Kannel
Kannel on näppekeelpillide hulka kuuluv muusikainstrument, eesti rahvapill, kandlesarnased instrumendid on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas.
Piibel
[muuda]Paabeli jõgede kaldail,
seal me istusime ja nutsime,
kui mõtlesime Siionile.
2 Remmelgate otsa, mis seal olid,
me riputasime oma kandled.
- Psalmid, laul 137: 1-2
Luule
[muuda]Kui Kungla rahvas kuldsel a’al
kord istus maha sööma,
siis Vanemuine murumaal
läks kandlelugu lööma.
Läks aga metsa mängima,
läks aga laande lauluga.
Säält saivad lind ja lehepuu
ja loomad laululugu,
siis laulis mets ja meresuu
ja eesti rahva sugu.
- Friedrich Kuhlbars, "Kungla rahvas", 1874, viisistas Karl August Hermann
Nüüd käin kui unes. Õhtu õhus rõõsas,
Mis valendab kui hõbesulatis,
Kui kostaks kandlehelid kohe taeva.
Kuu valge õis on puhkend pilvepõõsas,
Kui virvatulukesed tähed, mis
Mind meelitavad muinasilma aeva.
- Marie Under, "Kui esimesel päeval" kogus "Sonetid", lk 46
Lõid vetesse jumala vitsad
ja rihvale lendas mu vrakk.
Mu südamelt murti pitsat
ja huulilt – punane lakk.
Nii lihast said valla mu meeled
ja Kiusaja lahkus mu leest.
Said ribidest kandlekeeled,
mis ootamas Mängumeest.
- Heiti Talvik, "Vabanemine"] kogust "Palavik" (1934)
Me taevaid enam ei vaja,
me jumalaid enam ei tunne.
Bardide kandlekaja
meid vaibutab unne.
- Heiti Talvik, "Jumalate hämaras" 5 kogust "Kohtupäev" (1937)
Meie süda on kui kannel,
riist, mis kõlab kahel keelel.
Ühel rõkkab rõõm - ja teisel
nuuksub mure mustal meelel.
Elu põlisviise rohkeid -
Täna rõõmsaid pulmalaule,
homme süngeid surmaohkeid...
- Heiti Talvik, "* Meie süda on kui kannel". Rmt: "Don Ramon" lk 46
Käes kannel ja askeedi piits, nii tahaksid, mis hullus! –
sa paastuda kui karm noviits ja süüa kui Lukullus.
- Betti Alver, "* Teist päeva piirab valge ving all tammil murdund rahne" kogus "Tolm ja tuli", lk 21
Aga lahke laas oli lahkunud
ja tammik teabkus tammunud
ja püha hiis oli pagenud
ja sukapaela siduma
ei jäänud mitte keegi.
Vaid Vanemuine vehkis sääl
veel kannelt viimse keele pääl...
No nüüd on katki seegi.
- Mari Vallisoo, "Kungla rahvas", rmt: "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015 lk 454
Proosa
[muuda]- Haruldaselt puhas ja selge eesti keelgi ei puudu kodumaa suurema linna läheduses: "mõisa pargi, pude ja pösaste külki on kelatud obbest kinni sidduda". Teisal on silt, mis seda kohta "kõvvasti kelab mustust tettä". Üldse tahetakse teekäijale igal käänul näidata, et siin mitte pole mõni ajast mahajäänud maanurk, vaid on linna kuum küljealune. Samasugused veidrad pealkirjad ilutsevad linnaski, poodide ustel ja majade nurkadel. Näib, otsekui sallitaks Taaralinnas eesti keelt ainult paratamatu pahena. Eesti keel on siin võõraslaps, keda puid ja vett lastakse kanda, et oma lapsele kohvi keeta. Ja kui Vanemuisele jälle kord pähe tuleb ilus-õitsvale Taaramäele ilmuda, et võsavilus laululugu lüüa, siis leiab ta sealt arvatavasti plakati hoiatava pealkirjaga, et "murru päel ei tohi ümber talduda ja pude ja pösaste külki on kõvvasti kelatud kandlit ja muid kelepillisid riputata". Siis ei jää vanakesel muud üle kui kuhugi lähedasse metsa kõmpida ja puu all kõhuldades võõrkeele aabitsat õppida, sest kõiki muid keeli võib ta siin kuulda, ainult mitte seda keelt, mida kõneldi vanasti. Isegi õrnad Murueide tütred on endale sulgised kübarad pähe pannud ja sädistavad tundmatus murrakus.
- Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 134-135
- Aga sellest oli varsti viissada aastat, kui Babenbergid seisid oma võimu tipul ja Walter von der Vogelweide laulis hertsog Leopold VI õukonnas. Seesama hertsog Leopold, kes oli vangi võtnud kuningas Richard Lõvisüdame ja ta Dürnsteini kaljulossi peitnud. Mis omakorda oli põhjustanud, et üks teine laulik, Blondel, lauldes ja kannelt lüües Austria teedel käis.
- Karl Ristikivi, "Kahekordne mäng". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1972, lk 121
Vanasõnad
[muuda]- Pill ei toida pereda, kannel ei kata kedagi.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
