Mine sisu juurde

Mässajad inglid

Allikas: Vikitsitaadid

Mässajad inglid (The rebel angels) on Robertson Daviese romaan 1981. aastast, Korni triloogia esimene osa. Tegu on kampuseromaaniga, milles vahelduvad kaks minajutustajat - üliõpilane Maria Theotoky ja teoloogiaprofessor Simon Darcourt. Triloogia järgmine teos on "Mis on lihas ja luus".

Tsitaadid väljaandest: Robertson Davies, "Mässajad inglid". Tõlkinud Tõnis Leemets. Varrak, 1997.


  • Kristuse nime ees kummardavad kõik; aga Parlabane ei piirdunud kummardamisega, ta lömitas ja lõi veendunult risti ette selle tolmupühkimisliigutusega, mis peab vihjama pikaajalistele traditsioonidele ning millega tema, sünni poolest mingi rituaale põlgava protestantliku sekti liige, kõvasti üle pakkus. Ta armistunud näole - ma mäletan, kunas ja kuidas need armid sinna tekkisid - oli manatud valevaga grimass, mis pidi endas ühendama kurvastust sõbra surma pärast ja ekstaasi, mida toob kaasa mõte sellest hiilgusest, mida sõber nüüd nautida saab.
Ma olen küll anglikaan ja preester, aga vahel igatsen ma, et mu usukaaslased lõpetaksid niisuguse käitumise. (lk 20-21)
  • Me teadsime, kuidas käituda koosolekul, kus närvilised dekaanid sekeldavad ja askeldavad, et iga väiksemgi eriarvamus teatavaks saaks, ning lämmatavad igasuguse otsustusvõime akadeemilise ettevaatlikkuse lõtvade, tolmuste poomisnööridega. (lk 21)
  • Professoritele ei meeldi, kui neil palutakse teha nii kähku kui võimalik, eriti siis, kui seda teeb mees, kes pole veel kolmekümnenegi. Professorid on suutelised kiiresti töötama, või vähemalt nii nad arvavad, aga kamandamist nad ei salli. (lk 22)
  • [Parlabane:] Mis meid tegelikult vormib, kujundab ja paika paneb, on see keegi, kellele vaid mõni üksik meist julgeb silma vaadata: see laps, kes sa kunagi olid, ammu enne seda, kui ametlik haridus oma küüned sulle sisse lõi - see kannatamatu, kõikenõudev laps, kes vajab armastust ja võimu ega saa kumbagi küllalt, ning muudkui märatseb ja nutab su hinges, kuni su silmad lõpuks sulguvad ja kõik lollpead ütlevad: "Ta näeb nii rahulik välja!" Just nimelt need allasurutud, himukad lapsed toovad maailma kõik sõjad ja õudused ja kunsti ja ilu ja avastused, mis elus olemas on, kuna nad üritavad kätte saada kõike seda, mis jäi nende haardeulatusest välja, kui nad viieaastased olid. (lk 35)
  • [Simon Darcourt:] Üldsuse suuremale osale ei õnnestu selgeks teha, et haridus ja ameti omandamine ei ole üks ja seesama. Ja kui üldsus näeb, kuidas inimesed tegelevad rõõmsal meelel sellega, mis neile üle kõige meeldib, ning saavad selle eest veel palka ka, muutub ta kadedaks ja tahab sellele lõppu peale teha. Vallandage professorid, kes ennast ära ei tasu. Haridus ja usk on kaks valdkonda, milles igaüks end asjatundjaks peab; iga mees kasutab, nagu ta ise ütleb, tervet mõistust. (lk 104)
  • [Ozy Froats:] Ma ei otsi midagi konkreetset. Teadust nii ei tehta; ma otsin lihtsalt, mis seal on. Kui alustada tööd kinnisideega selle kohta, mida sa leida soovid, siis sa seda tõenäoliselt ka leiad, ning eksid rängalt, ja ei märka vahest midagi tõelist, mis on sul otse nina ees. (lk 111)
  • Lapsed alahindavad tihti seda, mida nende vanemad mõista suudavad. (lk 150)
  • [Urky McVarish:] Te ju ometi teate seda? Skaalat, mille leiutas W. A. H. Rushton, tuntud Cambridge'i matemaatik? Noh, see on niisugune: Trooja Helenat loetakse naiseilu ideaaliks, ning poeedi autoriteetsed sõnad kinnitavad, et tema pale kutsus kohale tuhat laeva. Aga "pale" tähendab loomulikult naist kui tervikut. Seega nimetagem niisugust palet, mis kutsub kohale tuhat laeva, üheks "heleniks". Aga mis on pale, mis kutsub kohale ainult ühe laeva? Loomulikult "millihelen". Kõik palged, mis vähegi ilusad olla tahavad, peavad siis nende kahe vahel mingile skaalale sobituma. (lk 165-166)
