Õndsakssaamine

Proosa

• Ei, sa ei kiitnud ikka veel oma poega tema usu pärast — see poleks olnud su loomule vastav. Sa üksnes möönsid, et igaühel peab olema õigus omal viisil õndsaks saada ja andsid sellega temale oma õnnistuse. Aga need sõnad käisid ka sinu enda kohta, need nõudsid õigust jätkata teed niisugusena, nagu sa olid. Ei mingit pettevarju ega pühapäevalaabrukit olnud sulle vaja. Sa ei mõelnud iial sellele, kas sinu kuub levitab viirukit või lõhnab sandisti, ärritades mõne variseri ninasõõrmeid. Ei, sellele sa ei mõelnud ja nii juhtuski, et sa ei saanud enne surma selga uut puhast ürpi, vaid surid samasugusena, nagu olid elanud. (lk 70)
• Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70

• "Aga mis häda pärast see vanainimene ometigi tervet kassikarja toidab?" küsis Kingpool.

Kalaauto juht kehitas õlgu.

"Võib-olla lihtsalt harjumusest," arvas piimaauto juht. "Või mine sa seda vanainimest tea, eks igaüks saa omal viisil õndsaks."

"Niisugust õndsakssaamist tahaksin ma küll iseoma silmaga näha," ütles Sammalhabe. "Käime seal ära, nagunii ei tule teekeetmisest praegu midagi välja." (lk 19)

• Eno Raud, "Naksitrallid", esimene raamat, 1984