Mine sisu juurde

Kuulekus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Kuuletumine)

Proosa[muuda]

  • Tingimatu kuulekus ei ole mõistlike olendite hulgas üldse mingi teema. Kui keegi tahab mind oma suva järgi kasutada, ei ole ma talle kuulekust võlgu, see tuleneb inimese kõlbelisest olemusest.


  • Lapsed ei ole kunagi nii sõnakuulelikud kui siis, kui nad on vanematele midagi kinkinud või mõnel muul viisil rõõmu valmistanud.
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004, lk 55



  • Nii nagu koolipoiss, kes on ettevaatamatult hakanud norima tüli oma kaaslasega ja saanud temalt selle eest joonlauaga hoobi vastu otsaesist, süttib nagu tuli, kargab raevukalt pingist välja ja tormab järele oma ehmunud kaaslasele, valmis teda tükkideks rebima, kuid satub äkki klassi astuva õpetaja ette: silmapilk soikub metsik sööst ning vaibub jõuetu raev. Nõndasamuti kadus silmapilk Andri viha, nagu poleks seda olnudki. Ja ta nägi enda ees üksnes kohutavat isa.
"Noh, mis me siis nüüd teeme?" sõnas Tarass talle otse silma vaadates. Kuid mitte midagi ei osanud Andri selle peale öelda ja seisis silmad maas.
"Noh, poja, kas su ljahhid aitasid sind?"
Andrilt ei tulnud vastust.
"Nii maha müüa? Müüa maha usk? Müüa maha omad? Pea, roni maha hobuse seljast!"
Sõnakuulelikult nagu laps tuli Andri hobuse seljast maha ja jäi hirmust poolsurnuna Tarassi ette seisma.
"Seisa ja ära liiguta ennast! Mina olen sind sigitanud, mina su ka tapan!" ütles Tarass, astus sammu tagasi ja võttis püssi õlalt. Andri oli näost valge nagu lõuend; oli näha, kuidas ta huuled tasakesi liikusid ja kuidas ta sositas kellegi nime; kuid ei olnud see isamaa, ema ega vendade nimi — see oli kauni poolatari nimi.
Tarass tulistas.
Nagu viljapea, mille sirp on maha lõiganud, nagu noor talleke, kes tunneb südame all surmavat terast, nii laskis Andri pea longu ja vajus maha rohule, lausumata ainsatki sõna.


  • — Vaadake, poisid, ütles Õie asjalikult, — siin on väga palju tööd. Meie ise tahame süüa, toad tahavad koristada ja loomad talitada. Kedagi ei ole, kes seda teeks peale meie endi. Teeme nüüd nii, et igaüks võtab ühe töö teha, siis saame kõik ruttu valmis.
Poisid vaatasid teineteisele otsa. Näis, et see jutt neile meeldis, sest ükski Arutalu lastest ei olnud laisk, ja ega Ottki vedelvorst polnud.
— Aga meie peame siis sinu sõna kuulma, venitas Ants. — Kuidas meie, poisid, kuuleme plika sõna!
— Ega teil ei olegi tarvis minu sõna kuulda, seletas Õie, — ma ainult näitan teile, mida peate tegema. Pärast kui kõik korras on, siis mängime õuel peitu või mida aga ise tahame.
— Noh, siis võiks küll, arvas Ott.


  • Ei. sul oli veel rikkust liialt. Sul oli veel poeg, kuueteistkümneaastane tarkade silmadega poiss. Et ta Tollimäel üleliigne oli ja et teda mujal rohkem vajati, seda said sa üsna varsti teada. Konksristiga kutse käskis seesugused poisivemblad kõik pealinna "abiteenistusse" tuua.
Sa ise läksid oma viimast poega viima. See oli pikk ja vaevarikas teekond, aga ometi lõppes ta liiga ruttu. Viimast korda istusid sa selle lapsega kõrvuti heinakotil ja vana Ükssilm astus komistades ning noruspäi kägiseva vankri ees. Te sõitsite üle tühjaks jäänud põldude, läbi ladvutuiks lastud metsade, läbi laastatud maa. Te ei rääkinud palju, teil olid kummalgi omad mõtted, omad rasked aimdused, oma võimetuse tunne. Võib-olla küsisid sa seal kägiseval vankril seda viimast ohvritalle viies, miks on sinus nii palju sõnakuulelikku orja, miks lased sa end piinata ja tappa, miks roomad sa käpuli ega jaksa end sirgu ajada. Võib-olla sa küsisid, aga võib-olla ka mitte. Tõenäoliselt istusid sa samasuguses tuimas tardumuses, nagu olid istunud su esivanemad, kes peksupingil lasksid end vemmeldada ja oma seljast naharibasid lõigata. (lk 64-65)
  • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70