  • [Rektor:] Meie traditsioonis on üliõpilane ikka suhtunud professorisse nagu algaja asjatundjasse; rahutused tekkisid osalt sellest, et niisugust suhet taheti asendada tarbija ja hulgimüüja suhtega. Selline mõtlemine leidis poolehoidu ka avalikkuse hulgas, mille tulemusena valitsused hakkasid samas keeles rääkima, kui lubate mul nii väljenduda. "Järgmisel viisaastakul läheb meil vaja seitsesada ühikut insenere, professor; palun kandke selle eest hoolt;" - umbes selline mõtteviis. "Kas te ei leia, et meie karmil ajal on filosoofia vaid tühine iluasi, professor? Kas te ei saaks selles osas tööjõudu koondada?" (lk 173)
  • "Tsivilisatsioon põhineb kahel asjal," teatas Hitzig; "avastusel, et kääritamise tulemusena tekib alkohol, ning võimel oma soolestiku tühjenemist teadlikult tagasi hoida." (lk 177)
  • [Clement Hollier:] Mäletan, kuidas käisin poisina Inglismaal koos oma sealsete sugulastega kirikus ja märkasin, et paljud maanaised teevad pärast sisenemist lageda seina poole väikese niksu. Kui mа põhjust küsisin, ei teadnud seda keegi, aga mu onupoeg uuris vikaari käest järele ja too ütles, et enne reformatsiooni oli seal seisnud Neitsi Maarja kuju ning kuigi Cromwelli mehed olid selle hävitanud, polnud nad suutnud hävitada kohalikke tavasid, nagu naiste käitumine ilmekalt näitas. (lk 178)
  • [Mukadassi:] Teaduse eneseuhkus õhutab meid langema mineviku hukkamõistmise narrusesse ja vaimupimedusse. Aga meil Idas võetakse loodust igapäevases elus palju rohkem arvesse kui teil. Võib-olla tuleb see sellest, et me saame rohkem vabas õhus viibida. Aga kui te lubate mul niimoodi väljenduda - ja ärge arvake, et ma tahan teie hardaid tundeid riivata, professor; ei-ei, seda ei teeks ma mitte mingi hinna eest -, siis sellest teie kristlusest pole looduse vastu mingit abi. Loodusele jääb ikka viimane sõna, nagu ka inimloomusele, mida kristlus nii tihti hukka mõistab. (lk 179)
  • [Elsa Czermak:] Teadlased on kerjused. Nad on seda alati olnud ja nii see jääbki - või vähemalt ma loodan seda. Jumal aidaku meid kõiki, kui nad kunagi peaksid tõeliselt suured summad oma käpa alla saama. (lk 181)
  • [Ludlow:] Kurat nagu Jumalgi asub väljaspool seaduse piire, härra rektor. Aga vaat mida ma teile ütlen: Jumalat pole ma kordagi näinud, aga kuradit on mul kaks korda õnnestunud kohtusaalis kohata; esimesel korral istus ta süüpingis, teisel korral kohtunikutoolil. (lk 184)
  • [Roberta Burns:] ... statistikast lähtudes on maailma suurim armastaja metskult: iga kopulatsiooni ajal purskab ta välja kaheksakümmend viis miljardit spermatosoidi; isegi sugutäkk suudab sellele ehk ainult umbes kolmteist miljardit vastu panna. Ja kuhu panna siis inimene oma viletsa tilgakesega, mis sisaldab ainult umbes sada kakskümmend viis miljonit seemnerakku? Aga inimene suudab armastada, samal ajal kui kult või täkk ei pruugi oma partneri poole pärast trikiga ühele poole saamist enam vaadatagi. (lk 185)
  • [Parlabane:] Pole olemas ilusat latva ilma tugeva juureta, mis teeb oma tööd pimeduses, imedes toitaineid kivide, mulla, pinnavete ja väikeste maa all tuhnivate elukate vahelt. Inimene on samasugune; tema hiilgeomadused ja viljad on kõigile nähtaval, et armastust ja imetlust ära teenida. Aga juur? /---/ Mis moodustab inimese juurestiku? Kõikvõimalikud asjad, mis tema nähtavale osale toidust annavad, ent tema kõige sügavam juur, peajuur on see laps, kes ta kord oli ning kellest ma sulle ükskord rääkisin, kui ma sind oma elulooga lõbustasin. See on juur, mis läheb kõige sügavamale, kuna ta ulatub esivanemateni välja. (lk 196]
  • [Maria Parlabane'ist] Ta kohe ei saanud mind rahule jätta, ning kuigi ta ilmselt arvas, et ma olen mingisugune naissoost nõdrameelne, kes lõbustab end ülikoolis doktorikraadi taotlemisega (ärge arvake, et siin peitub vastuolu; nõdrameelsed saavad sellega hakkama küll), tahtis ta silmanähtavalt minu läheduses viibida, minuga rääkida ja mind intellektuaalselt ära narrida. See oli minu jaoks midagi uut; ülikoolides leidub ikka "naissoo alandamist" ja "ahistamist", või mis iganes ka oleks järjekordne moesõna, aga veelgi enam esineb seal intellektuaalset materdamist ja käperdamist, millega tegelevad inimesed, kes ei taipagi, et nende tegevus on seksistlik. (lk 198)
