Amélie Nothomb

Amélie Nothomb

Amélie Nothomb (sündinud 1966) on prantsuskeelne Belgia kirjanik.

Jahmatus ja värinad

Amélie Nothomb, "Jahmatus ja värinad". Tõlkinud Eva Koff. Varrak 2006

• Härra Haneda oli härra Omochi ülemus, kes oli härra Saito ülemus, kes oli preili Mori ülemus, kes oli minu ülemus. Ja mina ei olnud kellegi ülemus. (lk 5)
• Tal [preili Moril] oli maailma kauneim nina, jaapani nina, ainulaadne õrnade sõõrmetega nina, mille tunned ära tuhandete seast. Kõigil jaapanlastel seda nina pole, aga kui kellelgi on see nina, siis ei saa tegemist olla kellegi muu kui jaapanlasega. Kui selline nina oleks olnud Kleopatral, oleks see meie planeedi geograafiale vägev hoop olnud. (lk 9–10)
• Raha väljus Yumimotos inimliku arusaamise piiridest. Kui teatud kogus nulle oli üksteise otsa kuhjunud, ei kuulunud summad enam numbrite maailma, vaid leidsid koha abstraktse kunsti valdkonnas. Mõtlesin endamisi, kas firmas on kedagi, kes on võimeline rõõmustama saja miljoni jeeni võitmise üle või kurvastama samaväärse summa kaotuse pärast. (lk 11)
• "Härra Omochi on teie peale väga vihane. Te tekitasite tänahommikusel koosolekul kohutava meeleolu: kuidas oleksid meie partnerid saanud end kindlalt tunda ja meid usaldada, kui seltskonnas on valge, kes saab aru nende keelest? Nüüdsest alates te enam jaapani keelt ei räägi."

Vaatasin teda suurte silmadega.

"Vabandust?"

"Te ei oska enam jaapani keelt. Selge?"

"Aga Yumimoto ju tänu sellele mind tööle võttiski, et ma oskan teie keelt!"

"Mul ükskõik. Ma annan teile käsu jaapani keelest enam mitte aru saada."

"See on võimatu. Sellist käsku ei saa täita mitte keegi."

"Alati on võimalik käsku täita. Sellest peaksid ka Lääne ajud ükskord aru saama."

"Käes," mõtlesin enne, kui jätkasin:

"Jaapani aju on võib-olla võimeline sundima end keelt unustama. Lääne ajul puuduvad selleks vahendid."

See ekstravagantne argument näis härra Saitole vastuvõetav.

"Tehke sellegipoolest proovi. Vähemalt teeselge, et teete. Mulle on teie suhtes korraldused antud. Oleme rääkinud?" (lk 12)

• Kui keel oleks mets, kas oleks võimalik prantsuse vahtrate, inglise pärnade, ladina tammede ja kreeka oliivipuude varju peita hiiglaslikke jaapani krüptomeeriaid, mida käesoleval juhul poleks saanud mingil juhul nimekirjast välja jätta. (lk 15–16)
• Nädalad möödusid ja ma olin üha rahumeelsem. Nimetasin seda arverahuks. Keskajal elanud mungast kirjutaja ametis ja minu töös polnud suurt erinevust: ma veetsin terveid päevi tähti ja arve ümber kirjutades. Kunagi elus polnud minu ajult nõutud vähem ja ta muutus erakordselt rahulikuks. See oli arveraamatute zen. Üllatasin ennastki, mõeldes, et kui peaksin nelikümmend aastat oma eksistentsist sellele iharale nüristumisele loovutama, siis ei näeks ma selles midagi halba. (lk 40)
• "Olgem täpsed: ma usun, et see ongi minu sorti inimeste probleem. Kui meie intelligentsust ei rakendata, jääb aju magama. Ja sellest ka mu vead."

Fubuki näolt kadus viimaks võitlejailme, mis asendus lõbustatud üllatusega:

"Teie intelligentsus vajab rakendamist? Kui ekstsentriline!"

"Mis saaks veel tavalisem olla."

"Hästi. Ma mõtlen teile välja mingi töö, mis rakendaks intelligentsust," kordas mu ülemus, kellele näis selline rääkimisviis lõbu pakkuvat. (lk 46)

• Olin raamatupidamise Sisyphos ja nagu müüdikangelasele kohane, ei langenud ma iial meeleheitesse ning tegin oma kaelamurdvaid tehteid sajandat, tuhandendat korda uuesti. Pean siinkohal ära märkima järgmise ime: ma tegin tuhat korda jäljest vea ja see oleks olnud masendav nagu üha korduv muusika, kui mu tuhat viga poleks kõik üksteisest erinenud; iga arvutustehtega sain tuhat erinevat vastust. Ma olin geniaalne. (lk 52)
• "Kui ma väike olin, tahtsin saada Jumalaks. Kristlaste Jumalaks, suure j-iga. Kui olin umbes viieaastane, sain aru, et mu plaani pole võimalik teoks teha. Siis mõtlesin, et parem varblane peos kui tuvi katusel ja otsustasin Kristuseks saada. Kujutasin vaimusilmas ette oma ristisurma kogu inimkonna silmade all. Seitsmeaastasena sain aru, et seda minuga ei juhtu. Otsustasin tagasihoidlikult, et minust saab märter. Jäin oma valikule paljudeks aastateks kindlaks. Seegi ei toiminud."

