Ristilöömine

Proosa

[Vjatšeslav Ivanov:] "Kas Teie olete kristlane?"

[Marina Tsvetajeva:] "Nüüd, kus Jumalat teotatakse, ma armastan teda."

"Jumalat teotatakse alati, me peame aitama Jumalal olemas olla. Iga vaene naine, kes vastu tuleb, tähendab, et Kristus lüüakse risti. Ristilöömine pole lõppenud, Kristust lüüakse risti iga tund - sest on olemas Antikristus. Ühesõnaga, kas te olete kristlane?"

"Arvan, et olen. - Igatahes on mul igiunetu südametunnistus."

"Südametunnistus? See mulle ei meeldi. Selles on midagi... protestantlikku."

(Krimpsutab nägu, nagu oleks tundnud väävlihaisu.)

Marina Tsvetajeva märkmikus, 1. juuni 1920, rmt: Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused", koostanud Tzvetan Todorov, tlk Mirjam Lepikult, 2007, lk 152

Minagi olen üks vaene ristilöödu. Mulle meeldib ristilöömise juures see, et see on lõpp. Lõpuks on mu kannatustel ots peal. Nad on mu keha nii paljude arvudega vasardanud, et sellel pole enam ruumi vähimagi komakoha tarvis. Nad raiuvad mul pea mõõgaga maha ja ma ei tunne enam midagi.

On suur asi, kui tead, millal pead surema. Võid asjad ära korraldada ja teha oma viimasest päevast kunstiteose. Hommikul saabuvad timukad ja ma ütlen neile: "Ma olen patune! Tapke mind ära. Täitke mu viimane soov; olgu Fubuki see, kes mulle surma toob. Keeraku mul nupp otsast nagu pipratoosil. Mu veri hakkab voolama ja see on must pipar. Võtke, sööge, see on minu lepingupipar, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks. Aevastage minu mälestuseks."

Amélie Nothomb, "Jahmatus ja värinad". Tõlkinud Eva Koff. Varrak 2006, lk 56–57

[Yusuf:] Ristilöömine ise oli räpane toimetus, mida rahvahulk näis kõvasti nautivat, sest alati, kui luu raksatas või süüdimõistetu valust karjatas, kostis rahva hulgast rahulolevat üminat. Ise ma ei tahtnud toimetust vaadata mitte sellepärast, et oleksin olnud liiga õrnatundeline, vaid sellepärast, et Yohanan Sebedeuse poeg seisis päris minu käesirutuse kaugusel ning ma ei suutnud pöörata talt pilku, kuigi tema unustamatut nägu moonutas kohutav valu, kui ta vaatas oma õpetajat. Ma ei suutnud temalt pilku pöörata, sest varsti vajas ta sõpra ja lohutust ja ma teadsin, et mina olin õige inimene seda talle andma. (lk 121)
[Yusuf:] Taipasin, et sääreluude purustamine kiirendaks süüdimõistetute suremist, sest sel juhul jalad ei toetaks enam ristil rippuvat keha, see vajuks kokku ning lõpetaks ajapikku hingamise. Magdala Maya hakkas innukasti sõduritele seletama, et keskmine mees on juba surnud ja tema sääreluid ei peaks murdma. Sõdur torkas hooletult odaotsaga Yeshuale külge ja kui too ei liigahtanudki, jäi sõdur rahule. Aga külge tekkinud haavast voolas verd ja see oli minu meelest haruldane, sest üldiselt hüübib surnute veri kiiresti. (lk 123)
- Johanna Sinisalo, "Üheksa potti", tlk Arvi Nikkarev, rmt: "Nekromanteion", 2011, lk 103–131

Ebauskude kujunemist on raske täpselt määratleda. Selle üle vaidlevad nii folkloristid kui ka antropoloogid. Näiteks ebausku, mille kohaselt tuleb halva vältimiseks puitu katsuda, seostatakse iidsete paganlike rituaalidega. Arvatakse, et meie esivanemad koputasid puudele, et neis elavatelt vaimudelt ja jumalatelt teenet paluda. Kommet seostatakse ka Kristuse löömisega puidust ristile. Briti folklorist Steve Roud väidab aga oma raamatus "The Lore of the Playground", et praktika pärineb 19. sajandi lastemängust "Tiggy Touchwood". Küllap mäletavad paljud eesti lapsedki, et kui katsusid puud või posti ja hüüdsid "uka-uka, mina prii", ei saanud sind enam ukakaks lüüa.
- Jaana Davidjants, "Meie igapäevast ebausku", Müürileht, 11. detsember 2019

Luule

ema taga seisab leegion läti mehi,
valmis kaitsma pärga ja au,
pärja taga tulevad rahvatantsuansamblid –
Liigo, Peiulilleke ja Löö Risti Kuri Gei

Inga Gaile, "*Iga hiilgava mehe taga seisab hiilgav naine...", tlk Contra, Müürileht, 17. oktoober 2022

Välislingid