Kahekordne mäng

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
"Teist köidet? Issand halasta! Kas ta on kirjutanud sellele supile veel teise köite? Ka seda võis juba arvata. Ütle mulle üks ainus sakslane, kes on kirjutanud mõne teose ainult ühes köites!"

"Kahekordne mäng" on Karl Ristikivi kriminaalromaan, mis ilmus Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel aastal 1972. Romaan lõpetab Ristikivi ajaloolise sarja kahel ajapinnal romaanide triloogia. Eestis ilmus "Kahekordne mäng" 2003. aastal Varraku kirjastusel Janika Kronbergi järelsõnaga.

Tsitaadid väljaandest: Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1972.

  • Ta süütas kõrge jalaga lambi oma mugavaima tugitooli kõrval ja vedas rasked tumepunased kardinad akende ees kokku. Ja nüüd oli ta valmis mõnusaks laupäeva õhtuks. Iseenesest oli see küll üsna süütu lõbu, mis teda ootas. Tal polnud mingeid traditsiooni kaudu õigustatud pahesid, ta ei tarvitanud kokaiini ega mänginud isegi viiulit, vaid kavatses veeta oma õhtu Spengleri "Õhtumaa allakäiguga", mille teine köide just oli ilmunud ja mille hankimine tänu järjest metsikumale inflatsioonile Saksamaal ei tähendanud isegi erilist majanduslikku kulu. Et ta oma ajaviitelektüüriks oli valinud just ajaloo, tuli osalt sellest, et see oli üks neid väheseid alasid, millel polnud mingit sidet ta igapäevase tööga ja mida selle pärast võis võtta kui puhast lõbu. (lk 9)
  • Ometi polnud kahtlust, et Vibeke Mogensenil oli terav pilk ja peaaegu mõtetelugemise võime. Ta maailm võis olla piiratud, aga seda piiratud maailma valitses ta suveräänselt.(lk 28)
  • Oma kulunud hommikukuues, valged juukseudemed nagu pühaku oreool heleroosa pealae ümber, näis ta ise nagu ehtne professori karikatuur, kuigi ta polnud ei hajameelne ega isegi mitte ajast maha jäänud. Mis selgus juba ta esimestest sõnadest.
"Ja mis teeb mulle nüüd selle au? Ütlen kohe, et kui te kavatsete jätkata oma juttu Spengleri teemal, võite nii sama hästi kohe tagasi minna. Ma olen öelnud, mis ma arvan, ja mul pole sinna enam midagi juure lisada."
"Ka minul mitte, sest ma pole raamatu teist köidet veel jõudnud lugeda."
"Teist köidet? Issand halasta! Kas ta on kirjutanud sellele supile veel teise köite? Ka seda võis juba arvata. Ütle mulle üks ainus sakslane, kes on kirjutanud mõne teose ainult ühes köites!" (lk 36)
  • Kuigi Jens kinnitas, et talle kunagi polnud tulnud mõtet romaani kirjutada, liiati veel ajaloolist, ei olnud professor selles päriselt veendunud.
"Kui see nii on, ei tahaks ma küll kaasa aidata. Sel juhul oleksin ka mina kuriteos kaassüüdlane. Sest minu arvates on iga niinimetatud ajalooline romaan kuritegu nii ajaloo kui ka kirjanduse vastu." (lk 41)
  • Jensil oli kord kiusatus tellida pudel Chateau Haut Brioni, aga loobus sellest siiski lihtsama ja odavama veini kasuks. See oleks olnud selge raiskamine, sest ta poleks kindlasti osanud mingit vahet teha. Ta polnud mingi asjatundja veinide alal ja jõi rohkem janukustutamiseks, aga ka sellepärast, et kerge veinijoovastus ta mõtted kiiremalt liikuma pani. (lk 49)
