Rasmus Puur

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Mart-Rasmus Puur (sündinud 23. märtsil 1991) on eesti helilooja, dirigent ja arranžeerija.

Intervjuud[muuda]

  • Käime VHK orkestriga erinevates koolides esinemas. Sattusime ühte kooli, mängisime Arvo Pärdi muusikat ja… lapsed ei suutnud absoluutselt keskenduda. Orkestrile oli see liitev kogemus, et peame sellest läbi tulema, ei tohi järele anda laste ärevusele ja saginale, peame siit minema lõpuni. Kontserdi lõpuks… kolmandik kuulas niikuinii ja veel kolmandik jäi kuulatama. Pärast üks õpetaja ütles: teate, need õpilased kardavad vaikust.
  • Tuleb meelde psühholoogiast, et terapeudid tegelevad küsimusega, mis puudutab eneseteostusvajadust ja armastusvajadust. Need kaks vajadust, mille vahel me kogu aeg pendeldame või žongleerime, peaksid olema tasakaalus, kuigi ideaalset tasakaalu ei saavuta me kunagi. Meie eraelus, aga eriti riigina on eneseteostusvajadus muutunud oluliselt suuremaks, balanss on läinud käest ära. Sellele võiks mõelda.
  • Mina loobusin mullu novembri lõpus uudiste lugemisest. Me loeme uudiseid siis, kui tahame aega viita, aga mitte siis, kui tahame midagi teada saada, uudiste lugemine on nagu meelelahutus. Ja meedia kasutab seda ära, et saada reitingut, ka siin majas (Teeb käega tiiru rahvusringhäälingu stuudios) on ju reiting tähtis, klikid.
Kui mõtleme ühiskondlikele eeskujudele, räägime sageli vloggeritest ja influentseritest – inimestest, kes pole ühelgi alal spetsialistid, aga neid jälgitakse. Mida see meie kohta ütleb? Kes on meie eeskujud? Kes kujundavad meie vaimset ruumi?
  • Meil on massiivne alandlikkuse ja tänulikkuse defitsiit, headuse defitsiit. Iga asjaga on nii – ükskõik kui palju ma sinna sisse panen, selle saan tagasi. Kui panen kurjust ja viha, siis selle saan tagasi. Ei saa oodata, et siis saan tagasi headust või muutun sellest paremaks inimeseks.
  • Usun, et pärast pandeemiat ja kogu seda raskust, kui inimesed julgevad uuesti kokku tulla, on lauluväljak jälle inimesi täis. Me vajame seda eesmärki, argielust väljatulekut, nagu käime teatris või loeme kirjandust, et saada igapäevamodrust välja.
Seda pakkus ka 2019 pidu, kuid inimeste häälestus ja ootus oli ehk midagi muud. Nagu me teame, ei saa milleski ega kelleski muus pettuda, kui ainult iseenda ootuses.
  • Kultuur muutub, areneb kogu aeg, sest puutub kokku teiste kultuuridega. Ei tohi lubada, et kultuur ääremaastub, kontakt teistega viibki meid edasi.
  • Laulupeo kooris laulavad paljud väiksemad, omanäolised koorid. Käin kohalikes eelproovides ning sageli imestan ja imetlen, et igal kooril on oma vaimsus, oma energia. See loobki üldise väärtuse. Kui oleks ainult suur laulupeo koor, 20 000 inimest, kes käib iga nädal koos, oleks anonüümne mass inimesi. Aga ainulaadseks teevadki selle väikesed omanäolised ja isikupärased, oma traditsioonidega oaasid.


  • Dirigendil ja õpetajal on päris suur ühisosa, mis puudutab tööd ennast, eeskujuks olemist ning isiksuslikku mõju. Kuid on üks suur erinevus, mis teeb meie valdkonna iseäranis haavatavaks – dirigent on selles protsessis vahetus kontaktis õpilasega ja seetõttu ollakse tema persooni puhul oluliselt tundlikumad ja avatumad. Matemaatika ülesandeid saab lahendada ilma õpetajata, kuid koos süvamuusikat teha mitte.


