Anna Gavalda

Anna Gavalda (sündinud 9. detsembril 1970) on prantsuse kirjanik.

Eesti keeles ilmunud teosed:

"Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks" (Pegasus, 2005, tõlkija Mariliin Vassenin; Rahva Raamat, 2019)
"Ma armastasin teda" (Pegasus, 2006; tõlkija Triinu Tamm; Rahva Raamat, 2019)
"Koos, see on kõik" (Pegasus, 2008; tõlkija Pille Kruus)
"Näpatud tunnid" (Pegasus, 2010; tõlkija Pille Kruus)
"Lohutaja" (Pegasus, 2011; tõlkija Stella Timmer)

"Lohutaja"

Ühel päeval ma siiski küsisin temalt:

"Kuid, ee, kas... kas ta on mees või naine?"

"Kes?"

"See... no see... kes tuleb sulle õhtuti vastu."

Ta kehitas õlgu.

Loomulikult mees. Samas rääkis ta temast alati kui naisest, kui oma hoidjatädist. See oli just hoidja, kes lubas talle tuua kuldseid täringuid, mille Alexis soostus ühe minu kuuli vastu välja vahetama, kui ma seda oleksin tahtnud, ja teine kord: “Näe... tädi jääb täna hiljaks... Loodan, et ta pole oma võtmeid ära kaotanud... Sa ju tead, ta kaotab alati kõik asjad ära... Ta räägib pidevalt, et ükspäev unustab ta veel oma pea juuksuri juurde või kaubamaja proovikabiini, ja siis ta naerab ning ütleb, et õnneks on tal olemas jalad."

"Muidugi on ta mees, sa näed ju isegi."

Mis siin veel küsida... (lk 8)

Mulle ei tule tema nimi enam meelde. Ometi oli see väga eriline...

Selles oli midagi varieteelikku, sest tuletas meelde kulunud sametkatteid ja suitsu hõngu. Midagi sellist nagu Gigi Lamor või Gino Cherubini või Rubis Dolorosa või... (lk 8)

Kuid miski ei aita. Ei keemia, hingevalu ega ka kurnatus. Olen enam kui kolmekümne tuhande jala kõrgusel, nii kõrgel tühjuses ja võitlen nagu segane, püüdes kohendada pooleldi kustunud mälestustetuld. Kuid mida enam ma sütele puhun, seda enam mu silmad kipitavad, seda vähem ma näen ja olen sunnitud jäljest lähemale kummarduma. (lk 8-9)

Midagi ei tohtinud järele jääda. Mitte midagi. Mitte kunagi. Nada. Jäid vaid kibe maik kokkusurutud, katkistesse ja viltustesse suudesse, jäid vaid voodid, tuhk, moondunud näod, nutetud tunnid ning pikkade aastate viisi üksiolekut, kuid mitte kunagi mälestusi. Mitte mingil juhul.

Mälestused olid mõeldud teistele.

Külmavarestele. Raamatupidajatele.

"Küll te näete, kullakesed, kõige ilusamad peod on need, mis hommikuks on ununenud. Kõige parem osa peost on pidutsemise hetk. Hommikud tuleb unustada. Hommik jõuab kätte siis, kui minnakse esimese metroo peale ja ollakse sunnitud taluma uut solvangut." (lk 9-10)

Ja tema, Anouk, tema rääkis vahetpidamata surmast. Kogu aeg... Et surmast, sellest tõprast, võitu saada, ta ära tappa. Ta teadis, et meil kellelgi ei ole pääsu surmast, seda tuletas talle meelde tema elukutse, ja just seepärast oli tähtis, et inimesed üksteist kallistaksid ja armastaksid, tuli juua, võtta elult viimast, lõbutseda ja unustada kõik muu. (lk 10)

Kevad oli veel kaugel, kuid päike andis juba tunda mõningaid soojemaid kiiri, vinnates end laisalt Pantheoni kupli kohale. Mu tütar-kes-eiolnud-päriselt-minu-tütar-kuid-ka-ei-midagi-vähemat andis mulle käe, et mitte kaotada kõrvaklappi, ja me jalutasime Pariisis, maailma kõige ilusamas linnas — mitmed ärasõidud olid pannud mind lõpuks seda tunnistama. Tiirutasime edasi kvartalis, mis mulle nii väga meeldis, pöörates suurmeeste matmispaigale selja, meie, kaks väikest surelikku, kes ei üllatanud mitte kedagi nädalavahetust nautivas rahvasummas. (lk 19)

Oleksin justkui puuga pähe saanud. Hullemini, kui oleksin osanud oodata. Hullemini, kui oleksin suutnud ette kujutada. Olin täiesti tuimaks löödud.