  • Daam oli olnud väga peen, tõeline daam, aga ikkagi välismaalane. Ja sellepärast võis oodata, et ta tuleb tund või kaks lubatud ajast hiljem. Ja tõesti, kui kell oli üksteist löönud, kajas läbi maja uksekella helin. Nii energiliselt võis helistada ainult mõni naine, politseinik või torustikuparandaja. Ja kuna Jensil polnud põhjust oodata kaht viimast, pidi see olema Irina Orlova. (lk 56)
  • Pime juhus ja kõike ettemäärav saatus, need kaks ei sobinud kokku. Niipalju kui Jens üldse oli kokku puutunud abstraktse filosoofiaga, ei olnud ta kunagi suutnud omaks võtta predestinatsiooniõpetust. (lk 79)
  • Aga sellest oli varsti viissada aastat, kui Babenbergid seisid oma võimu tipul ja Walter von der Vogelweide laulis hertsog Leopold VI õukonnas. Seesama hertsog Leopold, kes oli vangi võtnud kuningas Richard Lõvisüdame ja ta Dürnsteini kaljulossi peitnud. Mis omakorda oli põhjustanud, et üks teine laulik, Blondel, lauldes ja kannelt lüües Austria teedel käis. Poliitilised intriigid ja kaunid kunstid olid seega juba vanal hallil ajal Viinis kohanud. Ta oleks võinud, kui ta oli antiikaja ihaleja, juure lisada, et keiser-filosoof Marcus Aurelius siin linnas oli oma maise teekonna lõpetanud ja ta jumalik keha Hoher Marktil tuhastatud. (lk 121)
  • Sest sõjamees on palgatud eeskätt selleks, et sõdida, ja sellepärast on kasulik teada, kus, millal ja kelle vastu tal tuleb võidelda. Ainult küsimus, miks ta peab sõdima, ei ole enam tema asi. (lk 123)
  • [Kasimir:] Kas sa tõesti arvad, et usk siis midagi tähendab, kui võim või vara on mängus? Ainult vaesed inimesed on õigeusklikud, sest neil pole midagi muud peale usu. Selle eest on nad valmis tulle minema — või veel meelsamini vastasel kõri läbi lõikama. Aga suured isandad mõtlevad teisiti — ka vaimulikud isandad. Võta näiteks Richelieu, kes oli Rooma kardinal, aga võitles koos protestantidega kõige katoliiklikuma keisri vastu. (lk 124)
  • "Viin on surmigav linn," ütles ta [Kasimir]. "Igavaim kõigist Euroopa linnadest. Mitte ainult meiesarnastele võõrastele, vaid ka viinlastele endile. See on väga moraalne rahvas, kes isegi protestantidele mitu silma ette annab. Sest pea meeles, nad ei ole silmakirjalikud nagu protestandid, vaid ausalt moraalsed. Nii nagu on seda keiser Leopold ja veel enam ta kõrge abikaasa. Isegi kristlikud Viini aadlikud lisavad oma palvele: päästa meid kurjast ja keisri vastuvõttudest. Ei ole üldse mõeldav, et keisri ballidel tantsitaks menuetti. Kui seal üldse tantsitakse. Keiser Leopold armastab küll väga muusikat, aga ainult niisugust, mis kuulajad magama paneb." (lk 126-127)
  • [Kasimir:] Kadedale on kõik inetu ja see, kel kõht haige, peab patuks, et teised söövad. (lk 128)
  • "Olen kuulnud palju viinlannade võlust. Eriti aga seda, et ungarlannad on kõige ilusamad Euroopa naiste hulgas."

"Sellega on nagu kõigi kuuldustega. Isiklikult tean ainult üht naist, kelle kohta mõlemad väited võiksid õiged olla. Isegi nüüd, kui ta ei ole enam oma esimeses nooruses."

