Levkoi

Levkoi (Matthiola) on ühe- ja mitmeaastaste taimede perekond ristõieliste (Brassicaeae) sugukonnast. Perekonda kuulub umbes poolsada liiki, looduslikult esinevad need Vahemeremaades, Sise-Aasias ja Lõuna-Aafrikas. Eestis kasvatatakse ilutaime ja lõikelillena peamiselt meeldiva lõhnaga suvilevkoid (Matthiola incana), millest on aretatud värvikaid sorte.

Proosa

Levkoisid külvasin ma, samuti lõhna pärast, detsembris musta kompostmullaga täidetud kastikestesse ja enamasti jäid taimed üsna kõhetuteks ja silmapaistmatuteks — Miguelile jäi alati arusaamatuks, milleks jännata nii armetute lillede kasvatamisega —, aga kuidas nad lõhnasid! Kui freesia lõhn on üpris raske ja rõhuv, siis levkoide peen lõhn on eksimatult äratuntav. Pisut roheline ja vürtsikas, keskmiselt raske, õhkõrna jaheduselisandiga. Kui levkoid peenrasse istutada, võivad nad järgmisel aastal muutuda jämedateks ja lopsakateks, priskete lillade, roosade ja punaste õite kobaratega, kuid siis ei lõhna nad enam nii tugevasti. Või on siis lihtsalt hilisem suveaeg ja õhus on juba palju teisi lõhnaviirge? Roosid õitsevad, ja mõni neist lõhnab just siis, kui levkoid on kõige priskemad ja ilusamad.
Lena Jackson, "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24-25 2003, lk 99

Alcázari aiad roomavad laiade, lauskjate astmetena alla; ülal sinetavad imeliselt vaiksed veepaagid kaladega. Nendest langeb juga kallade valgete pasunatega piiratud kivivirna vastu ja voolab edasi madalamate peegliteni, mille ümber on istutatud valged ja roosad araablaste armastatud levkoid. Õhtuti panevad need pea ringi käima, samuti nelgid. Punased nelgid ja valged levkoid, veri ja lumi, kirg ja südame karskus, elu elamine ja elust loobumine.
- Astrid Ivask, "Leiud", tlk Ita Saks, LR 18/1996, lk 62-63

Luule

Alleedel helendavad hõbedased helgid,
kuis lõhnast nõretavad peenral nelgid,
levkoide kobarad, nartsissi valged pääd –
jasmiini õielumes peatavad mu kuumad käed.

Marie Under, "Mu kevad" 3 kogus "Eelõitseng"

Ja sügisõhtu halli rõskusesse
Sa, vaikne aid, nüüd omad ilud pillad:
Ah, floksi punapuhmad, astrid lillad,
Levkoide kähar siid – kõik suland lõhnadesse.

Marie Under, "Aiad" I kogus "Sonetid"

Kui viinakarikas, mis üle ajab,
Levkoide lõhnast tulvil väike aid.
Ah, õisi ülemeelseid, pillavaid:
Neist uimastavaid magususi sajab.

Marie Under, "Õhtud" I kogus "Sonetid"

Ning neiu ootas nikerdatud laua juures,
ta õlult voolas juuste ohter oja,
ent hõbelevas hääletuses suures
levkoi ja kassinaeri lõhnad täitsid koja
ning juuste oja voolas laua juures.

Ivan Dratš, "Prometheuse mõrsja", tlk Harald Rajamets, rmt: "Südame kaugusel", Eesti Raamat, 1977, lk 34

Ööpimeduses
lõhnu levkoidest imeb
mu rammas ihu
korraga kõigis õites
jaaniusside tuli

Malle Talvet, "* Ööpimeduses" kogus "Nähtamatult, lakkamatult" (1990), lk 34