  • [Maria:] Nii ma siis kutsusingi professor Darcourti teiseks jõulupühaks perelõunale. Ta läks näost üpris imelikuks, kui ma end piisavalt üles olin soojendanud, et sellest lõpuks juttu teha - roosatus algas kaeluseservast ja levis seejärel järjest ülespoole, nagu täidaks keegi veiniklaasi. Ma ehmusin. Kas ta oli kuulnud, et ma elan mustlasperes? Kas ta kartis, et peab istuma põrandal ja sööma küpsetatud siili, ainsat asja, mida gadjo'd enamasti mustlaste söögikaardist teavad? (lk 212)
  • "Igaüks peaks Jeesukesele midagi kinkima," ütles Yerko. "Isegi kuningad. Vaadake, siin ongi kolm kuningat; kroonid tegin ma ise. Kas teate, mida nemad kingiks tõid?"
"Esimene annetas kulda," vastas Darcourt Petlemma sõime poole pöördudes.
"Jah, kulda; ja te peate mu õele raha andma - mitte palju, vahest veerand dollarit, või muidu ei räägi kaardid tõtt. Aga kuld polnud kõik. Teised kuningad tõid kingiks puhast siirupit ja sürri." (lk 221-222)
  • [Madame Laoutaro:] Aga kõik on aja ja saatuse käe all. Teie olete teie - kui te teate, kes see niisugune on - ja mina olen mina, ning seda, mis meie vahel juhtub, kui ma kaarte loen, ei juhtu kellegi teisega. Ja praegu on järgmine õhtu pärast jõule, kell on juba peaaegu kümme, ning seegi avaldab mõju. Miski pole tähtsusetu. Miks loen ma praegu, nii erilisel hetkel, teile kaarte, kui ща pole teid kunagi varem näinud? Mis meid kokku viis? Juhus? Ärge seda küll uskuge! Midagi niisugust pole olemas. Miski pole tähtsusetu; kui oleks, langeks maailm kokku. (lk 223-224)
  • [Simon Darcourt:] Aga mida Kristus ka poleks arvanud, see keerukas usuehitis, mida me tema kirikuks kutsume, ei näita meile ühtki kõrges aus naist, vaid ainult Kolmainsust, mis koosneb, jumalavallatult väljendudes, kahest mehest ja ühest linnust, ning isegi hilinenud rehabiliteerimine, mida rooma kirik pakub Maarjale, ei suuda seda pahandust olematuks teha. Gnostikud lõid neid üle; nad pakkusid oma järgijatele Sophiat. (lk 234)
  • [Simon Darcourt:] Küllap on nii, et kui legendid ja unustatud uskumused muutuva kellegi põhiliseks ja siiraks huvialaks, siis ei tohiks ta üllatuda, kui mõni legend tungib ta ellu ja vallutab ta meeled. (lk 235)
  • [Ozy Froats:] Aga olla sa ise pole kerge. Tuleb ennast füsioloogilises mõttes tunda, ja inimesed ei taha enda kohta tõde uskuda. Nad loovad enda kohta mingi kujutluspildi ja vaevavad siis oma vaest keha, üritades seda pildiga vastavusse ajada. Kui keha ei kuuletu - ei saagi ju kuuletuda, siis saavad inimesed selle peale vihaseks ja elavad selles nii, nagu oleks see sobimatu maja, millest nad loodavad välja kolida. Paljud haigused tulevad sellest. (lk 249)
  • [Maria:] Kindlasti oled sa nõus, et vaimuliku abikaasana jätaksin ma üsnagi kummalise mulje. Ja - anna andeks, et ma niimoodi ütlen - ma ei usu, et sa mind endale õigupoolest naiseks tahad, Simon. Sa tahad kedagi, keda armastada. Kas sa ei võiks mind armastada, toomata mängu kõiki neid kõrvalisi küsimusi - abiellumist ja voodisseminekut ja muid asju, millel minu meelest pole eriti pistmist sellega, millest me räägime? (lk 255)
  • [Simon Darcourt:] Arstid ja kogudusevaimulikud on kiireloomuliste juhtumite alal vanad kalad ja teavad, et harva on millegagi nii põletavalt kiire, et poleks aega korralikult riidesse panna ning juua seda tehes tassi lahustuvat kohvi. Autoriteetsed isikud peavad neid ootava inimliku õnnetuse toimumispaigale jõudes külmaverelised välja nägema. (lk 257)
  • [Maria:] Mulle pakuti palju raha loo eest "John Parlabane sellisena, nagu mina teda tundsin", ning variisikut, kes oleks selle mu suulise jutustuse alusel kirja pannud. (Eeldati, et kuna ma olen üliõpilane, ei suuda ma ennast ise arusaadavalt väljendada.) (lk 300)
  • [Arthur Cornish:] Armastus ja seks on suurepärased asjad, aga nad ei jää kestma. Sõprus - selline sõprus, millest mina räägin - sisaldab rohkem õrnust ja armastavat hellust kui seksi ning kestab elu lõpuni. Veelgi enam, see kasvab, kuid seks kahaneb; peabki kahanema. Nii et kas abiellume ja oleme sõbrad? Me naudime armastust ja seksi, aga ei ehita oma abielu ainult sellele üles. (lk 304)