"Tõelised kunstiteosed muutuvad aastatega ainult paremaks." (lk 135)
  • Christian Buhlil oli tegelikult mitte üks, vaid koguni kaks võtit oma südamedaami juure. (Ütleme südame daam ja mitte armuke, sest me oleme Austrias ja mitte Prantsusmaal.)(lk 149)
  • Tubli, truu ratsu, enam väärt kui ükski sõber, ükski naine, enam väärt kui keisri kaitse või kiriku õnnistus! (lk 152)
  • Kuigi oli kohtunikke, kes olid kuulsad oma leidlikkuse ja terava mõistuse poolest, olid nende meetodid nii erinevad tänapäeva omadest — ja nii sarnased kaks tuhat aastat varem elanud kohtunike omadele — et meil on raske ette kujutada, kuidas nad üldse mingi sellise probleemi lahendada suutsid. Aga nii see oli sel valgustatud sajandil, mil inimene avastas suure osa looduse saladustest ja ehitas üles moodsa matemaatika süsteemi — millele üks filosoof rajas kogu kõrgema eetika, kuna teine tõestas isegi Jumala olemasolu geomeetria abil. (lk 155)
  • [kardinal Tolnai:] Rumalat saab ära osta paari taalriga, tark maksab vähemalt tuhat, aga hullu ei saa osta kogu maailma rahaga. (lk 168)
  • Trükikunst, mis oli kaasa toonud palju head, oli soeta nud ka rea sohilapsi. Ja üks neist oli lendleht ehk pamflett. (lk 171)
  • Armukadedus ja äkkviha olid muidugi pahed, aga inimlikud pahed. Nõiakunsti kasutamine oli aga juba ebainimlik, sest see tähendas ühendusepidamist peavaenlase endaga. (lk 172)
  • Aga vastused ei tõotanud midagi head. Päikeseku ningas Louis XIV teatas, et ta on otsustanud jääda erapooletuks. Puhtast rahuarmastusest, et mitte lasta sõjatuld veelgi rohkem levida. Preisi kuurvürst Friedrich Wilhelm avaldas oma sooja sümpaatiat, oli aga takistatud millegi muuga aitamast. Ja teised Saksa kuurvürstid olid korraga nii suurtes raskustes, et nad parimagi tahtmise juures ei saanud anda rohkem mehi kui nad juba olid ohverdanud riikliku sõjaväe jaoks. Ainus rõõmustav vastus tuli Poola kuningalt Jan Sobieskilt, kes mitte ainult lubas viisteist tuhat meest, vaid oli ka ise valmis nende etteotsa astuma. Tõenäoliselt sellel eeldusel, et talle sel juhul langeks kõigi vägede ülemjuhataja osa. (lk 175-176)
  • Jens Buhl ei kuulunud ise nende hulka, kes hindavad varase hommiku ilu. Talvine hommikuhämarus oli seotud ebameeldivate mälestustega juba koolipõlvest, kui tuli pooluniselt ja külma käes värisedes kooli rutata, kus pealegi esimene tund oli alati kõige ebameeldivam. Ja mitte ainult tema ise, kõik inimesed, kes sel vastikul tunnil kuhugi tõttasid, olid tusased ja vindunud, ja kuigi neil oli kiire, võis arvata, et kiirustamise eesmärk neid hoopiski ei meelitanud. (lk 180)
  • Raamatutes, laval ja kinos on kõige lihtsam asi kedagi telefoni teel kätte saada. Näib, et see teine kogu aeg istub ja ootab, et talle helistataks. Et see tegelikkuses nii ei ole, oli Jens korduvalt kogenud. Rääkimata sellest ebaratsionaalsest tegurist, mis kandis nime telefonipreili. (lk 208)
  • See pole kiirustamine, mis teeb inimese närviliseks. Seda teeb olukord, kui tead, et on kiire, et aeg kaob, ja ometi ei saa midagi teha. See on nagu unenäos, kui katsud joosta, aga jalad on nagu maa külge aheldatud. (lk 212)
  • Te arvate, et see on lihtne, aga oodake, kuni ma olen seda selgitanud... (lk 216)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel