Ališer Navoii
Ališer Navoii (9. veebruar 1441, Herāt, Timuriidide riik, nüüdne Afganistan – 3. jaanuar 1501, Herāt) oli tšagataikeelne Kesk-Aasia kirjanik ja poliitik, kunstnik ja sufi müstik. Kuna tšagatai keelt peetakse usbeki keele eelkäijaks, loetakse Usbekistanis ka Ališer Navoiid usbeki kirjanikuks. Eluajal tegutses ta peamiselt tänapäeva Afganistani, Iraani ja Usbekistani aladel (sh Samarkandis).
"Farhad ja Širin"
[muuda]Tsitaadid väljaandest: Ališer Navoii, "Farhad ja Širin", tlk Andres Ehin ja Ly Seppel, rmt: "Farhad ja Širin. Iskandri sein", 1977.
Taas õnnetäht kaunilt mu pea kohal kõrgub:
ta kiirguse sära mu hingesse nõrgub.
Kui taevane ingel üks muusa nii ilus
mu töölauda tiivaga puhastas, silus.
Siis tähele muusa sõnumi kuiskas,
täht pisaraid puhtaid mu lauale puistas.
Juba ilmuski taevalael sihvakas hoone,
sinitaevas selt sai paradiislikke toone.
Lõhnu levitas koldesuult sandlipuu väät.
Leek helenes. Lõhn oli imesid väärt.
Taevapuhtaks siin hing saanud mõnigi kord,
käinud taevasi radu mu riimide hord.
Mu värsside voolust on pakatand koit,
löönud lõkkele loojangu värvikas loit.
Näe, ihusin sulge, et kiireneks tuur.
Sai terituskübemeid kingiks Merkuur.
- lk 30
Mis mõtet on klanitud khaanisid kiita,
kalliskividest losse laduda riita?...
Meile Lootuste Lootus tarkusi jagab,
nemad teeskluseteenriteks õpivad aga...
- lk 33
Kes hiinlaste õhkõrna siidi on näinud,
kes hiina siidises kuues on käinud,
kel tuttav on hiinlaste ehtimisviis,
teab: Hiinamaad kadestab paradiis.
Kord Hiinamaad valitses võimukas khaan.
Ta polnudki khaan, oli hoopis kagaan!
Oli suur tema riik nagu põrgu ja taevas.
Trooni tipp oli seitsmendas kõrguvas taevas.
Ta sõdureist mustendas maismaa ja meri;
neid oli veel rohkem kui liivateri.
Kui tervet ta väge üheskoos nähti,
oli sõdureid rohkem kui öötaevas tähti.
Kes nägi ta vara, sel kiivus käis luuni,
see enam ei kadestand suurt Afriduni.
Karun, oma rikkuses kõrgele karanu,
oleks kukkunud kaameks, nähes ta varamut.
Olid kõrgemad taevast ta kõrgpaleed:
olid sammaste ümber neil tähtede keed.
Lõid araks ta palge ees kõrvuni kõrgid.
Nad teadsid: kagaan surub põrmu kõik kõrgid.
Oli merest ta heldem ja üllaimast üllam,
hing aaretemaardlast küllaimast küllam.
- lk 37
Roose soovide aias tal üles ei loe,
kuid puudub üks roos: nimelt lihane poeg.
Palgeil kõigi jaoks sära on, heledat valgust.
Silmist lennanud ära on heledaim valgus.
Kui poega sul pole, on vägevus valus:
lööb vankuma teovõimsus — losside alus.
Kas kindla kaljuna kõrgubki igavik?
Kas ilm pole muud kui üks juhuste sügavik?
Sa ilmamaad haldad, ta rikkusi valdad,
kuid pojata kõrbevad hingejõe kaldad.
Sul kestku või tuhandeid aastaid šahlus,
tühi haud pärib kõik — pole vähimat kahtlust!
Šahh, kõrgustes trooniv, ka tema võib kurta
kui kerjus, kel peavarjuks polegi jurtat.
Surm võtab ka šahhi, jätab ta kojata.
Ka tema on kerjus, kui jääb ilma pojata.
Oo, šahh, ära pilguga taevasse tihka,
kui pole sul pärlit, mida sa ihkad.
Laps isale pärl on ja isa on karp,
mõnel karbis on pärl, teisel tühi on arp.
- lk 38
Küll kaunistab aasa küpress püramiidne,
kuid ärge ta viljatut kaunidust kiitke!
Sest puu, mis on ilus, kuid vilja ei kanna,
ei kõlba ju muuks, kui vaid koldesse panna!
Need pilved, mis enesest vihma ei kalla,
tühja tüütava uduna vajuvad alla.
Ära ammuli sui seira sähvavat välku,
ei jäta see meeltesse kestvamat sälku.
Kuid, kolle, nii visalt sus hõõguvad söed,
kui lisada kütust, siis jälle sa köed!
- lk 39
Et poja ta saaks enne nõtruseiga,
aina nõu pidas šahh oma Allahiga.
Et õnnistust saada, dirheeme ta pillas,
kõige heldem kagaan oli heldete killas.
Ta kõiki lastetuid lahkesti aitas
ja isana vaeslaste palgeid paitas.
- lk 40
Mulle, laudnik, too punavat märjukest ruttu:
las pidutsev Hiinamaa vajuda uttu
veiniaurust, mis pehmeks teeb hiinlase jalad.
Saavad hoogu sest veinist mu värsside jalad!
- lk 41
Kui kallis ka poleks kuldpuuri hind,
ikka, õnnelind, nukrus seal ahistab sind.
Lind ise on kõikide lootuste hari,
ta õnnestab paiku, kus langeb ta vari.
- lk 43
Kuid tema ei joonud, ei avitand kehu,
ei tahtnud ta isegi mandlite mehu.
Ei ihanud piima, vaid armastust noolis.
Vaid armust kui kalleimast pärlist ta hoolis.
Ainul siis imes piima, kui armu ta tajus,
kui tilk armupärlina suhu tal vajus.
Kuidas lapsuke säärane olla küll võis:
nagu lõvipoeg kasvas, kui sipelgas — sõi.
Kui laps üksnes armastust võtabki maitsta,
võib ta piima imenult pärlina paista.
Kui ta armuverd joob, kui tal tülgas on piim,
siis on peagi ta palged kui verev rubiin.
- lk 44
Kui kolmeseks sai ta Allahi armust,
juba näitas ta sõnade seadmise varmust.
Kõik sõnad ta huulil sulasid suisa.
Ta rääkides puhtaimaid pärleid puistas.
Vaid imestust vääris ta sõnade kee,
säras sõnade koda kui kõrge palee.
Imelaps nägi kolmeselt kümnene välja,
aina ahhetas rahvas, kui laps tuli välja. -
Aina ahhetas, uudistas terve maailm,
seiras lapsukest hämmingus päikese silm.
- lk 44
Toodi kohale mees, suurte teaduste teadja,
mitme maailma asjade sõnasse seadja,
kes tundis tähtedes säravat taevast,
kelles teadmistejanu äratas taevas.
Üle kõige suurt meest köitis päikese heledus,
ta enese sees loitis päikeseheledus.
Näis iga viimane vanatark habe
ta ees nagu piimane varatark habe.
Teda mõtteratsu viis mõistusemäele.
Kõik taevalik selgis ta mõistuse väele.
Targad jaotavad kehasid mitmesse liiki,
tema tunnetas kõikide kehade riiki.
Nii hästi neid tundis kui oma näppe,
kuigi maailm on lõpmatu, kehad on täpped.
Ei mõõtnud ta ainega looduse sügavust,
enam usaldas arve ja jumala pühadust.
Kreeka targad talt tarkusi õppisid ümber,
Aristoteles oli ta pisike jünger.
"Ei tulla või sinust teadjat meest,
kui sa õppust ei alusta a-st ja b-st:
a-ga seostub "alam" — sinu asukoht,
aga b on "bala" — õnnetus, oht."
Vaat niiviisi alustas õpetust tark —
kohe õppust võttiski poisike tark.
Tegi isale kingi nii toredat laadi,
et mängeldes õppis selgeks abdžaadi.
Abdžaad teda aitas, nõnda et võis ta
araabia tähti ja arvusid mõista.
- lk 45
Kõik, mida poiss luges, ta omaks sai päriselt,
ei tõrkunud mälu ja meeled ei värisend.
Ent kui lõõmavaid ridu luges ta armust,
suur ärevus hinge tal sugenes armust.
Armusõnu kui kordas, süda tal murdus,
ta piinlevat hinge piitsutas kurbus.
Kus armunu lämbus vaeveldes armust,
Farhadki seal kängus, kaeveldes armust.
Kui luges ta armust, mis piinadest maetud,
oli poisigi hing hõõgvardale aetud.
Kui kuulis ta murtud südame nuttu,
sama murtuna nutma puhkes ta ruttu.
Nõnda lõkendas poisil südame ääs —
ei teadnud ka mõttetark, kus on pääs.
- lk 46
Kahekümneselt ärkas tas teinegi püüd —
ta kehalist jõudu arendas nüüd.
Mäkke tõusnuna tarkade teaduste teel,
ta sõduritaidu ei osanud veel.
Mees karmile kunstile täiesti andus,
läks sellina teele ja meistrina randus.
Vikerkaare, mis Idamaalt Läände on kaardel,
ta painutas sõõriks võimukal haardel.
Leidsid tähtkujud nooruki olevat õela —
sõelapõhjaks ta nooltega ambus kord Sõela.
Noole sabas tal nöör oli taevateel küüdis —
selle nööriga Marsi kinni ta püüdis.
Marss tunnustust jagas, ei olnudki vali —
ta meelest see temp oli õnnestund nali.
Kui poiss haarab mõõga, on vaadata kõhe:
võib rahmata maasse ta tohutu lõhe.
Kuid ega ta ainult mulda ei rao:
graniitigi lüüa võis vägeva vao.
- lk 47
Too kurbuseveini, laudnik, ma palun:
see leevendaks hinges kurbust ja valu.
Kuni pole veel saatus äianud hoopi,
las jätkan ma juttu ja tühjendan toopi.
- lk 48
[Šahhi salapeegli kiri:]
See peegel peegeldab maailma täiust,
ta puhtus on ehtne, siin pole näivust.
Iskandri aegu ta meenutab teile,
kõrgaegu just praegu ta meenutab teile.
Sajad targad, kes mõistuselt Platonit väärisid,
peeglimeistreina üles kord varrukad käärisid.
Nende tarkus käis üle ilmamaa ääre,
nad tundsid ka taevast ja sealpoolseid sfääre.
Suurmehi, kes lugesid endeid ning tähti,
seda suurpeeglit taiuga ehtimas nähti.
Hulk aastaid läks mööda mures ja vaevas,
siis valmis sai peegel, tark nagu taevas.
Kes peegli saab endale, tarkusest üllastub,
hing võimsast võlujõust täitub ja küllastub.
Kes peeglisse vaadata ette kord võtab,
kes peeglisse pilku heitma kord tõttab,
see läheb ja ise ei teagi — kuhu:
pikk tee teda viib kas või surmale suhu.
Näib mõnigi asi siin ilmas võimatu —
peeglis täide läeb tõivamatu ja tõivatu.
Sa peeglis näha saad asju nii ränku,
et süda sul musta mure käes känkrub.
Kes peegli välja toob iidvanast laekast,
see kannatust kaela saab laekast nii vaekast.
Kel soovid su järele, peegel, on tuiskel,
see teadma peab saladust — tumedat, muistset:
"On Kreekamaa rikas ilude küllast,
igast kreeklasest õhkub tarkust nii üllast;
Kuid iga tarkadest targemgi mees
kord sureb ja kõduneb mulla sees.
Seal maal iga pisemgi klibune kivi
on tarkuse krooni sees pärlina rivis.
Täis ravivat väge seal lihtsaimgi taim —
tast terveneb ihu ja virgeneb vaim.
Maa põhjapiiril üks tohutu mägi on.
Läbi torgata taevad sel mäetipul vägi on."
- lk 52-53
[Šahhi salapeegli kiri:]
Kui oled seal hiigelmäe jalami ees,
on äkki üks koobas sul avali ees.
See koobas on ööna ja surmana mustav,
see koobas on lembuseturmana mustav.
Seal koopas elutseb tarkusest lokates
suur mõttetark, tarkade kuningas Sokrates.
- lk 53
Veel veini! Mind purju jooda, oo laudnik,
et hing poleks aegade taagast nii haudlik!
Ränk elada maailmas, piinadest punutus!
Üks rohi veel avitab — uimaviin, unustus!
- lk 54
[Sokrates:]
Mu sõnu nüüd kuula, kuula sa hoolega —
siit ajast ju teel olen ajatu poole ma.
Me maailm on üürike, tühi ja nõder —
on kongina kitsuke iga ta tõde.
Teist suurmeest ei ole Iskandri-suurust,
kuid temastki ussid on saanud suurust.
Sa varem või hiljem kaod surmale suhu,
kõik pudedaks põrmuks surmatuul puhub.
Meid kõiki kord tallavad surmavad tallad,
surmavalda kord vaovad kõik riigid ja vallad.
Meid see, kes kord Allahi käsul kõik loonud,
on koolude tandrile vaevlema toonud.
Siis läks oma teed ta, ei vaadanud taha,
muremaale meid jättis ta muretult maha.
Siin ilmas kõik põlev maha vaob nõena,
vaid armastus helendab ainsama tõena.
- lk 57
[Sokrates:]
Armu hüve võib võrrelda kõrguva kaljuga,
mille tipp on väärt, et riskida paljuga.
Teel hädas ja kurbuses meelt küllap heidad,
kuid sihtkauge õnn ennast siinsamas peidab.
Tuhat aastat võib õnnemaa leidmiseks minna,
iga süda, kes otsib, ei jõuagi sinna.
Pead salgama ennast ja kurbust taluma —
siis pärale jõuad, kui läbi käid valumaa.
Kes endast ei loobu, kes ennast ei muuda,
see õnnistuspärlit leida ei suuda.
Et su enese mina sind liialt ei seoks,
sa maises armus tee armastus teoks.
Kes kauaks nutma jääb kurbuse hämaras,
õnnekoitu ei näe, hing murdub sel hämaras.
Kes nutma ei jää ja kurbuse ületab,
põleb küünlana öös ja pimedast üle saab.
Kelle arm pole muud kui kurbus ja lein,
sellel kuivetub ihu ja koltub kui hein.
Leekarmule saab ta just sääraseks luhaks,
kus lembuseleegis hein põleb tuhaks.
See leekarm ei säästa ka sind, Farhad,
kord ihu sul põleb kui kuiv heinasaad.
Kuid kuulsaks su teevad need lembusevaevad nii,
et kuulevad rahvad, su hääl kostab taevani.
- lk 58
Veel allika ääreski kõik olid mures,
neid ängistus pitsitas, piinas ja pures.
Tarka leinama päikegi maadligi laskus,
oli igas ta kiires kurbuse raskus.
Öösel leinajat teist ei olnudki vist,
kes oleks veel kurblikum Lukmanist.
Olid südaööst mustemad rõivad tal üll,
kõik maailma pisarad valas ta küll.
Oli viimaks leinastki võõrduda aeg.
Oli Hiinasse tagasi pöörduda aeg.
Kuid enne veel, suu ümber kibedaim võru,
nad peiel jõid veini, mis mõrude mõru.
Pole teha sul, laudnik, teist, targemat tegu,
kui pöörastest veinidest segada segu.
Las vahune rüübe piaalis mul kobrutab!
Mu hingest las piina ta võtab, mind lohutab.
- lk 62
Mida hing ainult ihkas, see laevasid lasutas.
End pikale teele suur laevastik asutas.
Kui meestehulk mõlad nüüd vette vajutas,
maavärina mürinast Hiinamaa kajatas.
Meestel käed olid osavad, siin polnud tuimi —
kärmelt vibas neil aere kui kalade uimi.
Traavis ratsuna laevastik, peegeldus häguselt
meduuside virvendus meeskonna nägudelt.
Neid Tervisesaari, teekonna sihti,
meeles igamees mõlgutas alatihti.
See laevastik liikus kui piksemust pilv.
See oli üks isevärki maailm.
Laevad mustasid meres kui liikuvad saared.
Laevad vajusid-tõusid kui kiikuvad kaared.
- lk 65
Kuid ühtlugu vees nähti asju nii pelukaid,
nähti tuhandeid õudust väärivaid elukaid.
Ei olnud siin silmapiiri, mis vinetaks:
ka rohekas veeväli taamal nii sinetas,
et sulas ta taevatelgiga kokku —
kõik haarati sinise helgiga kokku.
Mehed hämmingus oma teadmiste puudusest —
olid lummatud sadade kalade uudusest.
Siin kärmemaid kalu välguna heletas.
Nende noolkiiret sööstu silm vaevu vaid seletas.
Siin sadu mägesid liikus nii rahutult,
need liikujad mäed olid kaladeks tahutud.
Kerkis sabasid veest nagu teravaid kaljusid.
Lainetaolised mustrid ehtisid paljusid.
Sabatähina meres nad särtsakalt siuglesid,
vaid molluskid laiseldes lainetel liuglesid.
Kauni kujuga kalad, kes veepeeglis seerisid,
seda imelist peeglit aina poleerisid.
Oli väikesi kalu rohkem kui suuri:
kes adruna hõljus, kes ringi siin tuuris.
Eks väikeste vägi sagi küll vägevalt:
joovad merest nad rammu ja kasvavad ägedalt.
Suurte ümber, näe, maimlevad loomuste hulgad
kui küpressipuul vääntaime roomuste hulgad.
Ujub igale poole kilbise kupli sees
kilpkonni, kel nooled on kilbise kupli sees.
Ehkki laevnikud nooli õigesti rihivad,
ei nad tappa saa loomi, keda nad sihivad.
Kilpkuppel on meistritöö, katki ei lähe sest,
kuigi loom teinud vägeva hoone nii vähesest.
Iga kuppel, mis meres nii lõbusalt supleb,
on läbistamatu kui taevagi kuppel.
Kui lõukoer peab möirates mägedel jahti,
siis merel peab haikala ägedalt jahti.
Neil kered nii kõvad — justkui graniidist.
Nende hambad on raudsed ja hing pole siidist.
Kerel teravad ogad on mõlemas ääres.
Tollest, keda nad torkavad, elu teeb sääred.
Pistodade mets nende turja peal tantsib,
on terasest sakid sel surmakantsil.
Merelainetus meenutas hõbejat turvist.
Hoidsid kalasuud pinnal helkvõbejat turvist.
Silm mürakat haid väikseks pidama harjus,
kui silmati haikalu vaalade varjus.
Tibatilluna hai vaala sõiduvees lipendas,
just nõnda kui lohemao saba peal sipelgas.
Kuid põhjavees muid murdjaid krabises, nahistas.
Seal külitsi liikuvaid krabisid nabistas.
Küll tekkis siis pabin, küll tekkis siis sabin,
kui hoovus viis kokku kilpkonna ja krabi.
Kui lainetus oli nad kokku pühkinud,
siis oleks kui mägi teist mäge nuhkinud.
Siin sügavas meres, siin ulgvete raal
on elukaid hoopiski rohkem kui maal.
Pinnal lained ei lakanud, aina neid vihutas —
näis, et kellegi käsi tagant neid kihutas.
Kui unenäo-elukaid ilmsi vees sõõrles,
neist isal ja pojal kõik silme ees pöörles.
Äkki lõppes see lummuslik elukaõnnistus,
langes taevalaelt kaela kohutav õnnetus.
Merel tugevnes tuul, tuli tormava ohuna,
ründas määratut merd, pani veevallid kohuma.
Lõunakaarest see tuul nõnda mornina marutas,
merd pühkis ja nühkis kui kuradi varrukas.
Vanad laevnikud õuduses marutuult mõnasid,
lõhki rebides kraesid, süngelt nad sõnasid:
"Hea lootus on säärastest marudest vääratud,
saja aasta sees korra on marud nii määratud."
- lk 66-68
Lõpuks sihile viis nad rännakurada.
Nüüd vaja on sihti ka kujutada.
- lk 72
Armeenlaste maale nad juhatas jalg.
Sai teekonnast viivuks neil puhata jalg.
Farhadile ütles ta sõber Šapur:
"See maa on su unelma õis ja juur!
Seda maad sa terase pilguga puuri,
peeglis määratud maakoht välja sa uuri!"
Sõbra sõna Farhad pidas igati oiukaks,
ta puuris ja uuris, ei pilk jäänud loiuks tal.
Pikki päevi nad teel, paika pilguga püüdsid,
viimaks südamed rinnus rõõmust neil hüüdsid.
Seda nägid nad, mida ei nähta just sageli:
nende pilgule avanes määratud lagendik.
Need iirised, roosid, see lopsakas haljus
ja igal roosipuul ööbikupaljus!
See paik oli otsekui peegli seest lähtunud,
kõik oli kui pildis, mis peegli sees nähtunud.
Kõik pimestas silmi, tuul heletav puhus.
Tuul, südamest pimedust peletav, puhus.
- lk 72
Hulk raidureid mäenõlval valus ja vaevas
läbi tohutu mäeselja kanalit kaevas.
Paarsada meeshinge seal kirkaga tagusid,
ei saanud nad kõvasse kaljusse pragusid.
See kalju ei pragune, kalju ei kulu.
Löö sadakond korda — ei vähimat tulu!
Hingetõmmetki mehed ei saanud küsida,
tuli ühtevalu neil edasi rüsida.