  • Gusts meenutab praegu kõike üpris rahulikult, nii palju aega on mööda läinud sellest ajast, kui ta, Vilmaga abielus, öösiti näo seina poole pööras ja ennast haletses: küll seda, et ei olnud saanud võtta armastatud ja armastavat naist, pidi võtma selle, kelle vanemad olid talle määranud; küll seda, et oma isa ei lase tal talus peremees olla, hoiab ohjad enda käes ega lase lahti surmatunnini. Nüüd arvas ta, et sellised need noored on oma õiguse tagaajamisega ja tänamatusega, kas polnud tal kergem, kui isa kõik otsustas ja korraldas? Viimaks oli Gusts seda tajunud ja painutas end isa käe alla, mis juhtis kogu pere elu otsejoones nagu mööda künnivagu. (lk 12)
    • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23


  • Ehkki Irja oli Tyynele, temaga koos poodi minnes, oma poolehoidu väljendanud, oli ta selleks siiski mehe nõusolekut oodanud.
Kas Irja oleks läinud, kui tema keelanud oleks? Vaevalt küll, ja see ongi üks naise varjatud veetluse ja nende õnne põhjusi. Irja kuuletub talle alati.
Niisugused on kõik selle maanurga naised. Kuidas oleks Tyynegi võinud mehele vastu hakata, toimis Erkki siis õigesti või valesti, isegi nii valesti, nagu oli toiminud.


  • Hirm on kummaline pinnas. Põhiliselt võrsub seal kuulekuse mais, mis kasvab sirgete ridadena, tehes rohimise lihtsaks. Vahel aga kasvavad selles ka tõrksuse kartulid, mis paisuvad ja koguvad jõudu nähtamatult maa all.
    • Terry Pratchett, "Väikesed jumalad", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2003, lk 26


  • Au seisneb kõige sagedamini idioot olemises. Ja kas ei tasu pigem käituda nagu lollakas, selle asemel et oma aust ilma jääda? Punastan veel tänagi, kui mõtlen, kuidas ma sündsuse mõistlikkusele ohvriks tõin. Keegi oleks pidanud vahele astuma ja kuna nagunii polnud võimalik, et sellega riskiks keegi teine, oleksin mina pidanud olema see, kes ennast ohverdab.
Muidugi poleks mu ülemus seda mulle andestanud, aga ta oleks valesti teinud: kas kõige hullem polnud mitte käituda nii, nagu me olime teinud, vaadata tõrkumata pealt seda alandavat vaatepilti — kas mitte meie kõige suurem viga ei seisnenud just absoluutses kuuletumises võimule? (lk 81)


  • Cassie oli viieaastane ja oskas ennast niisama hästi maksma panna nagu ema. Fran oli ta enne kooli lugema õpetanud - aga õpetaja Henryle oli ka see vastukarva olnud. Tüdruk võis olla lärmakas ja põikpäine ning mõnikord mõtles isegi Fran, samas end hirmsa kahtluse pärast põlates, kas ta oli loonud ninatarga koletise.
"Oleks tore," oli õpetaja Henry esimesel lastevanemate koosolekul jäiselt öelnud, "kui Cassie kuulaks vahel kohe esimesel korral sõna. Ilma et ma peaksin üksikasjalikult seletama, miks ma midagi teha palun."
Fran, kes oli oodanud kiitust, et tema tütar on geenius, keda on rõõm õpetada, tundis alandust. Ta oli varjanud pettumust, kaitstes südikalt oma kasvatuspõhimõtteid. Lastel peab olema enesekindlust ise otsustada ja autoriteete trotsida, oli ta öelnud. Kõige vähem tahtis ta, et tema laps oleks alandlik muganduja.



Aga tore, kui niimoodi sobib, ja mina olen õnnelik. Olen nii palju teha saanud. Aga kujutaks ette, et radikaalne võib olla selline juhtum, kui vanemad soovivad väga ja laps on kuulekas. Sellega ei pruugi hästi minna.
  • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18