Neetud armastuslaulud... Alati sama salakavalad... Valmis murdma meil selgroo vähem kui nelja minutiga. Nagu neetud banderiljad otse meie hapratesse südametesse. (lk 25)

"Mulle tohutult meeldib see laul..." ohkas ta.

"Miks?"

"Ma ei tea. Sest... Sest puud ju ei kurda."

"Sa oled armunud?" jätkasin ma õhukesel jääl kõndimist. Õrn mossitus.

"Ei," kinnitas ta, "ei. Armunud inimestel pole vast vaja selliseid laulusõnu kuulata..." (lk 27)

Seda siis kujutasidki endast tänapäeva neljateistkümneaastased? Piisav annus teravmeelsust mõistmaks, et kõigel selles näruses maailmas on oma hind, ning samal ajal ka piisav doos naiivsust ja õrnust, et tahta jätkuvalt kahel täiskasvanul korraga käest kinni hoida, jäädes ise nende kahe vahele, täpselt nende vahele, mitte enam vaheldumisi ühe juurest teise juurde kepseldes, vaid hoides tugevalt mõlemat korraga, aheldades nad enda külge, et nad kõigest hoolimata koos püsiksid. (lk 28)

"Kuidas reis oli?"

"Suurepärane, tänan küsimast."

"Sa tõid sealt mulle mu kahekümnendaks sünnipäevaks kingituse?" küsis ta kelmikalt ja võttis mul käe alt kinni. "Võib-olla mõne Fabergé ehte?"

Loomulikult. See oli siis perekonna viga...

"Matrjoška tõin," torisesin vastuseks. "Tead küll, see on selline kena naine. Et mida sügavamale tema sisse sa vaatad, seda tühisemaks ta muutub...

"Sa üritad minule vihjata?" naljatas ta ja läks eemale.

Ei, iseendale. (lk 33-34)

Sellel suurepärasel noorel ja intelligentsel naisel oli oskus igasugune lauaplaan kahe sekundiga nurjata, muuta perekonna kokkutulekud talutavaks, raputada nüristunud jõmpsikad tagasi mõistusele neid seejuures alandamata, panna Laurence'i-taoline naine end armastama (iseenesestki mõista ei võtnud asi kahe teisega mingit jumet, mis mulle muidugi suurt rõõmu valmistas...), panna oma ametivennad end sel määral respekteerima, et teda kinniste uste taga valitud liikmete seas väikeseks marssal Vaubaniks kutsuti (nägin isegi ühes mainekas urbanismiajakirjas võrdlusi, nagu "Balanda ümber piiratud kohtujuhtum", "Balanda allutatud kohtujuhtum", "Balanda kaitstud kohtujuhtum", "vallutamatu Balanda"), kuid kogu tema osavus ja kaine mõistus olid armuasjade puhul täielikult kadunud.

Mees, kes lauast puudu oli ja seda juba mitmendat aastat jäljest, oli reaalselt olemas, kuid pidi samuti viibima praegu oma perekonna juures.

Olema oma naise juures ("emme juures" , nagu ütles Claire naeratusega, mis oli liiga sunnitud, et mõjuda ehtsalt) ja soovima oma lastele head isu.

Tundes end kangelaslikult.

Ja taipamata, et on sealjuures kellelegi haiget teinud. (lk 37)

Mees, kes on võimeline Claire'i-taolisele naisele väärikal ja tõsisel häälel teatama: "Ole kannatlik, kui mu tütred on suureks kasvanud, tulen ma sinu juurde elama", ei ole väärt isegi peotäit vana Rosinante heinu.

Käigu ta kuradile.

"Miks sa temaga veel koos oled?" olin ma Claire'ilt kõikvõimalikul eri viisil küsinud.