"Ja edasi?"

"Te teate, mis edasi sai: minust sai Yumimoto raamatupidaja. Ja ma arvan, et madalamale ma langeda ei saanud."

"Arvate?" küsis ta kummalise naeratusega. (lk 54)

• Minagi olen üks vaene ristilöödu. Mulle meeldib ristilöömise juures see, et see on lõpp. Lõpuks on mu kannatustel ots peal. Nad on mu keha nii paljude arvudega vasardanud, et sellel pole enam ruumi vähimagi komakoha tarvis. Nad raiuvad mul pea mõõgaga maha ja ma ei tunne enam midagi.

On suur asi, kui tead, millal pead surema. Võid asjad ära korraldada ja teha oma viimasest päevast kunstiteose. Hommikul saabuvad timukad ja ma ütlen neile: "Ma olen patune! Tapke mind ära. Täitke mu viimane soov; olgu Fubuki see, kes mulle surma toob. Keeraku mul nupp otsast nagu pipratoosil. Mu veri hakkab voolama ja see on must pipar. Võtke, sööge, see on minu lepingupipar, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks. Aevastage minu mälestuseks." (lk 56–57)

• Kummalisel kombel peitub selles teatud loogika: kõige autoritaarsemad süsteemid tekitavad neid kohaldavate maade inimeste käitumises kõige pöörasemaid kõrvalekaldeid — ja on samas just seetõttu kõige hämmastavamate inimlike veidruste puhul suhteliselt sallivad. Te ei tea, kes on ekstsentrik, kui te pole kohanud mõnd jaapani ekstsentrikut. Ma olin rämpsukihi all maganud? Selliseid on ennegi nähtud. Jaapan on maa, kus teatakse, mida tähendab "murdumine". (lk 59–60)
• Kõik jaapanlannad ei ole ilusad. Kui aga üks neist otsustab olla ilus, jääb teistel üle vaid kenasti käituda. Igasugune ilu on terav nagu mõõk, aga jaapani ilu on veelgi teravam. Juba seetõttu, et tema liiliajumel, sulnistel silmadel, ta järeleaimamatute sõõrmetega ninal, tema nii selgelt välja joonistatud huultel ja keerukalt õrnadel näojoontel on, millega enda kõrval kahvatama panna kõige õnnestunumadki näod.

Samuti seetõttu, et tema käitumisviis annab ta väljanägemisele viimase lihvi ja teeb temast mõistusega haaramatu kunstiteose.

Ja viimaks ning eriti seetõttu, et ilu, mis on vastu pannud nii paljude füüsiliste ja vaimsete korsettide pitsitusele, nii paljudele sundvalikutele, lõhkumistele, absurdsetele keeldudele, dogmadele, lämmatamisele, kurvastusele, sadismile, vaikimise vandenõule ja alandamisele – selline ilu on kangelaslikkusest sündinud ime. (lk 61–62)

• Tegelikult on iharust targem vältida, sest see ajab higistama. Pole midagi häbiväärsemat kui higi. Kui sööd suurte suutäitega tühjaks kausi kuumade nuudlitega, andud raevukale seksile, veedad talve kuuma ahju ääres uneldes, siis sa higistad. Ja mitte keegi ei kahtle enam, et sa oled labane. Enesetapu ja higistamise vahel valides ära kõhkle. Samavõrd kui oma vere valamine on imetlusväärne, on higivalamine eemaletõukav. Kui saadad end surma, siis ei higista sa enam kunagi ja sinu äng on igaveseks lõppenud. (lk 67–68)
• Üks jaapani keele imedest seisneb selles, et siin on kõikidest sõnaliikidest võimalik lõputult eesnimesid luua. Jääb veidraks tõsiasjaks, mis jaapani kultuuris pole teadagi ainus, et need, kellel pole õigust unistada, kannavad eesnimesid, mis panevad unistama, nagu näiteks Fubuki. Kui on tegemist tüdrukule nime panemisega, lubavad vanemad endale kõige malbemat luulelisust. Kui aga on vaja poisile nimi panna, on pärisnimelooming tihti naeruväärselt kitsi.

Nõnda siis — ja ei saanud olla midagi lubatumat kui valida nimeks mõni algvormis tegusõna — oli härra Saito pannud oma pojale nimeks Tsutomeru, see tähendab "töötama". Ja mõte poisikesest, kelle isiksuse pidi määrama selline eluprogramm, ajas mind naerma. (lk 69)

• Seitse aastat oli ta kogu oma eksistentsi töösse valanud. Viljad ei lasknud end oodata — ta oli oma ettevõttes teinud naissoost olendi kohta harvaesinevalt lennuka karjääri.

