Floks

Floks (Phlox) ehk leeklill on mitmeaastaste taimede perekond siniladvaliste sugukonnast. Eesti aedades annab flokside puhkemine märku sügise lähenemisest ja vajadusest jahukastet tõrjuda.

Luule

Ja sügisõhtu halli rõskusesse
Sa, vaikne aid, nüüd omad ilud pillad:
Ah, floksi punapuhmad, astrid lillad,
Levkoide kähar siid – kõik suland lõhnadesse.

Marie Under, "Aiad" I kogus "Sonetid"

Leeklill lõhnas kirbelt säält ja siit
aidadest, ja valendas kui kriit.

Ainsat valgust laotas õite laik,
muidu oli pime iga paik.

Marie Under, "Öine teekond". "Eesti Looming" 1945 nr 3, lk 3; rmt: "Uneretk", 1968, lk 11

Kõik oma lõhnad meile hoidnud floks.
Hää kuulatada vaikust sul kui mul,
kui üle lauba kooldub kuldne oks,
mis juba ootab meid teekäänakul.

Marie Under, "Üheskoos", rmt: "Uneretk", 1968, lk 25

Puud kahisevad, kell saab pool üksteist,
kiirbuss on umbne, floksid õitsevad.
Need vahepealsed aastad, mis need teevad meist?
Miks floksid mitu inimpõlve õitsevad?

Viivi Luik, "Igavesed maastikud". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 433

Nüüd sügis oma vihmakatust toksib
ja taevaserval pilvi kohrutab.
Öö jooksul lillatama läind on floksid -
uus sündimas on, vana otsa saab.

Helvi Jürisson, "*** Nüüd sügis oma vihmakatust toksib" (1997), kogus "Sinine kivi" (1998), lk 64

Proosa

Ema rohis maja pikiseina äärset lillepeenart ja tulepall - mis ei liikunud mitte "välgukiirusel", vaid täiesti jälgitava tempoga - keeras täisnurka tehes ümber majanurga just sinnapoole, kus Minni pojengide ja flokside vahele kummardus. Ma ei tea, kas ma karjatasin hoiatuseks, aga ema tõstis pea, märkas otse talle lähenevat keravälku, lasi sellel paremat jalga kõrgele tõstes oma jalge vahelt läbi lennata ja kummardus uuesti umbrohtu kitkuma.
- Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud". Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk 60-61

Välislingid