Artiklid ja sõnavõtud[muuda]

  • Lõpuks ometi [pärast muusikaakadeemia lõpetamist dirigendi või koorijuhi kutsega] saate teha seda tööd, mille nimel olete pikalt vaeva näinud ning lapsena õues puhkamise ja mängimise asemel harjutusklassis higistanud. Jaa, teid kutsutakse tööle, sest koorijuhte on vähe ning tööd on palju. Keegi väga teie palgast rääkida ei taha, ometi et iseseisvat elu alustada, on teil raha vaja. Võtate julguse kokku ning uurite seda ise tööandjalt. Teile pakutakse palka vahemikus 50-100 eurot kuus. Terve teie senine elu käib silme eest läbi.
  • Nüüd hakkab meenuma, et kuigi su muusikaõpetaja oli alati heatujuline ja nakatav, olid tema silmad alati kuidagi nukrad ja väsinud, kortsud tema näos aina süvenesid. Iga kontserdi lõpus sai ta ju lilled ja kommikarbigi… See oligi siis tema ainus palk… Te loobute. Või kui jätkate, otsige endale mõni teine töö, sest kollektiivi juhtimine on teie hobi.
  • 90% koori- ja tantsujuhtidest ning orkestri dirigentidest teeb kollektiivi juhtimise kõrvalt mõnda muud tööd. See tuli välja Praxise värskest uuringust. Ei, see ei tähenda, et tööd ei ole või neil oleks hirm, et varsti neil tööd ei ole. Tõtt-öelda nad tunnevad, et nende vaeva ja tegemisi isegi hinnatakse nii osalejate, tööandja kui ka kohaliku omavalitsusegi poolt, aga selle eest lihtsalt ei maksta. Sest sa saad ju lilled ja kommikarbi.
  • Uuring näitab selgelt, et mida rohkem on inimesi ühe kollektiivi juures palgal, seda enam areneb ja kasvab kollektiiv. Väga loogiline. Ainult et oleksime tänulikud, kui meil oleks inimliku palga peal kasvõi dirigentki. Muidu ikka lilled ja kommikarp.
  • Ühe proovi läbiviimine on sisuliselt monoetendus, kus sa valmistad ühe kava ette ning siis proovist proovi viid seda läbi. Kuid vahe on selles, et kui teatris on vaataja enamasti passiivne kaasaelaja, siis proovisituatsioonis tuleb sul teine pool lisaks kaasamõtlemisele ka aktiivselt tegevusse kaasa haarata ning pärast kooli- või tööpäeva lõppu temast veel parimal juhul midagi ilusat kätte saada ning ta võimeid tõsta. Sellele proovile eelneb põhjalik eeltöö nagu monoetenduselegi.


  • Aga huvitav, millisena 100 aasta pärast mäletatakse aastat 2020? Kas ja mida siis üldse pühitsetakse? See, kas tulevased Krossid, Pansod, Otsad, Lepikud tulevad, me ei tea, aga ehk nad ei jäta tulemata. Aga millised algatused, teod, mõtted, sihid rahva ja riigina on need, mida koos Tartu rahu 200. aastapäevaga pühitseda? Kas see on tõesti apteegi- ja pensionireform või on see hulk umbusaldamisi või on see rõõm majanduskasvust või alkoholiaktsiisi alandamisest teenitud lisatulust või on see paarkümmend kilomeetrit neljarealist maanteed või kaheksa kilomeetrit raudteed või on see mõni ettevõte või teadmine, et kellelgi oli jälle õigus? Ma kardan, et see ei ole nii. Ma loodan, et see ei ole nii, sest sellisel juhul ei oleks meid maailmakaardile vaja.
  • Aga võibolla mäletatakse seda aastat ka kui aastat, mil meil oli veel puhast ja puutumata loodust või, kui vähegi teoreetiliselt mõelda, on meil võimalus näha lund omal maal.
  • Ma tean tulevikust tegelikult ainult ühte asja. Ma tean, et ühel päeval ma suren ära ja, muide, teie niisamuti. Ja ma ei tea, kas see juhtub homme, kas see juhtub nädala pärast, kas see juhtub aasta pärast või 60 aasta pärast, aga see juhtub. Ja sellepärast ma proovingi iga päev elada nii hästi, kui ma vähegi suudan, seda ühte, ainust ja oma parimat elu, et ma pärast ei tunneks kahetsust ega häbi.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel