Vanamoelisus

Proosa

Keegi lausus midagi reisu kohta üle Atlandi ja Laline pöördus major Lamonti poole:

"Ma sõidan tuleval kolmapäeval oma tädiga "Olympic'ul" Euroopasse. See on minu esimene võõruskäik sinna. Olen sellest pööraselt erutatud."

Nii, nad siis kohtuvad. Ent Lamont ei teatanud talle sõnagi oma kavatsustest.

"Sõidate muidugi Pariisi?" ütles ta.

"Jaa — kuid miks just "muidugi"?"

"Kõik rikkad ameeriklannad, eriti kui nad on nägusad, sõidavad Pariisi — rõivastuse Mekkasse."

Laline tõmbas huuled mossi. David Lamonti toonis oli mingit nõrka põlgust — või oli see ainult pilge?

"Olen väga huvitatud kunstigaleriidest!"

"Tõesti?“

"Miks mitte?"

David Lamont naeratas — ta teadis, Laline hakkas saama pahaseks.

"Võin kihla vedada igale summale, et vaatate Louvre'i läbi poole tunniga ja veedate õhtupooliku piknikil Versailles's, lähenemata lossile, ja ülejäänud aja saadate mööda võidusõitudel või poolomängul, proovite kleite kõikide rätsepate juures la Paix' tänaval ja tantsite öö läbi Bois's või Montmartre'il!"

Laline'i silmad õrnade ripsmete vahel välkusid. "Kui Pariisis tehakse seda, siis muidugi toimin teiste eeskuju järgi — on kohutav olla vanamoeline!" (lk 11-12)

Elinor Glyn, "Elusalt maetud", tlk E. Hurm, 1933

"Kas söök on valmis?" küsis Dickie neiult. "Mul on kõht tühi."

"Need pagana artišokid pole veel valmis. Tead ju, et üks keeduplaat hingitseb patuga pooleks." Ta naeratas Tornile. "Mõne koha pealt on Dickie väga vanamoeline, Tom, eriti nendes asjades, millega temal endal ei ole vaja vaeva näha. Siin on seniajani puuahi ja ta ei taha osta isegi külmkappi või vähemalt jääkasti."

"Selle kõige eest ma Ameerikast varvast viskasingi," kostis Dickie. "Milleks raha raisata, kui teenijaid on jalaga segada? Mida Ermelinda peale hakkaks, kui lõuna saaks poole tunniga valmis?" (lk 43)

Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007