Aga taolise ajakavaga oleks olnud täiesti võimatu abieluranda purjetada. Siiski ei saanud talle ette heita, et ta on liiga palju tööd teinud, sest jaapanlase silmis ei tehta tööd kunagi liiga palju. Naistele ette nähtud reeglites oli niisiis teatud ebakõla: laitmatu olemine ja ennastunustavalt töötamine viis selleni, et ületati kahekümne viie eluaasta piir ilma abiellumata, ja sellest tulenevalt ei oldud enam laitmatu. Süsteemi sadistlikkuse tipp seisnes selles, et see viis ummikusse – süsteemi järgimine tõi kaasa selle mittejärgimise. (lk 70)

• Härra Omochi oli boss: kui ta seda ihkas, oli tal ju ometi õigus leida mingi tühine ettekääne ning tulla ja elada oma sadistlikud vajadused selle mannekeeni rühiga tüdruku peal välja. Tal polnud tarvis ennast õigustada.

Korraga rabas mind mõte, et vahejuhtum, millest ma osa sain, kuulus täie õigusega asepresidendi seksuaalellu: kas selliste mõõtmetega mees oli veel võimeline naisega magama? Seevastu aga sobis ta tänu oma mahule seda paremini lõugamiseks, karjetega kaunitari õrna kuju värisema panemiseks. Tegelikult ta hoopis vägistas preili Morit ja kui ta oma kõige madalamatele instinktidele neljakümne inimese juuresolekul vaba voli andis, siis tegi ta seda selleks, et oma naudingut ekshibitsionismi iharusega vürtsitada. (lk 79–80)

• Au seisneb kõige sagedamini idioot olemises. Ja kas ei tasu pigem käituda nagu lollakas, selle asemel et oma aust ilma jääda? Punastan veel tänagi, kui mõtlen, kuidas ma sündsuse mõistlikkusele ohvriks tõin. Keegi oleks pidanud vahele astuma ja kuna nagunii polnud võimalik, et sellega riskiks keegi teine, oleksin mina pidanud olema see, kes ennast ohverdab.

Muidugi poleks mu ülemus seda mulle andestanud, aga ta oleks valesti teinud: kas kõige hullem polnud mitte käituda nii, nagu me olime teinud, vaadata tõrkumata pealt seda alandavat vaatepilti — kas mitte meie kõige suurem viga ei seisnenud just absoluutses kuuletumises võimule? (lk 81)

• Fubukit oli kolleegide silme all põhjani alandatud. Ainus asi, mida ta oli suutnud meie eest varjata, tema au viimane kindlus, mida ta oli suutnud kaitsta, olid tema pisarad. Tal oli jätkunud jõudu meie ees mitte nutta. Ja mina kavalpea läksin vaatama, kuidas ta oma pelgupaigas nuuksub. Just nagu oleksin püüdnud tema häbi põhjani juua. Iial poleks ta suutnud mõista, uskuda, möönda, et minu käitumise põhjus seisnes headuses, isegi rumalas headuses. (lk 84)
• Ükski buduaar poleks saanud olla intiimsem kui neljakümne neljanda korruse naiste WC: kui uks avanes, teadsin õigusega, et tegemist on mu ülemusega, sest teised kolm naist töötasid neljakümne kolmandal korrusel. Viibisime seega suletud uste taga nagu Racine’i näidendis, kus kaks tragöödianäitlejannat mitmeid kordi päevas kokku saavad ja oma tuliselt kirglikule tülile uue peatüki kirjutavad. (lk 96)
• Sel töökohal, mis nüüdsest mulle kuulus, tuli haruharva rääkimist ette. Rääkimine polnud keelatud ja ometi takistas mingi kirjutamata reegel mul seda teha. Kummaline küll, aga kui inimesel tuleb täita mõnd nõnda hiilgusetut ülesannet, ei saa ta oma väärikuse säilitamiseks teha muud kui vaikida. (lk 106)
• Raamatupidajad, kes kümme tundi päevas numbreid ümber kirjutasid, olid minu silmis ohvrid, kes on ohverdatud mõne võimsusest ja salapärast ilma jäetud jumaluse altarile. Igavesest ajast igavesti on alandlikud oma elu pühendanud millelegi, mis on neist üle: varem võisid nad vähemalt oletada, et sellel korralagedusel on mingi müstiline põhjus. Nüüd oli illusioonidel lõpp. Nad andsid oma elu ära mitte millegi eest. (lk 109)
• Aken oli piiriks kohutava valguse ja imetlusväärse pimeduse vahel, käimla ja lõpmatuse vahel, hügieeni ja olematute pesemisvõimaluste vahel, loputuskasti ja taeva vahel. Nii kaua, kui on olemas mõni aken, on igal maapealsel inimolendil tükike vabadust. (lk 125)