"Ma ei tea. Võib-olla seepärast, et ta ei taha mind..." (lk 37)

Väike pidusöök. Laupäevaõhtune söömaaeg hästi kasvatatud inimeste seltsis, kes kõik mängivad vapralt oma osa. Laual on pidulik pulmaserviis, õudsed taksikoerakujulised noahoidjad, üks klaas kukub ümber, laudlinale raputatakse kilo jagu soola, toimuvad debatid teledebattide üle, kolmekümne viie tunnise töönädala üle, alla käiva Prantsusmaa üle ja kiirusemõõtjate üle, mida ei nähtud piisavalt aegsasti, siis ütleb keegi paha tegelane, et araablased teevad liiga palju lapsi, ning hea tegelane kostab vastu, et ei tasu üldistada, toidu valmistaja täheldab, et liha on üle küpsenud, puhtalt selle pärast, et kuulda vastulauseid ja kiitusi, ning patriarh tunneb muret selle üle, kas tema vein oli ikka sobiva temperatuuriga.

Liigume edasi... säästan teid sellest... Teate ju küll neid südantsoojendavaid, kuid pisut masendavaid koosviibimisi inimestega, keda kutsutakse perekonnaks ja kes meenutavad teile aeg-ajalt, kui vähe aastate jooksul kõik muutunud on... (lk 38)

Viimaks ta naeratas ja lasi mul end armastada.

"Ta naeratas ja hakkas mind armastama" oleks paremini kõlanud, või mis? Kõlanud palju mõjuvamalt ja romantilisemalt. Kuid ma ei julge nii öelda... Kardan, et ta pole mind kunagi... Ja vaadates, kuidas ta seal teisel pool lauda istub, kuidas ta näib rõõmus, seltskondlik, niivõrd heatahtlik ja niivõrd suuremeelne, et ta mu omastega suhtlema soostub, olles nagu alati sama kütkestav ja sama... Ei, ma pole kunagi teadnud, kas ta... (lk 39-40)

Ta võis teisi võrgutada, emmata, oma kirele järele anda, kuid tuli alati minu juurde tagasi.

Tuli minu juurde tagasi ja rääkis minuga pimeduses. Lükkas teki eemale, toetas end küünarnukile, silitas teise käega mu selga, õlgu ja nägu, pikalt, aeglaselt ja õrnalt ning ütles lõpuks alati midagi sellist:

"Tead, sa oled neist kõigist kõige parem ..." või "Teist sinusugust pole olemas..." Hoidsin suu kinni ja püsisin liikumatuna ega üritanud kunagi tema kätt peatada.

Tema eemalviibitud ööde järel tundus, et see polnud minu nahk, vaid tema enda haavad, mida ta üritas ravida ja mille valu õrna silitamisega leevendada. (lk 40)

Vestlus muutub jäljest rahutumaks, uhtudes kaldale nii väärtuslikumaid asju kui ka totaalselt kasutuskõlbmatut prahti. (lk 42)

"Viimane uudis... hoia toolist kõvasti kinni... oli see, et kraanad hakkasid ära kaduma... Öö saabudes pidid nad kätte võtma ja viuh minema lendama."

"Võimatu."

"Seda minagi... Neil peaks kuluma ikka päevi, et oma tohutu suured tiivad välja sirutada... arvestades seda, et nad viivad teised masinad endaga kaasa... Ekskavaatorid, betoonisegurid, puurmasinad ja kõik muu."

"Nalja teed!"

"Üldsegi mitte."

"Aga mida sa edasi mõtled teha?"

"Mis ma mõtlen teha? See on hea küsimus... Esmalt palkan turvafirma... valvama meie praegust turvafirmat ja kui ka see korrumpeerub, siis..." (lk 43)

Tunnen end nagu too veidrik, kes oma Madeleine'i kooki hammustab*, ainult et minu puhul on asi vastupidine. Hoian oma mälestustetulva tagasi. Ma ei taha, et mulle midagi meelde tuleks.Tunnen, et terve mälestustekuristik on vaiba äärel mu jalge ees avanemas ja ma tardun, otsides instinktiivselt uksepiita või tooli seljatuge, mille külge klammerduda. Sest jah, ma tunnen ära selle käekirja ja midagi peab korrast ära olema. Osa minust üritab sellele mitte mõelda, osa minust aga kardab juba. Jään mõttesse. Mu aju ragiseb nii kõvasti, et katab väljastpoolt tulevad hääled. (lk 45-46)
- * Viide prantsuse kirjanikule Marcel Proustile. Madeleine'i koogi hammustamine toob romaani "Kaotatud aega otsimas" esimeses osas "Swanni armastus" peategelasele väga eredalt meelde ammuse hetke, mil ta sama kooki sõi, ning seeläbi ka mitmed muud selle hetkega seotud minevikumälestused. — Tlk.