Töö viimase võhma välja neilt kisub,
muud ei pudene alla kui peenikest risu.
- lk 73
[Töömehed:]
Arõkk, mis meid kõiki rängasti piinab,
peab idanõlvalt veed läände kord viima.
Mäe ida pool küljes voolab üks läte,
mil paistab põhi helkselgesti kätte.
Kes joob sellest vett, see elujõust säratab.
See vesi surnuski elujõu äratab.
- lk 76
Hei, laudnik, too vein kui helkiv rubiin!
Ränkraskena ahistab südant mul piin.
Kui vein voolab vulinal lauliku suhu,
ta mured viib mujale — mine tea, kuhu.
- lk 78
- lk 80
[Širini kohta:]
Oi, võlude pöörist, oi, palmikuambrat!
Oi, punavaid huuli — kaht pilkude vanglat!
Pole lõpuni magus see suhkrune huul —
suhkur kirbeks kirgsoolaks saab suudleja suul.
Seda suhkrut ja soola ei tunne veel keegi,
pole kellelgi suus mõrumagusat leeki.
Palge sünnimärgil on nõnda suur sära,
et pilgud ta varastab suhkrusuult ära.
Selle märgi soolsuhkrul on säärane ahvatlus,
et huulte ahvatlus sootumaks kahvatub.
Märk valevast vanglast ära ei karga —
soolsuhkur on aheldand veetleva varga.
Näo lilleaed värvi saab huulte vaost,
huulilt lõhnavat värskust imbub kui aost.
Ta palgete rõõsk ei tõmbu eal hallikaks —
seda niisutab huulte eluveeallikas.
Ta suu kohal nina nii kaunina kohus.
Oli sünnimärk nina all hõrgutuslohus.
Märk meenutas India hõrkusi helli —
nii suhkrupäid kui ka klaaskaramelli.
Ei, mitte maiust, vaid roosipuupungi,
mis tulvil on tarkade lollitustungi.
- lk 84
[Širini kohta:]
Iga palgejoon oli kui hukutuskiri.
Iga palgejoon — aarete lukustuskiri.
Kehahoid tal nii nõtke kui Allahi iirisel,
sadu roose tal puhkes näo kumerail piiridel.
Rubiinkirkad põsed tal õhkusid lembust
ja pakkusid sajale roosile embust.
Lõualohk oli õrnalt ja veetlevalt udemes —
iga pilk sinna langedes ulmadeks pudenes.
Iga nõiduslik ude — kuupaistlik ja paistmatu
kuldkiirena oli tal haistetav-haistmatu.
Pärlinipsud, mis kaarjaisse kõrvusse needit,
seal hiilgasid justkui öötaevas planeedid.
Tema piht oli roosilõhnane ahvatlus —
küpress, mis on tulvil roosvere pahvatust.
Mis piha joont nõtkuvat nähes veel meenus:
see piht oli peenem kui hingniidi peenus.
- lk 85
Farhad päästis valla nii vägeva ohke,
et lendu läks loor palgelt iluderohkelt.
Nüüd süda Farhadil lüüa ei tihanud.
Mees taipas: siin ongi ta otsitud ihaldus.
Kes uneski purju jääb veini aroomist,
kaotab päriselt mõistuse pärast joomist.
Viivuks uima tõekssaamisest meeled lõid lokku.
Siis oigas Farhad ja varises kokku.
- lk 88
Hei, laudnik, nüüd veini mul juua on rutt!
On purjuspäi meeltemäng — muinasjutt.
Las armastus mõistust ja meeli mul ähmastab!
Las kuninglik vein läbi mõistuse sähvatab!
- lk 88
Hei, laudnik, too veini, mis lõhnaks kui muskus!
Las rüüpan, et kurbuse tuli mus kustuks!
Mul soovid ei täitu. See vein on kui kahetsus.
Ehk hüveneb siiski tast hädade pahetsus!
- lk 91
Jutt nii võttes äratas vaimustusvahklust,
kuid naa võttes äratas kiivust ja kahtlust.
[Šahh Hosrov Farhadi kohta:]
"Ta juttu küll naudin ja olen kui purjus,
kuid ei oota ma muud talt kui kihvti ja kurjust.
Iga sõnade tahk nõnda kaunisti vikerdab,
kuid ka mao seljal nahk nõnda kaunisti vikerdab.
Sõna puhas näib, aus näib, kuid teeb mulle kurja.
Tema ajude katlas — seal keeb mulle kurja."
- lk 102