arhitektuuri maha teha, ise tegelen just selle uurimisega, aga kunagi panin samas mõõdus ühele plaanile kõik siinsed toomkirikud. Haapsalu toom mahuks praeguse ülikooli muuseumi valgesse saali ära.
• Tõsine ehitamine algas ilmselt pärast 1261. aastat, mil venelased hävitasid totaalselt Tartu, välja arvatud linnuse. Enne seda oli midagi alustatud. Omal ajal kaevamistel leidsime mõned vundamendiosad, samuti profiiltelliseid, mis polnud mõeldud praeguse kiriku jaoks.

Küllalt vaevaliselt on ehitus edenenud. Alguses loodi pikihoone. Ehitatud on see kolmes järgus. Kõige suurejoonelisem oli esimene, aga sellele tõmbas kriipsu peale 1328. või 1329. aastal olnud tulekahju – Tartu ajalugu on täis katastroofe. Alles 14. sajandi keskpaiku sai pikihoone enam-vähem valmis.

• Üsna selgelt on idee pärit toona küllaltki kuumast piirkonnast Böömimaalt. Teame, et Praha oli Karl IV ajal sisuliselt Euroopa pealinn. Sealt tulnud meistrid on põhiosas ehitanud ka Kuressaare linnuse.
• Teeme vahet: Tartus on keskajal kaks linna, all-linn ja piiskopilinn. Tartu piiskopilinna olude kohta teame vähe. Näiteks ei tea sedagi, kus valmistati tellised.
• Võib-olla olen ma nii rikutud, et ma isegi mitte unes ei ole seda kirikut tervena näinud.
• Mis puutub rekonstrueerimisse, ma väga pikalt, kümmekond aastat, olen kakelnud Tartu Jaani kiriku puhul. Selge, et kirik on olnud igatpidi võlvitud. Seintel on võlvikontuurid täitsa olemas. Mõlemad külglöövid olid teise maailmasõjani olemas, põhjalööv varises 1952. aastal. Selge on, et kesklööv oli teiste proportsioonidega, aga seda ei saa mehaaniliselt üle kanda.

Mina olin põhiline, kes surus, et kuna me ei tea, millised võlvid on olnud, teeme puitlae. Olen ka korduvalt öelnud, et kui tulevad ühel päeval meist targemad inimesed ja mingite analoogide põhjal, näiteks leiavad Euroopast sellise kiriku, mille puhul pole kahtlust, et sama meister ehitas ka seal, siis võtame sealt snitti.

• Vaadake, ma õppisin kunstiajalugu siis, kui oli raudne eesriie. Ma ei nutnud sugugi. Kas on palju astronoome, kes nutavad, et ei saa uuritavat käega katsuda? Olen ikkagi metsikult avastanud ja kogenud, et see, mida natuuris tunnetad, on hoopis midagi muud kui see, kui oled pildilt näinud.

Kuid ma ei julge kirjeldada, mida tundis inimene, kes tervesse toomkirikusse sattus. See nägemine sõltub ju ka inimesest ja ajast.

• Ma olen võib-olla natuke häbematu, aga nii Jaani kui ka toomkirik on nagu omad lapsed ja sellisel juhul on isegi natuke väärastunud, mida inimene näeb.
• Igatahes Toome varemete lagunemisele on piir pandud. Aga eks nende tellistega ju ei saa rahu, need raisad ju lagunevad ära. Ent kas leidub mõni majaomanik, kes arvab, et tal on maja, kus viie aasta jooksul pole vaja näppugi liigutada? Niisamuti on konserveerimisega.
• Kunagi ammu-ammu puutusin kokku pundiga, kellel oli suur idee Lõhavere Lembitu linnus üles ehitada. Et oleks üks ruumiline vanade eestlaste linnus. Minu pakkumine oli küll, et Lõuna-Eesti on täis sobivaid künkaid. Väga nõus, ehitame ühe ideaalmuinaslinnuse, nagu teame, et oli vahetult enne vallutust. Aga miks peame selle olemasoleva tuksi keerama?
• Kuidas hinnata Krause raamatukogu? Kaua aega kiitis iga endast lugupidav kunsti- ja arhitektuuriajaloolane Krauset, lisades samas, et tema ankeedil oli must plekk: keeras toomi varemed tuksi. Minul oli vist esimene artikkel, kus püüdsin näidata asja plusspooli.

Morgenstern oli muidugi ülikooli loomisel põhimees, aga ikkagi: normaalne olnuks – ja tolles ajas ainuõige – need vastikud keskaegsed müürid lammutada. Klassitsism suurel määral inspireerub renessansist ja tollal üks korralik klassitsist oleks ponnistanud, et see keskaegne pahn ära koristada. Seevastu Krause, aga vahest ennekõike Morgenstern, nägi neis võimsates varemetes väärtust. Põhimine on, et ta ei lammutanud neid ära. Ja nüüd sõltub stiilist, kas nimetada imeks või piisab lihtsalt tänust.

Maarja kirik ju lammutati, mis sel ajajärgul oli loomulik.

• Toomemägi öeldakse olevat ürgne looduslik oaas, ent siin pole midagi looduslikku. Kogu reljeef on tegelikult vene sõjardite kätetöö. 1760. aastatest hakkavad venelased ehitama suurejoonelist kindluslinna. Baeri ja Vallikraavi tänavalt on selgelt näha: siin on bastion, siin on fassid, siin on flangid, siin on taskud, siin kurtiinvall. Kõik on tehislik.

Missugune oli looduslik Toomemägi? Väga napilt tean ainult ühte plaani 17. sajandist. Sellist kompaktset asja, nagu Toomemägi, ei olnud. Olid kaks küngast ja üks neemik.

• Nimetasime, et kui venelased hakkavad Tartut kindlustama, on tohutud mullatööd. Vaadake, kui bastione ehitada, siis on kaks võimalust: kas tassida pinnast korvidega alt üles – käruga on liiga järsk – või lükata ülalt alla. Sisuliselt kogu kultuurkiht läks kaduma.

Toomkirik on nüüd kõrgema platoo peal. See on keskaegne pind. Muidugi eeldatavasti ei ole olnud tasane platoo. Mõni madalam ja mõni kõrgem koht võis olla. Üksikutes kohtades võib midagi veel olla. Seni on leitud napilt. Kuskilt vana anatoomikumi kandist ja kohtuhoone juurest leidis Udo Tiirmaa kaks müüri. Ma ei ole hetkegi öelnud, et seal üldse midagi ei ole ja kunagi pole vaja arheoloogiat teha. Aga suure tõenäosusega, kui kuskil kaevama hakata, midagi ei leia.

• Mis roll oli Tartul pärast suurt põlemist, kui kindluslinna enam ei ole ja ülikoolilinna veel ei ole? Linn vahendas Peterburi suhtlemist Euroopaga, sest Läänemeri ja Soome laht külmuvad küllalt pikaks ajaks kinni. Seega sai lõunast laevaga kas Köningsbergi, Miitavisse, Ventspilsi või Riiga, aga edasi oli postimaantee. Nüüd lähevad peatänavad esimest korda väljapoole vanalinna. Ühel pool Riia tänav mäest alla, jõnks raeplatsile ja siis üle Kivisilla, misjärel 90 kraadi Henningi platsil linnamuuseumi eest ja nach Narva. Ja sellega jääb Toome nurgataguseks, seda pole kellelgi vaja. Toomel on kaks rolli linnale: karjamaa ja prügimägi.
• Ja siin on Krause kõige geniaalsem idee: ta võtab pooleli jäänud kindlustised, ei tee pea üldse mingeid mullatöid ja rajab sinna terve ülikooli kampuse. Kliiniku, anatoomikumi, raamatukogu ja tähetorni ning vabakujulise pargi. Ja Inglisilla tekst on ikka väga omal kohal. Sellisena on see siiani toiminud.
• Korduvalt olen kogenud, et minu mõtlemine ja väärtusskaala on tänapäeva euroinimese omast päris tugevasti erinev. Meil on väga sageli nii, et seda, mis on käes, me ei pane tähele ega oska hinnata. Tartu üks olulisi väärtusi on, et täiesti kesklinnas on selline looduslik oaas väljaspool linnakära. Olen poisipõlves näinud, kuidas garnisoni sõdurid üritasid pühapäeviti pärast lõunat muuta Toomet guljanije-paigaks, selsamal Baeri juurde viival teel oli isegi fotograaf statiiviga. Igatahes see euro­kriteerium, et oleks palju rahvast, on minu jaoks täiesti möödapanek. Usun, et mingil hetkel hakatakse pigem kurtma, et rahvast on liiga palju.
• Tegelikult on meil tekkinud tõsine probleem: külastajate meelitamiseks on nii mõnedki linnusevaremed muudetud Disneylandi-laadseiks.
• Muide, ükskõik kui suur või väike restoran, ega klientidele ole ju ette nähtud paraskid, ikka veepeldikud. Köök tahab samuti vett ja produtseerib solki. Selleks et teha kõrtsi, peame tegema toomkiriku vundamenti augu. No mis see ikka ära ei ole? Kas Mona Lisale võime ka teha ühe pöidlasuuruse augu?
• Basiilika on arhitektuuris ju ennekõike protsessioonitee kiriku uksest peaaltari juurde või vastupidi, ka tänapäeval. See suund sõltub sellest, kas mängitakse Mendelsohni või Chopini.
  • Kaur Alttoa, intervjuu: Jüri Saar, "Kaur Alttoa: Kui keskaja inimene toomkiriku juurde jõudis, oli ta oma suured imestamised juba ära imestanud", Postimees, 23. september 2022